Kaitseliidu NATO liikmesriigid leppisid tänavuse 2025. aasta suvel Haagis kokku suures eesmärgis ja alliansi kaitsekulutuste suurendamises. Aastased kaitsekulutused peaksid 2035. aastaks tõusma viie protsendini sisemajanduse koguproduktist.

See, mida see lubadus lõpuks tähendab, on aga mõistatus, kirjutavad oma analüüsis mõttekoja CEPA (Euroopa Poliitikaanalüüsi Keskus) teadlased Catherine Debenham, Maddie Hensley ja Jason Israel. Küsimus on selles, kui palju alliansi liikmed tegelikult maksavad ja kuidas nad seda kulutavad, ning vastused jäävad praegu ebaselgeks, ütlevad nad.

Üks oluline klausel Haagi resolutsioonis sai nende sõnul suvel vähe tähelepanu. Deklaratsioonile lisatud joonealuse märkuse kohaselt hõlmab kaitsekulutuste eesmärk „otseseid panuseid Ukraina kaitsesse ja kaitsetööstusesse”.

„See on nii hea uudis kui ka potentsiaalselt vähem hea uudis. Lubadus lubab Ukrainale suuremat abi, kui liikmesriigid ei pea enam tegema nii karme valikuid enda kaitsekulutuste ja Ukraina toetamise vahel,” kirjutab teadlaste kolmik.

Mõned võivad aga väita, et Ukraina abi tähendab väiksemat vajadust investeerida siseriiklikku [kaitse]defitsiiti, mida NATO kulukohustus püüab lahendada, märgivad nad.

Ukraina vaatenurgast tundub olukord lootusrikas, sest kuigi alliansil on Ukraina toetamise suhtes väga segane suhtumine, näitab resolutsioon teadlaste sõnul solidaarsuse kasvu otsustaval hetkel. Vähemalt üks on selge: Euroopa NATO riigid ei pea enam valima NATO kohustuslike kaitsekulutuste ja Ukraina abistamise vahel.

NATO vaatenurgast võib see klausel aga õõnestada tema tegeliku eesmärgi – alliansi kaitsevõime tugevdamise – saavutamist, osutavad Debenham, Hensley ja Israel.

Lisaks Ukraina kaasamisele nõrgestab 5-protsendilist kohustust selle jagunemine kaheks osaks: 3,5 protsenti kulutamiseks nn kõvale kaitsele ja 1,5 protsenti kulutamiseks muudele kaitse seisukohalt olulistele investeeringutele, näiteks infrastruktuurile ja tööstusele.

See on oluline muutus võrreldes NATO traditsiooniliste kulutustega, mis keskendusid põhilistele kaitsevajadustele, ütlevad teadlased.

Need uued kategooriad võivad pakkuda võimalusi loominguliseks arvestuseks, näiteks siseinvesteeringute arvestamiseks NATO uute kulueesmärkide osana. Seega, kui liikmesriigid määravad igale komponendile kulutatavad summad, tekib kriitiline küsimus: kas uus eesmärk tugevdab NATO sõjalist võimekust?

Näiteks Ukraina abi arvestamine NATO kaitsekulutuste hulka võib anda pikemas perspektiivis kaitsekulutustest eksitava pildi, jätkavad teadlased.

NATO eesmärgi tõstmine viie protsendini SKP-st on märkimisväärne tõus võrreldes eelmise kahe protsendi eesmärgiga, mida valdav enamus liikmesriike pole saavutanud. Kui aga sõjaline toetus Ukrainale oleks viimastel aastatel kulutustesse arvestatud, oleksid vähemalt viis liikmesriiki, kes olid eesmärgist maha jäänud, selle tegelikult saavutanud. Debenhami, Hensley ja Iisraeli toodud näite varal oleksid kaitsekulutused ainuüksi eelmisel aastal kogu alliansis suurenenud enam kui 60 miljardi dollari võrra.