Viimasel ajal on olnud palju juttu droonide olulisusest sõjas. Kuid üks konfidentsiaalne NATO dokument hoiatab läänemaailma jaoks hoopis teistsuguste ohtude eest: dokumendi kohaselt on Putinil mitu uut relva, sealhulgas allveelaevad, tiibraketid ja keskmise ulatusega raketid.

Juba mitmeid kuid on Saksamaa julgeolekupoliitikat domineerinud droonide tekitatud oht. See, mil määral autonoomsed õhusõidukid mõjutavad sõjalisi operatsioone, on Ukrainas iga päev ilmne. Paljud näevad seal toimuvat sõda kui Lääne ja Venemaa vahelise teoreetilise tulevase konflikti kavandit, vahendab Welt.

Saksa sõjaväeametnikud hoiatavad aga üha enam probleemi ülehindamise eest. Kuigi droonid on lahinguväljal toimuvate operatsioonide jaoks olulised oma suhteliselt madalate tootmiskulude, kõrge kättesaadavuse ja pidevalt suureneva ulatuse tõttu, mängivad nad vaid väikest strateegilist rolli. NATO dokument, mis on liigitatud „salajaseks”, näitab nüüd, et tegelik oht Lääne jaoks peitub hoopis mujal: Venemaa tuumarelvade moderniseerimises, mida Putin edendab.

Dokument pärineb NATO sõjalise alliansi luureosakonnast. Selles analüüsivad eksperdid Venemaa nn strateegiliste tuumajõudude uuemat arsenali. Muuhulgas keskendub see tuumajõul töötavale tiibraketile „Burevestnik” („Tormilind”), NATO koodnimega SSC-X-9 Skyfall. Venemaa alustas selle väljatöötamist enam kui kümme aastat tagasi ning Lääne luureagentuuride andmetel andsid 2018. ja 2019. aastal tehtud esialgsed katsetused tagasihoidlikke tulemusi. Kolm nädalat tagasi kuulutas Venemaa president Vladimir Putin aga kõnes, et arendus on lõppenud. Ta teatas, et „Burevestnik” läbis katsetuse käigus 14 000 kilomeetrit.

NATO dokumendi kohaselt on tiibraketi kiirus üle 900 km/h. See on väga manööverdusvõimeline, pika ulatusega ja seda saab lasta välja mobiilsetest süsteemidest. See võiks teha pikki ümbersõite, näiteks üle põhjapooluse, vältides seega NATO õhukaitset. Eksperdid hoiatavad, et tiibrakett on operatiivselt töökorras vaid kahe kuni kolme aasta pärast. NATO vaatenurgast märgitakse dokumendis, et „olemasolevaid väljakutseid (…) süvendab tiibraketi äärmuslik ulatus ja manööverdusvõime”. Teisisõnu, NATO seisab selle uue relvaga silmitsi tõsise probleemiga.

NATO eksperdid uurivad ka Venemaa poolt välja töötatud uut mobiilset keskmise ulatusega raketti SS-X-28 Orešnik. Seda katsetati esmakordselt Ukrainas aasta tagasi, kuid selle tehnilised üksikasjad on suures osas teadmata. Lääne eksperte teeb aga murelikuks selle kuni 5500-kilomeetrine ulatus ja asjaolu, et selle lõhkepead saab varustada erinevat tüüpi laskemoonaga (sealhulgas tuumarelvaga). Dokumendis öeldakse: „Võimalus tabada sihtmärke kõikjal Euroopas ja kanderaketi mobiilsus võimaldavad kõrget tabamismäära. Lõhkepeade osas selguse puudumine esitab NATO-le kaitsealaseid väljakutseid.”

Dokumendi kohaselt on NATO jaoks veel üks probleem Poseidon-klassi allveerelvad, mis peaksid olema operatiivsed 2030. aastaks. Dokumendis öeldakse, et neil on äärmuslik ulatus ja need on tõenäoliselt loodud „hävitama mereväebaase, sadamaid ja rannikulinnu Vaikse ookeani piirkonnas, USA idarannikul, Suurbritannias ja Prantsusmaal”. Neid on „sügavas vees tegutsedes raske tuvastada ja rünnata”. Dokumendi oluline hoiatus on järgmine: NATO-l on „vajaliku kiiruse ja ulatusega allveelaevavastaste torpeedode puudus”, et Poseidon-klassi allveerelvade vastu võidelda.

Dokumendis tehakse selgeks, et NATO-l on puudusi, eriti keskmise ja pikamaarelvade sektorites, eriti tuumarelvade osas. Kuigi neil on Venemaa ja Lääne vahelises jõutasakaalus kahtlemata palju suurem heidutusmõju kui droonidel, mängib tuumakaitse või isegi heidutuse küsimus Saksamaa pinnal toimuvates poliitilistes debattides oluliselt väiksemat rolli kui droonid. NATO luureosakonna väidetavalt rahustav hinnang Putini propagandale ei leevenda seda eriti: „Väited relvade töökorras olemisest ei tähenda, et need on sõjaliselt kasutatavad või usaldusväärsed.”