Soome välisministeri Elina Valtoneni ränk ajalooline eksimus andis Venemaale propagandasõjas suure võidu, kirjutab Iltalehti välisuudiste toimetaja Mikael Šepelenko.

Soome välisminister Elina Valtonen ütles USA televisioonile antud intervjuus, et ükski naaberriik pole Venemaad saja aasta jooksul rünnanud.

See väide on muidugi täielik jama.

Kui ignoreerida väiksemaid ja juba unustatud konflikte Venemaa Kaug-Idas, on enamik täiskasvanud soomlasi näinud filmi „Tundmatu sõdur”.

Vana piir. Seal meie õigused lõppesid. Vist oleme nüüdsest rüüsteretkel. Lihtsalt teadmiseks.

Valtoneni väide on ajaloopoliitika ehk mineviku ärakasutamine, tõlgendamine ja muutmine tänapäeva poliitilistel ja sotsiaalsetel eesmärkidel.

Peaaegu kõik riigid on seda teinud. Tavaliselt ei ole küsimus räigetes valedes, vaid selles, kuidas ajaloosündmusi tõlgendatakse ja millisesse konteksti uuritav teave asetatakse.

Valtoneni näide kogu oma räiguses on aga nähtus, mida tavaliselt seostatakse Venemaaga.

Venemaa jaoks on ajaloopoliitika üks kesksemaid propagandavahendeid. Venemaal ei ole piiranguid sellele, kuidas ta oma ühist minevikku muudab või milliste valede põhjal end ohverdab.

Vene rahvuslikus loos algas Teine maailmasõda Hitleri rünnakuga Nõukogude Liidu vastu 1941. aastal.

Sel juhul ei pea rääkima 1939. aasta Molotovi-Ribbentropi paktist, millega Nõukogude Liit ja Natsi-Saksamaa jagasid Euroopa mõjusfäärideks, ega Talvesõjast, mille jätkuks oli Jätkusõda Soome jaoks.

Venemaa on oma ajaloolise relva juba Soome pihta sihtinud. See esitleb Soomet russofoobse ja natsimeelse riigina, mis otsib kättemaksu Teise maailmasõja kaotuste eest.

Euroopa jaoks peaks aga tõel ikkagi väärtus olema. Selle parim relv Venemaa ajalootõlgenduste vastu on uuritud teadmised. Euroopa ühiskonnad, erinevalt Venemaast, tuginevad usaldusele.

Ajaloo võltsimisega tühistab Valtonen Venemaa propaganda vastu võitlemiseks tehtava töö ja annab sellele hoopis uut kütust.

Lisaks toetab see otseselt Kremli väiteid Lääne poolt Venemaale kujutatava eksistentsiaalse ohu kohta.

Vene propagandaveski käivitasid ootuspäraselt Valtoneni kommentaarid ja jahvatab seda nii kaua, kui peab vajalikuks.

Valtoneni kommentaar on veelgi rohkem reaalsust eirav, kui see asetada 2025.–2026. aasta vahetuse Euroopa reaalsusesse.

Euroopa ei ole kaasatud läbirääkimistesse, millega luuakse julgeolekuarhitektuuri, mis määratleb kogu kontinendi tuleviku.

See toimub Moskva, Washingtoni ja Pekingi vahel.

Selle asemel, et ebameeldiva reaalsusega leppida ja kaaluda, kuidas läbirääkimiste laua taha jõuda, pritsivad meie juhid kõrvaltvaatajana ideoloogilisi üherealisi repliike.

Valtonen ei pritsinud oma üherealist repliiki aga iseenesest. Ta kordas peaaegu sõna-sõnalt EL-i välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Kaja Kallase paar nädalat tagasi tehtud avaldust.

Kallas ütles, et Venemaa on viimase 100 aasta jooksul rünnanud 19 riiki, millest ükski pole rünnanud Venemaad.

Kallas on end nimetanud Euroopa kõige otsekohesemaks Venemaa-pistrikuks, sedavõrd, et Valge Maja on pettunud tema esindatavas Euroopa Liidu poliitikas, mida nimetatakse „eestistumiseks”.

Financial Timesi andmetel peab Trumpi administratsioon Kallase ja teiste Venemaa-pistrikute poliitikat liiga karmiks. Pentagonis toimunud kõrgetasemelisel kohtumisel süüdistati Balti riike „ideoloogilises” vastuseisus Venemaale.

Põhiküsimus on, kas valitud poliitika aitab Euroopat või mitte. Seni on see viinud selleni, et Euroopa on läbirääkimiste laua tagant praktiliselt välja jäetud.

See on Euroopa poliitikakujundajate täielik läbikukkumine.

Ja lõpuks, koos ja eraldi: kaitske neid Soome härrasmehi selle eest, et nad ei lööks oma pead teist korda vastu Karjala mändi. Aamen.

Elina Valtonen ei ole Iltalehti kommentaaripalvetele vastanud. Neljapäeval ütles ta parlamendis ajakirjanikele, et tema vastuolulised kommentaarid on „pihtas ja põhjas”.