Kui maailmapoliitikas tohib toetada ainult täiuslikkust, tuleb kas lõpetada aitamine või suureks kasvada, kirjutab MTV uudiste ajakirjanik Jouko Luhtala.

Altkäemaks, rahapesu, seos Venemaaga. Ukraina seisab silmitsi korruptsioonikriisiga, mis rahvast marru ajab, ja president Volodõmõr Zelenski kas ei teadnud sellest või kui teadis, siis ei teinud midagi.

Esimene variant pole eriti usutav, kuid teine ​​on palju murettekitavam.

Viimase märke võis näha juba suvel, kui Zelenski allkirjastas seaduse, mis oleks riigi korruptsioonivastased asutused praktiliselt hävitanud.

Pärast meeleavaldusi hoiti agentuurid alles. Nüüd on üks neist agentuuridest paljastanud ulatusliku energiakorruptsiooni.

Asjaolu, et Zelenski ja ülejäänud valitsus püüdsid nõrgestada riigi võimet uurida korruptsiooni vaid mõni kuu enne uute süüdistuste avalikuks tulekut, tekitab piinlikke küsimusi.

Nüüd on kaks ministrit ametist tagandatud ja Zelenski lähedane liitlane on riigist põgenenud. Kui agentuuril lubatakse oma töö lõpetada, siis tõenäoliselt asi sellega ei piirne.

Oma presidendikampaania ajal kasutas Zelenski oma telesarjaga „Rahva teener” kuvandit ning süüdistas oma eelkäijat korruptsioonis ja eelistustes.

Zelenski pole puudusi parandanud ja näiteks hiljutine EL-i laienemisaruanne juhtis sellele tähelepanu. Aruannet kommenteerides ignoreeris Zelenski korruptsiooniküsimust. Nüüd ei ole see enam võimalik.

Zelenski on olnud president alates 2019. aastast. Transparency Internationali indeksi kohaselt on korruptsiooniolukord Ukrainas paranenud, kuid mitte märkimisväärselt.

Korruptsioon administratsioonis pole ukrainlastele üllatusena tulnud, kuid on siiski tekitanud viha ja pettumust.

Kui Ukrainas poleks sõda, oleksid inimesed ilmselt tänavatel.

Nüüd on olukord teine. Presidendi vahetamine praeguses olukorras oleks risk, mida keegi võtta ei taha. Zelenski jätkab, kuid see oli „viimane nael Zelenski tagasivalimise kirstu”.

Zelenski on nüüd valimiskõlbmatu, hindas MTV uudistele Soome välispoliitika instituudi vanemteadur Rõhor Nizhnikau.

Ukrainska Pravdas avaldatud relvajõudude vabatahtliku Maria Berlinska tuline arvamusartikkel näib rahva mõtted kokku võtvat. Näiteks on Ukraina väljaanne Kyiv Independent teksti ulatuslikult tsiteerinud.

Berlinska mõistab hukka, kuidas „presidendi sõbrad maksavad oma hoorade ja kallite autode eest ning kulutavad sadu miljoneid meie raha oma häärberitele”, samal ajal öeldes, et „see sõda võtab meilt ära kõige aktiivsemad, ausamad ja korralikumad inimesed”.

Ukrainlased on vihased ja pettunud ning skandaali ajastus on samuti märgiline.

Novembris teatati, et üha rohkem Ukraina relvajõudude sõdureid lahkub oma kohtadelt. Iga kuu lahkub teenistusest loata umbes 20 000 sõdurit. Mõned naasevad, mõned mitte.

Asjaolu, et Kiievi isandad elavad korruptsioonirahast, ei suurenda tõenäoliselt pideva ohu all võitlevate sõdurite võitlustahet. Samal ajal kogevad Ukraina relvajõud kroonilist sõdurite puudust.

Energiasektorit puudutav korruptsioon on katastroofiline, samal ajal kannatab Ukraina Venemaa pommitamise tõttu pikkade ja sagedaste elektrikatkestuste käes.

Elanikele elektrikatkestus, otsustajatele altkäemaksud. Selliste loosungitega valimisi ei võideta.

Ukraina kardab, mida korruptsiooniskandaal rahvusvahelise toetusega teeb.

Läänes on nii Ukrainat, riigi relvajõude kui ka president Zelenskit koheldud peamiselt siidkinnastes või isegi kriitika ajal üldiselt erakordselt mõistva suhtumisega.

Seda on näha ka meedias, kus Ukraina sõja kohta käiv kaasaelav ajakirjandus rõhutab seda, mida tahaks tõena näha, kuid jätab välja selle, mis tegelikult ei meeldi.

Sel juhul rõhutatakse Ukraina üksikuid võite, samas kui Venemaa paljusid võite ei kajastata üldse või märgitakse neid paari reaga.

On hea, et Ukraina korruptsiooniskandaal oma peaaegu täiuslikkuses rikub meie vale kuvandi Ukrainast. Mustvalge mõtlemine on probleem, millest tuleb lahti saada.

Sõjateadlane Ilmari Käihkö väitis oma raamatus „10 õppetundi sõjast”, et tema kolleegid on talle öelnud, et ta ei peaks rääkima Ukraina problemaatilistest küsimustest, näiteks korruptsioonist.

Põhjenduseks on see, et Ukraina kritiseerimist on peetud kasulikuks Venemaa presidendile Vladimir Putinile.

Idee on absurdne, sest kui karmis maailmapoliitikas on riik või üksikisik võimeline toetama ainult täiuslikkust, siis peame kas abistamise lõpetama või täiskasvanuks saama.