Soome rahandusministeerium kritiseeris soomlasi liigse säästmise ja majanduskasvu aeglustamise pärast.

Seepärast küsisis väljaanne Iltalehti oma lugejatelt, mida nad ministeeriumi süüdistusest arvavad, kui palju nad teenivad ja kui palju nad säästavad.

Samuti küsiti, mis paneb inimesi praegu oma tarbimist vähendama. Vastuseid tuli palju.

Iltalehti helistas kolmele vastajale ja küsis neilt, mida nad arvavad ministeeriumi süüdistustest liigse säästmise kohta.

34-aastane Ville Lõuna-Pohjanmaalt ütleb, et elab „vaesuse põrgus”, kuigi töötab palju. Ta saadab Orpo valitsusele oma pettunud tervitused tehtud otsuste eest:

Töö tuleb muuta kasumlikuks ja vähendada ebavajalikke kulutusi. Bürokraatiat tuleb vähendada ja kasutud riigiteenistujad lahti lasta. Ville sõnul on neid kindlasti palju.

Tööstuses töötav pereisa ütleb, et teenib netopalka 1850–1950 eurot kuus. Ta töötab 40-tunnise töönädalaga ja tegeleb ka põllumajandusega.

Ville omalt poolt ei nõustu rahandusministeeriumi väitega, et Soome majandus seisab paigal, kuna me säästame liiga palju. Ville säästab ka umbes 500 eurot kuus.

Investeerin 300 eurot kuus madala ja kõrge riskiga fondidesse. Nii püüan oma nappi sissetulekut vähemalt natukenegi parandada, ütleb ta.

Ville väidab, et ta on ministeeriumi süüdistuste vale sihtmärk.

Selle sissetulekuga ei ole ma pidur, sest minu sissetulek on nii väike, et sellel pole mingit mõju. Süüdistan rohkem neid, kes teenivad mediaansissetulekut ja sellest kõrgemat. Ma ise olen mediaansissetulekust tonni võrra allpool, arvutab ta.

Mediaansissetulek tähendab sissetulekute keskmist osa, kui sissetulekud on suurusjärgus järjestatud. Ville kuulub seega selle poole hulka, kes teenib mediaansissetulekust vähem.

Ville’i naine teenib oma mehest veidi rohkem, netopalk on umbes 2500 eurot kuus. Seega on leibkonna netosissetulek kokku veidi üle 4000 euro kuus.

Lisaks muudele igapäevastele kuludele on kahe lapsega perel kulutusi ka eelkooli ja lasteaia tasudele. Koduks on vana eramu ja eluasemekulud on 300–400 eurot kuus. See summa katab elektri, vee ja kinnisvaramaksu.

Kannan iga kuu hoiukontole 100 eurot, et valmistuda täiesti hulludeks energiahindadeks, mis olid näiteks aastatel 2021–2024, ütleb Ville.

Ta säästab ka oma laste tulevaste õpingute jaoks, et nad saaksid õppelaenu vältida.

Kannan iga kuu 100 eurot oma laste madala riskiga fondidesse, et kui kõrgharidus tulevikus tasuliseks muutub, oleks mu lastel vähemalt mingi võimalus sellest vaesuspõrgust pääseda, sõnab ta.

Kuigi Ville pere olukord pole kõige hullem, on ta ikkagi mures.

Tulevik ei paista sugugi hea, ütleb ta.

Peab küsima, kas Ville ja ta naise sissetulekut võib tõesti pidada „vaesuspõrguks”?

See on selline asi, et midagi ei arene. Mina arvan nii, vastab Ville.

Meditsiiniõde Ritu, kes elab koos perega Põhja-Pohjanmaal, ütleb, et kogu tema sissetulek läheb hõredalt asustatud piirkonnas toidule, eluasemele ja ainult ühele autole.

Ritu abikaasa on insener. Mõlemad töötavad täiskohaga. Nende netosissetulek on 4700 eurot kuus.

Elukallidus on viimastel aastatel tõusnud ja säästmiseks pole ruumi nagu 2000. aastatel. Mõnikord on isegi raske ots otsaga kokku tulla, ütleb Ritu.

Paaril on olnud piisavalt lapsi, et luua tõeline suurpere, kuid mõned neist on juba täiskasvanud. Kolm kodus elavat last on alla 18-aastased. Osa lastest õpib.

Muidugi vajavad nad tuge. Nad ei saa enam lastetoetust, ütleb Ritu.

Ritu vastab süüdistustele liigses säästmises, öeldes, et madala ja keskmise sissetulekuga inimestele kättesaadav raha on vähenenud.

Säästavad need, kes teenivad rohkem, ja pensionärid. Neil pole vaja raha ringlusse lasta, sest neil on juba kõik vajalik olemas. Nii on ka minu töölisklassi taustaga vanematega, ütleb Ritu.

Tõusva elukalliduse tõttu on pere sunnitud kõikidelt kuludelt kokku hoidma. Nad ei saa endale reisimist lubada ja pere loobus oma teisest autost.

Pere eramajas on elektriküte. Me ei tee enam sauna nagu vanasti, sest meil on elektrisaun, räägib ta.

Ritu ütleb, et pere võib proovida toidu pealt kokku hoida, aga see pole lihtne. Pooled pereliikmetest on tsöliaagikud ja gluteenivabad toidud on kallid.

Eritoidud on kallid ja nende hüvitamine on lõpetatud, ütleb ta.

Ritu soovid valitsusele on, et keskmise sissetulekuga inimeste maksu vähendataks, nagu ka tervisliku toidu käibemaksu.

Haiglaõena annan palju toitumisalaseid soovitusi. Maksulangetus kajastuks inimeste tervises, ütleb ta.

Omavalitsuses, kus ta elab, on endiselt kõrged munitsipaalmaksud, isegi pärast omavalitsuste ühinemisi.

Vaesed omavalitsused pandi kokku. Väikelinnas on munitsipaalmaksud kõrged, sõnab ta.

Ritu sõnul teeniks abielupaar aastas 6000–7000 eurot rohkem, kui nad elaksid madalamate maksudega omavalitsuses. Ta toetab proportsionaalset maksustamist.

Inimesed on nüüd ebavõrdses olukorras. Väikelinnades pole teenuseid, neil on lihtsalt kõrged munitsipaalmaksud, ütleb ta.

Perekonnal pole enam sääste.

See on pluss-miinus null. Aga on olemas kontosid, kust saab laenu võtta ja selle järgmisel kuul tagasi maksta, räägib Ritu kulude tasakaalustamise viisist.

Alles 10 aastat tagasi ehitas abielupaar oma säästudega palju. See pole enam võimalik.

Ritu teab juba, et pensionäridena ei saa nad endale lubada elamist oma majas, „mis asub jõe ääres ja on hea asukoht”.

Sel hetkel kolime linna, ütleb Ritu kurbusega hääles.

Kuigi kahe töötava täiskasvanu peres ei ole raha alati piisavalt, ei näe Ritu olukorda lootusetuna.

Jah, range finantsdistsipliiniga saab elada. Ja mõnel inimesel on hullemgi. Vähemalt on meil tööd, ütleb ta.

37-aastane Satakuntas elav Janne ütleb, et oma otsustega paneb valitsus inimesi säästma.

See suurepärane valitsus, mis keerab asju ühte ja teise suunda. Valitsuse kokkuhoiupoliitika on mõistetav, aga kui see samal ajal kärbib ja ajab nõrgemaid gruppe halvemasse olukorda, on mõttetu oodata majanduskasvu, ütleb ta.

Janne möönab, et süüdistus soomlaste liigsest säästmisest on tõene.

Teatud mõttes on see tõsi, aga säästmiseks on alati põhjus. Valitsus sunnib inimesi säästuhoogu minema, sõnab ta.

Metallitööstuse spetsialistina teenib Janne umbes 4000 eurot bruto. Sellest saab kätte umbes 2100 eurot. Laenu arvestades kulutab ta eluasemele umbes 1300 eurot kuus.

Väikese poisi isa hakkas aasta tagasi tähtajalisele kontole raha koguma.

Alguses alustasin liiga kõvasti. Panin tähele, et kurat, üks arve oli tasumata, naerab ta.

Aga kui ma selle käima panin, saan aastaga päris palju säästa. Kaalun ka investeerimisfonde, sõnab ta.

Janne kannab raha hoiukontole kaks korda kuus: teatud summa palgapäeval ja teine ​​on see, mis palgapäeva eelsel päeval taskusse jääb.

Selle nõuande sain oma isalt, märgib ta.

Janne ütleb, et oma sissetulekuga säästab ta kuus „ainult mõnesaja korraga”. Säästmine algas märkimisväärsest maksutagastusest.

Ma säästan mustadeks päevadeks, ütleb ta.

Janne töö valukojas raugeb aastavahetusel mõneks kuuks. Siis võivadki koondamised toimuda.

Ja arvestades praegust maailma olukorda, võib see kogu süsteemi kokku kukutada. Aga mul on paariks kuuks raha, õigustab ta säästmist.

Janne hoiab kokku kõige pealt, välja arvatud lapse kulude pealt.

Ostan, mida vajan, aga mõtlen, kas mul seda tõesti vaja on. Ma ei koonerda vajaliku pealt. Ja poiss ei pea millegi pealt kokku hoidma. Poiss saab kõik, mida ta vajab, räägib ta.

Üks viis, kuidas Janne säästab, on elektrikütte vähendamine. 1950. aastate maja neljas kaminakoldes põletatakse sageli puid. Janne on isegi nõus osalema metsatöödel, sest Caruna elektriarved ja ülekandetasud ärritavad teda.

Janne ei usu kergemasse tulevikku.

Kui rahvas on piisavalt õnnetu, ei juhtu midagi positiivset. Ja ükskõik milline valitsus ka poleks võimul, juhtub rahvaga alati midagi õnnetut, usub ta.