Eesti on alustanud esimeste betoonpunkrite paigaldamist oma kagupiirile Venemaaga osana Balti kaitseliinist, mis tähistab kolmepoolse kindlustusprojekti olulist verstaposti vaatamata viivitustele.

Selle nädala seisuga ootasid paigaldamist seitse punkrit, kusjuures Eesti ametnikud on aasta lõpuks seadnud eesmärgiks 28 maapunkrit, ütles Eesti Kaitseinvesteeringute Keskuse pressiesindaja Krismar Rosin. Esialgne partii kujutab endast esimest etappi 600 punkrist koosnevas võrgustikus, mille eesmärk on tugevdada Euroopa Liidu ja NATO idatiiba, vahendab Defense News.

Intervjuus väljaandele Defense News tunnistas Rosin, et ajakava on endiselt ebakindel. Punkreid paigaldatakse Setomaa vallas ja Kagu-Eestis, kusjuures 27 neist asuvad riigi- või munitsipaalmaal ja ainult üks eraomandil.

Nende paigaldamine toimub aasta hiljem kui algselt plaanitud, pärast hankeprobleeme, mis sundisid Eesti ametnikke oma lähenemisviisi ümber korraldama. Kõigi 600 punkri esialgne hange sai pakkumusi, mis ületasid seaduslikke kulupiiranguid, kuna ehitusettevõtted ei suutnud paigaldusprobleeme täpselt hinnata ilma täpseid asukohti teadmata, mida kaitseametnikud operatiivse ohutuse huvides konfidentsiaalsena hoidsid, ütles Rosin.

„Kuna need ettevõtted ei teadnud … kas seal on soine maastik, kas seal on mingi metsamaastik, milline on juurdepääs – nad tegid väga kalleid pakkumisi,” selgitas Rosin.

Eesti ametnikud lahendasid probleemi, vähendades pilootprogrammi 28 punkrile ja avaldades pakkujatele ligikaudsed asukohad, et saada realistlikke kuluhinnanguid, kogudes samal ajal enne suuremat hanget rakendamise kogemusi. Ülejäänud 572 punkri hankemenetlus peaks toimuma aasta lõpus.

Reede, 12. novembri seisuga olid punkrid „praegu kasutusel, kuid mitte veel täielikult valmis”, teatas Eesti Kaitseinvesteeringute Keskus e-kirjas.

Punkrid, igaüks umbes 35 ruutmeetrit, on projekteeritud taluma 152 mm suurtükimürske. Need moodustavad osa mitmekihilisest kaitsesüsteemist, mille eesmärk on peatada võimalik Venemaa sissetung. Kõik okastraat- ja draakonihambatõkked on kohale toimetatud ja hoiustatud eelnevalt paigutatud aladel, oodates paigaldamist, ütles Rosin.

Lisaks hankeprobleemidele seisab projekt silmitsi koordineerimisprobleemidega, mis vajavad heakskiitu mitmelt sidusrühmalt, sealhulgas Eesti kaitseväelt, politsei- ja piirivalveametilt, omavalitsustelt ja eramaaomanikelt – kõik see toimub rahuaegsete keskkonna- ja ohutusnõuete kohaselt.

„Me ehitame seda rahuajal, mis tähendab, et peame järgima rahuaja seadust,” ütles Rosin, vastandades seda sõjaaegsete stsenaariumidega, kus sõjaväeinsenerid saaksid teha selliseid asju nagu tankitõrjekaevikute kaevamine „kiiresti, tõenäoliselt mõne tunniga”.

Projekti koordineerimine piirivalvega, kelle patrullteede nõuded ja taktikalised plaanid peavad olema kooskõlas kaitseväe punkrite ja tankitõrjekraavide paigutusega, on üldist keerukust suurendanud.

Näiteks on Rosina sõnul plaanitud 3,4-kilomeetrisest tankitõrjekatsekraavist valmis vaid 500 meetrit ning täiendavad ehitustööd on edasi lükatud, kuni selle on heaks kiitnud piirivalve, kelle operatsioonipiirkonda katsekraav läbiks.

Vaatamata tagasilöökidele on Eesti Rosina sõnul füüsilises teostuses Lätist ja Leedust ees. Kõik kolm riiki teatasid koordineeritud Balti kaitseliini projektist, kuid viivad oma riiklikke osi ellu iseseisvalt, tuginedes erinevatele maastiku- ja ohuhinnangutele, kuigi nad teevad koostööd kontseptsioonide ja teadmiste jagamise osas.

Eesti 60 miljoni euro suurune projekti eelarve – millest on seni kulutatud ligikaudu 30 miljonit eurot – on oluliselt väiksem kui Leedu ja Läti eraldised, mis peegeldab Eesti lühemat piiri ja looduslikke takistusi, sealhulgas Peipsi järve ja ulatuslikke sooalasid. Eesti projekt ei hõlma õhutõrjesüsteeme ega täiustatud tulejõudu, mida naaberriigid juba integreerivad.

Eesti piirivalve on Rosina sõnul juba paigutanud piiri teatud osadele eraldi drooniseina tuvastussüsteemi, mida aetakse sageli segi kaitseväe Balti kaitseliini projektiga, kuid mis on eraldi meede.