Petteri Orpo pole just ülevoolav sõnamees. Soome peaminister tundub sageli Põhjalale omaselt reserveeritud, kuid eelmisel aastal lasi ta avalikul eufoorial end kaasa haarata.

See kokkulepe oli „ajalooline”, ütles nüüdseks 55-aastane mees eelmise aasta novembris avalik-õiguslikule ringhäälingule Yle. Vahetult enne seda oli teatatud, et Google’i emaettevõte, tehnoloogiahiiglane Alphabet  plaanib ehitada Kesk-Soome mitu andmekeskust. Esialgne investeering pidi ületama miljard eurot, luues sadu töökohti, vahendab Tagesspiel.

Orpo sõnul oli see „selge signaal, et Soome on investeeringuteks atraktiivne ja turvaline riik”. Aasta hiljem on Helsingis esialgsest entusiasmist vähe alles – plaanid on praegu ootel.

See on eriti halb uudis Põhjala riigile.

Soome seisab silmitsi üha kasvava dilemmaga: julgeolekupoliitilistel kaalutlustel on riik pärast Venemaa ebaseaduslikku agressioonisõda Ukrainas suurendanud oma kaitsekulutusi – samal ajal maadleb riik nõrgeneva ja vaevu taastuva majandusega.

„Soome majandus on praktiliselt kaks aastakümmet paigal seisnud,” ütles Stockholmis ja Helsingis majandusuuringuid tegev Stockholmi ülikooli majandusteadlane Joonas Tuhkuri väljaandele Tagesspiegel. „Seda ei saa seletada ainult tsükliliste kõikumiste või ühekordsete šokkidega.”

Teadlane näeb majanduslanguse põhjuseid peamiselt sisemajanduse struktuurides. Tuhkuri sõnul ei ole „tööstuse koosseis, äritegevuse asukohtade regionaalne jaotus ning toodete ja oskuste segu” enam rahvusvaheliseks konkurentsiks piisavad.

Tagajärgi tunnevad omal nahal iga päev enam kui 5,5 miljonit soomlast.

Aastaid on Soomes vaesusriskis elavate inimeste arv kasvanud. Riikliku statistikaameti viimaste andmete kohaselt oli 2023. aastal vaesusriskis ligi miljon elanikku – 16,9 protsenti elanikkonnast. Lisaks kasvab nende leibkondade arv, kellel on raskusi või tõsiseid raskusi ots otsaga kokku tulemisega.

See on tingitud ka töötuse dramaatilisest kasvust: Soomes on Hispaania järel Euroopas suuruselt teine ​​töötuse määr, peaaegu kümme protsenti. Samal ajal on noorte tööpuudus tõusnud 23 protsendini.

„See olukord on perversne, me pole millegi sellisega harjunud,” ütles majandusministeeriumi kantsler Elina Pylkkänen suvel avalik-õiguslikule ringhäälingule Yle.

Petteri Orpo juhitud valitsus oli 2023. aasta kevadel ametisse astudes seadnud endale eesmärgiks luua eelseisval valitsemisperioodil 100 000 uut töökohta.

See on järgmise pooleteise aasta jooksul enne valimisi vaevalt saavutatav. Soome statistikaameti andmetel on täna üle 60 000 töökoha vähem kui veidi üle kahe aasta tagasi.

„Soome majanduskasvu tugevdamiseks peaksid poliitikakujundajad keskenduma elanikkonna haridustaseme ja oskuste tõstmisele,” ütleb majandusteadlane Joonas Tuhkuri.

Kuid just selles osas soovib valitsus kulutusi kärpida. Rahandusminister Riikka Purra eesmärk on oma ametiaja lõpuks 2027. aasta alguses säästa veel miljard eurot ning praeguste valitsuse eelarveläbirääkimiste hulka kuuluvad ka arutelud kõrghariduse rahastamise osa külmutamise üle.

Kui neljapartei koalitsioon sellega nõustub, on ülikoolidel järgmise kahe aasta jooksul puudu üle 160 miljoni euro.

„Isegi praegu on ülikoolikraadiga noorte osakaal OECD keskmisest madalam,” ütleb Tuhkuri. „See ei ole loodusseadus, vaid poliitiline otsus.”

Samal ajal peab NATO riik suurte kuludega valvama enam kui 1300 kilomeetrit piiri Venemaaga.

Vastuseks täiemahulisele sissetungile Ukrainasse on Soome pärast pikka sõjalise neutraalsuse perioodi alates 2023. aastast Põhja-Atlandi liidu liige – ja peab järgima kokkulepitud investeerimisjuhiseid.

Juunis Haagis toimunud NATO tippkohtumisel otsustasid liikmed eraldada kaitsekulutustele igal aastal viis protsenti oma sisemajanduse kogutoodangust, alustades hiljemalt aastast 2035. Majanduslikult raskustes olev Soome soovib seda aga saavutada kolm aastat varem.

Praegu kulutatakse Soome kaitsele 6,5 miljardit eurot, eelmisel 2024. aastal oli see summa enam kui 500 miljonit eurot vähem. Sellise kasvutempo juures vajaksid kaitsekulutused kümnendi lõpuks täiendavalt 10 miljardit eurot aastas.

„Me vajame rohkem raha,” ütles Antti Häkkänen Saksa ajakirjanikele Helsingis kõigest hoolimata. Vähemalt eelarvepoliitika osas on Soome kaitseminister ainulaadses olukorras: samal ajal, kui tema kabineti kolleegid seisavad silmitsi üha suurenevate eelarvekärbetega, kasvab Häkkäneni eelarve.

„Meie siin Soomes ja Balti riikides seisame Lääne tsivilisatsiooni ähvardava suure ohu eesliinil. Me oleme Euroopa rindejoon,” ütleb 40-aastane koonderakonna poliitik.

„Seetõttu peame oma osa andma. Meie elanikkond teab, et oleme teatud mõttes rindejoon. Seepärast toetavad kõik Soome erakonnad, vasakult paremale, suuri investeeringuid kaitsesse,” ütleb Häkkänen.

Peaminister Orpo on aga andnud vähe teavet selle kohta, kust kogu see raha peaks tulema. „Ma ei taha alustada maksutõusudest. Meie võlg on juba kriitiliselt kõrge,” ütles ta sel suvel Helsinki Timesile.

Pigem soovitakse täiendavad sõjalised, intressi- ja sotsiaalkulud katta majanduskasvuga.

Aga just selles probleem peitubki.

Soome majandustoodang on viimase kahe aasta jooksul tegelikult langenud ja riigipank prognoosib käesolevaks 2025. aastaks vaid 0,3-protsendilist kasvu.

Seevastu on riigivõlg aastaid pidevalt kasvanud, moodustades praegu üle 82 protsendi sisemajanduse kogutoodangust – oluliselt kõrgem kui EL-i lubatud 60 protsenti. Seega söövad laenuintressid ära igasuguse kasvu mõju.

„Avaliku sektori investeeringud kodumaisesse kaitsetööstusse suurendavad tõenäoliselt lühiajaliselt SKP-d,” ütleb majandusteadlane Joonas Tuhkuri. „See on aga peaaegu mehaaniline efekt. Sellised kulutused ei pruugi tingimata kaasa tuua pikaajalist tootlikkuse kasvu.”

Soome keskpank jõudis sel suvel läbi viidud analüüsis väga sarnasele järeldusele. Analüüsi kohaselt elavdaks küll suurenenud kodumaine relvatootmine majandust järgmise nelja aasta jooksul nõudluse kasvu tõttu veidi, kuid see nõudluse kasv tõstaks samaaegselt hindu ja vähendaks eraisikute kodumajapidamiste kulutusi.

Kui kaitsekulutused jäävad praegusele kõrgele tasemele, tuleks „kasvava riigivõla tõttu leida jätkusuutlik rahastamisallikas” kas edasiste kärbete või püsivate maksutõusude kaudu – mida Helsingi valitsus jätkuvalt välistab.

„Kui me kulutame kaitsele 3,5 protsenti, teeb see umbes 11 miljardit eurot,” ütleb kaitseminister Häkkänen. „Umbes 30 miljardit eurot läheb sotsiaal- ja tervishoidu. Seega heaoluriik ei ole mingil juhul kokku varisemas.”

Kuid Soome majandus ei paista selle tulemusel taastuvat. Häkkänen usub aga, et tema suurenenud kaitse-eelarve on jätkusuutlik. „Muidugi on,” ütleb ta. „Iseseisvus ja vabadus – mis need siis väärt on?”

Nõukogude Liidu sissetung veel noorele Soomele Teise maailmasõja ajal on tuttav sündmus kõigile riigis, Talvesõja rahvuslik trauma on sügav. Põhjala riik oli sunnitud loovutama umbes kümme protsenti oma territooriumist Moskvale.

„Me olime kunagi nii lähedal kõige kaotamisele – oma riigi, iseseisvuse, keele, raha. Kõige,” ütleb Häkkänen. „Meist oleksid saanud venelased. Ja keegi ei taha olla venelane.”