Noorte tulevikuusu kahanemine ohustab kogu Soome ühiskonna alustalasid. See on saatuse küsimus, millele tuleviku-uurija ja Sitra tuleviku-uuringute ekspert Otto Tähkäpää soovib soomlasi suunata.

„Meie ühiskond ja kogu majandussüsteem põhinevad ideel, et noortel on tulevik, mida nad saavad mõjutada ja millesse tasub investeerida. Aga kui noortel selline perspektiiv puudub, võib ühiskondlikke tagajärgi võrrelda olukorraga, kus ettevõtted kaotavad usu tulevikku,” ütleb Tähkäpää.

„Selline ettevõte ei anna tööd, ei kasva ega investeeri. Sellest tulenevad ühiskonnale igasugused halvad asjad,” sõnab ta.

Noorte, st 15–29-aastaste tuleviku-usu nõrgenemist uuritakse tulevikumaja Sitra tuleviku-uuringus. Tähkäpää on üks uuringu autoritest.

Uuringus rõhutatakse, et noorte tuleviku-usu murenemise peatamine on vajalik ja nõuab pingutusi kõigilt ühiskonnasektoritelt. Vaatamata sellele taandatakse see küsimus sageli noorte- ja hariduspoliitika küsimuseks, ütleb Tähkäpää.

On lihtne arvata, et tulevikku uskumine on mingi roosa suhkruvatt või mingi unelm, ütleb ta.

Kuid see pole mingi tore pluss, et noored säilitavad oma usu tulevikku, vaid see on kriitiline küsimus kogu meie ühiskonna arengu, elujõu ja uuenemise seisukohast, tõdeb ta.

Noorte usk tulevikku suunab nende eluvalikuid, näiteks hariduse, karjääri ja pere loomise osas. Neil on märkimisväärne ja pikaajaline mõju ühiskonna uuenemisvõimele ja elujõule.

Tähkäpää sõnul peeti vanemates põlvkondades paljusid asju, näiteks kodu omamist ja alalist töölepingut enesestmõistetavaks. Tänapäeval on need paljude noorte jaoks kauged, kui mitte võimatud asjad.

Tähkäpää sõnul võib noorte usk tulevikku halvimal juhul täiesti kokku kukkuda.

Lähiajal on võimalik ette kujutada mitmesuguseid kriise näiteks julgeoleku või majandusarengu vallas, mille tagajärjel kaotavad noored täielikult usu tulevikku, ütleb Tähkäpää.

See juhtus näiteks 2010ndatel aastatel alanud Kreeka võlakriisis, mis tõi kaasa tohutu tööpuuduse ja ajude äravoolu teistesse riikidesse.

Päris mitmes asjas kaldume natuke arvama, et midagi toimub kusagil mujal Euroopas või Ameerika Ühendriikides ja siis naerame siin natuke, et meil see ei võiks juhtuda. Kreeka on üks näide, miks me ei saa endale sellist mõtlemist lubada, tuletab ta meelde.

Noorte tuleviku-usu kahanemine ei ole uus nähtus, kuid märke noorte kindlustunde nõrgenemisest nii Soome kui ka maailma tuleviku suhtes on olnud näha juba umbes 10 aastat.

Seni on Soome noorte usk oma tulevikku püsinud stabiilsena, kuid märtsis avaldatud Noortebaromeetri andmetel on see nüüdseks kokku kukkunud.

Optimismi languse põhjused on mitmekesised, kuid raporti kohaselt on kõige kesksemaks mõjutajaks põlvkondadevahelise õigluse kogemus.

Kui majandus ei kasva, riik on võlgades ja rahvastik vananeb, siis suureneb noorte rahaline ebakindlus. Algoritmide tekitatud mull, võrdsete võimaluste realiseerimise nõrgenemine ja kliimakriis nõrgestavad samuti noorte usku heasse tulevikku.

Muutused panevad noored kogema alternatiivset ja paratamatut tulevikku, mida iseloomustab perspektiivi puudumine, jõuetus ja pessimism.

Tähkäpää väidab, et paljude keeruliste probleemide ees on pessimismi kogemine õigustatud. Tema sõnul on aga võtmeküsimus selles, kuhu see tunne suunatakse: passiivsusse või uskumusse, et tulevikku saab mõjutada?

Meil ​​on ka häid näitajaid, et noored sooviksid väga poliitilist mõjuvõimu omada, näiteks Noortebaromeetri järgi. Tase on isegi rekordiliselt kõrge, ütleb ta.

Tihti taanduvad arutelud noorte väheneva tuleviku-usu üle mõtisklusele, miks see toimub.

Tähkäpää sõnul oleks hädavajalik hakata looma arutelu selle üle, millisesse tulevikku noored usku kaotavad ja millist tulevikku nad ise üles ehitada suudaksid.

Me usume alati mingisugusesse tulevikku. Praegu on see tulevikupilt, mida näiteks tänapäeva ühiskond ja vanemad vanuserühmad pakuvad, omamoodi minevikumaailm, mida praegu mingil moel enam ei eksisteeri, kirjeldab Tähkäpää.

Tema sõnul oleks oluline, et noored suudaksid kinnitada, et hoolimata ühiskondlikest kriisidest on vanu struktuure võimalik muuta ning et ka „soovitavad, ihaldusväärsed tulevikupildid” on saavutatavad.

Hetkel puuduvad meil kollektiivsed visioonid, millega noored saaksid oma tegutsemisvõimet mingil moel siduda ja tunda end osana suuremast loost, milles ehitatakse paremat homset, sõnab ta.

Kuigi paljud arengud on murettekitavad, pole tulevik selles küsimuses ka vältimatu, lisab ta.