„Macronil on õigus” ei ole üks neist väidetest, mida ma ausalt öeldes end kirjutamas ootasin, aga kui Prantsusmaa president ütles pärast Brüsselis toimunud pooleldi täidetud tassidega läbirääkimisi Ukrainale jätkuva finantsabi üle: „Ma arvan, et Vladimir Putiniga rääkimine on taas kasulik,” oli tal täiesti õigus, kirjutab Venemaa asjatundja Mark Galeotti väljaandes Spectator.

„Ma usun, et meie kui eurooplaste ja ukrainlaste huvides on leida õige raamistik selle arutelu taasalustamiseks” Moskvaga, ütles ta, ja et see peaks toimuma „lähinädalatel”.

Muidugi on neid, kes peavad Putiniga rääkimist tema legitimeerimiseks või samaväärseks läbirääkimistega. Näiteks EL-i välispoliitika juht Kaja Kallas on kiidelnud, et ta on varem suutnud riike hirmutada, et nad venelastega ei räägiks.

Macron aga lihtsalt tunnistas, et Venemaa ei kao kuhugi ning praegune muster, kus Donald Trump ja tema inimesed teevad kogu töö ära ning Euroopa juhtide tuletõrjebrigaad tormab üle Atlandi ookeani, et proovida teda maha vaikida, kui nad kardavad, et ta kavatseb Putinile liiga palju lubada, on reageeriv ja lühinägelik. „Vastasel juhul räägime me omavahel [Trumpi] läbirääkijatega, kes suhtlevad ainult venelastega, mis pole ideaalne,” lisas ta.

Macron näeb kahte valikut: „kas saavutada kindel ja püsiv rahu vajalike garantiidega – mis oleks fantastiline – ja igal juhul istume siis laua taha” või „lähimate nädalate jooksul peame leidma ka viise ja vahendeid, et eurooplased saaksid hästi organiseeritud viisil taasalustada täielikku ja läbipaistvat dialoogi Venemaaga”.

Macron on korduvalt püüdnud venelastega suhelda. Sõja esimestel kuudel, veelgi enam 2022. aasta septembris peeti arvukalt viljatuid telefonivestlusi ohtude üle, mis tulenevad lahingutegevusest Zaporižja tuumaelektrijaamas ja selle ümbruses. Kui see teoks ei saanud, kaldus Prantsuse president teise äärmusesse, muutudes Putini üha avalikumaks kriitikuks. Kuid sellegipoolest võttis ta selle aasta juulis taas ühendust Venemaa presidendiga Iraani tuumaprogrammi küsimuses.

Need lähenemiskatsed ei viinud eesmärgini, eelkõige seetõttu, et Moskvale oli selge, et Macron oli üksi, teda kritiseerisid teised Euroopa riigid ja isegi tema enda administratsioon. Nagu üks Vene diplomaat mulle pompoosselt ütles: „Kui Macron ei suuda isegi prantslaste tähelepanu pälvida, miks peaksid venelased teda kuulama?”

Putin ei võta üksikuid Euroopa riike üldiselt tõsiselt. Nüüd aga, kus Euroopa sisuliselt rahastab Ukraina sõda, võib ühiselt tegutsedes olla teatud võimalus tema tähelepanu saavutada.

Euroopas on vaikselt tekkimas tunne, et Putini lihtsalt halva mehena eiramine – eriti kui eurooplased suhtlevad ja ajavad äri nii paljude teiste halbade meestega – lihtsalt ei toimi. Näiteks pakkus endine Soome president Sauli Niinistö eelmisel kuul välja, et kui Euroopa juhid on mures Trumpi ja Putini vahelise vestluse pärast, peaksid nad ise temaga tegelema. Praegune president Alexander Stubb, kes pole Putini sõber, toetas seda ideed ettevaatlikult, hoiatades samal ajal, et see ei tohiks toimuda iga riigi puhul eraldi.

Stubbil on õigus: kui Euroopa riigid hakkaksid Venemaaga kahepoolselt uuesti suhtlema, oleks see Putinile lihtsalt avatud kutse mängida „jaga ja valitse” mängu, mida ta liigagi hästi teab. Selle asemel on vaja sidusat Euroopa vaadet, mis peegeldaks võimalikult palju mandri konsensust (alati leidub ebamugavaid erandeid, näiteks Ungari). Seega ei ole Euroopa Liidu struktuuride asi seda edendada. Asi pole ainult selles, et Putin ei paista uskuvat selle tegelikku olemasolu mingis tähendusrikkas mõttes, vaid Kallas ja Ursula von der Leyen on oma suurejoonelise moraalikriitikaga sisuliselt temaga sillad ära põletanud.

See on midagi, mille puhul peaks E3 – mitteametlik kolmik, kuhu kuuluvad Ühendkuningriik, Prantsusmaa ja Saksamaa – esile tõusma. Muutes selle mandrilise – mitte ainult Euroopa – otsusekindluse väljenduseks ning lähtudes riikidest, millel on märkimisväärne mõjuvõim, ei vii see küll kiirete tulemusteni, kuid alustab suhete ümberkujundamise protsessi Venemaaga, mida, olgugi kui tahes vaenulik, ei saa Valge Maja dikteerida. Nagu üks Briti diplomaat mulle ütles: „Venemaa ei kao kuhugi ja me peame olema võimelised mitte ainult kujundama sõja lahendust, vaid looma aluse rahuaegsetele suhetele. Siiani polnud Putin isegi valmis meid kuulama.”

Putinit tuleb panna kuulama – aga ainult siis, kui meil on talle midagi kasulikumat öelda kui moraalselt õigustatud, kuid poliitiliselt tühjad mantrad, mis seni on Euroopa sõnumites domineerinud.

Mingisugune strateegia, mis loob sisuka ja elujõulise tee Ukraina rahuni, peaks olema osa Starmeri ja Macroni koalitsiooni taga olevast protsessist, kuigi sellest pole mõnda aega palju räägitud. Kui sellise strateegia ja sõnumi loomine ületab mandri kollektiivse vaimu ja tahte võimed, siis võib-olla on Putinil õigus meid mitte kuulata.