Soome valab nüüd erakordselt palju raha oma sõjalisse valmisolekusse – viimati tehti midagi sellist enne Talvesõda.

Kaitsekulutused suurenesid septembri alguses hetkega 5,6 miljardi euro võrra, kui valitsus teatas kaitsehangete volituste suurendamisest 6 miljardi euroni, vahendab Yle.

See avab kaitseväele enneolematud rahakraanid.

Soome valitsus kordab üksmeelselt, et see on vajalik, sest Venemaa ohustab meid. Poliitikud näevad ohtu selles, et Venemaa pöörab oma tähelepanu Soomele, kui Ukraina sõda lõpeb.

See artikkel räägib, kuidas rahavajadust kaitseministeeriumi dokumentides põhjendatakse, ja küsib, kas tohutud kaitseinvesteeringud on proportsionaalsed Soome ees seisva ohuga.

Suvel käis riigi rahanduse ja riigikaitse eest vastutavate ministeeriumide vahel miljardi dollari suurune vaidlus selle üle, kui palju raha peaks lähiaastatel kaitsehangetele eraldama.

Kaitseministeerium pakkus oma maikuu eelarve ettepanekus välja kaks hankeluba aastateks 2026–2036. Esimene 3,98 miljardi euro suurune luba oleks mõeldud muu hulgas maaväe uue varustuse hankimiseks.

Teine kahe miljardi euro suurune luba oleks mõeldud laskemoona ostmiseks. Konkreetselt mainitud hankeartiklite hulka kuulusid suurtükiväe laskemoon, õhk-maa laskemoon, õhutõrjeraketid ja torpeedod.

Riikka Purra juhitud rahandusministeerium ei olnud aga veendunud, et raha saab kaitseministeeriumi pakutud viisil järgmisteks aastateks eelarvesse planeerida. Seetõttu kärpis rahandusministeerium oma ettepanekus mõlemat hankeluba vähemalt poole võrra ehk kokku kolme miljardi euro võrra.

Kolm miljardit eurot on suur summa. Võrdluseks: kaitseministeeriumi järgmise, 2026. aasta eelarve on kokku 6,5 miljardit. Õhuväe uute hävitajate F-35 soetusmaksumus on umbes kümme miljardit eurot.

Kaitseministeerium ei leppinud oma saatusega, kuid palus oma vastuses rahandusministeeriumil raha tagastada, viidates riigi julgeolekule.

„Hankevolituste maksimaalse summa vähendamine lükkab edasi projektide elluviimist ja seab ohtu maaväe kaitsevõimekuse kavandatud ehitamise ja kasutuselevõtu 2030. aastatel,” väidetakse kaitseministeeriumi vastuses, millele on alla kirjutanud kaitseminister Antti Häkkänen.

Ministeerium väidab, et kärpimine „aeglustaks ja raskendaks” maavägede reformiprojekti käivitamist. Moona tellimuse volituse kärpimine oleks samuti edasi lükanud või piiranud hankeid. Kaitseministeeriumi sõnul on laskemoona turg kuumenenud, kuna NATO riigid on oma hankeid suurendanud.

„Tarnijate tellimusraamatud ei võimalda tingimata projektide ajakava muutmist,” kirjutab kaitseministeerium oma vastuses.

Kirja ja ministeeriumidevaheliste läbirääkimiste tulemusel taganes rahandusministeerium ning Häkkäneni kaitseministeerium sai oma raha kätte.

„Julgeolekuinvesteeringud on uskumatult suured,” ütles ta 2. septembri pressikonverentsil pärast seda, kui parteijuhid olid rassismi varjundiga eelarvevaidluses järgmise aasta tulude ja kulude osas kokkuleppele jõudnud.

Valitsus leppis kevadel kokku kaitsekulutuste suurendamises 2029. aastaks kolme protsendini sisemajanduse kogutoodangust.

Pärast seda on valitsus pühendunud ka sõjalise alliansi NATO ühisele eesmärgile, mille kohaselt suurenevad tegelikud kaitsekulutused 3,5 protsendini ja laiemalt kaitsega seotud kulutused 1,5 protsendini aastaks 2035.

Võrreldes sisemajanduse kogutoodanguga kulutati Soomes viimati sarnaseid summasid kaitsele rahuajal enne Talvesõda.

1930ndatel aastatel suurendati Soomes samuti kaitse-eelarvet, kuid see tõusis SKP suhtes umbes 3,8 protsendini, ütleb Helsingi Ülikooli majandusajaloo professor Jari Eloranta, kes on kursis kaitsekulutuste ajalooga.

Erinevus 1930ndate aastate olukorraga seisneb selles, et heaoluriiki polnud veel hakatud üles ehitama. Nüüd on riigil palju rohkem muid ülesandeid, mis konkureerivad kaitsega sama raha pärast.

Kuna sotsiaal- ja tervishoiukulude pealt, mis moodustavad riigieelarvest suurima osa, on väga raske kokku hoida, tuleb kaitsekulutuste suurendamine teha enamasti võla näol.

Kaitseamet on kulutuste kiiret suurendamist põhjendanud kaitsevajadustega. Samal ajal on NATO-s tehtud otsuseid, mis on protsendipunkti võrra kõrgemad kui kaitsekulutuste kogueesmärk viis protsenti.

Ma pole näinud väga head analüüsi, miks see peab olema viis protsenti. Miks see pole neli või miks see pole kuus? Selles pole mingit loogikat, imestab Eloranta.

Tema sõnul kaasnevad kiiresti kasvavate kulutustega riskid. Müüja saab eelise, kui kaitsevarustuse nõudlus kasvab kiiresti. Majandus kannatab pikas perspektiivis, kui näiteks haridust või teadustööd kärbitakse kaitse rahastamiseks. Venemaa on näide sellest, kuidas tulevik hävitatakse, kui kõik investeeritakse varustusse.

Kulutuste kiire suurendamisega kaasneb ka korruptsioonioht, mis Eloranta sõnul pole praegu eriti terav, kuid mis realiseerus siis, kui kaitsekulutusi viimati kiiresti suurendati enne Teist maailmasõda.

Professor möönab, et ebakindlatel aegadel on kaitsesse investeerimine õigustatud. Ukraina sõja lõpp võiks vabastada Venemaa relvajõudude ressursse, mida nad saaksid mujale suunata. Kuid tempo tekitab professoris kahtlust.

Olen selle taseme suhtes veidi kriitiline. Kas seda on väga vaja ja kas sellega on nii kiire, sõnab Eloranta.

Valitsus põhjendab kaitsekulutuste kiiret kasvu Venemaa ohuga ning opositsioon nõustub põhjustega suures osas.

„Venemaa agressiivsed pingutused ei lõpe võimaliku rahuga Ukrainas,” ütles kaitseminister Häkkänen oma kõnes suursaadikutele augusti lõpus.

Tema sõnul peame valmistuma stsenaariumiks, kus sõda ühel või teisel moel peatatakse, kuid Venemaa jätkab sõjamajandusele vastavate ressurssidega relvastumist ja Ukrainas võidelnud väed Soome lähedusse kolib. Häkkäneni sõnul peab Soome end sellisel juhul kiiresti relvastama.

Me seisame silmitsi omamoodi võidujooksuga ajaga, ütles ta.

Helsingi Ülikooli ja riigikaitse kõrgkooli professor Katri Pynnöniemi tunnistab Häkkäneni kirjeldatud probleemi: Venemaa tegevust määrab nüüd omamoodi sõjaloogika, millest pole väljapääsu isegi siis, kui Ukraina sõda peaks lõppema.

Mingisuguse rahuaja seisundi poole liikumine, kus Venemaa ei ole konfliktis ülejäänud Euroopaga, nõuaks tohutuid pingutusi, ütleb Venemaa julgeolekupoliitikale spetsialiseerunud Pynnöniemi.

Tema sõnul pole Venemaa põhinõuded muutunud. Ta soovib ise otsustada oma naaberriikide julgeolekulahenduste üle. Relvastus ja liialdatud ohupildid on muutunud Venemaa juhtkonna päästerõngaks.

Läänt ja NATO-t kujutatakse sõjalise ohuna, mille vastu Venemaa peab end kaitsma. Venemaa juhtkond on loonud müüdi, et agressiivne Lääs on murdnud oma lubaduse, et NATO itta ei laiene.

Võib eeldada, et relvastatud jõu kasutamise lävi jääb tulevikus madalaks, jätkab ta.

Vene president Vladimir Putin on vähemalt 2004. aastast alates rääkinud ja tegutsenud väga järjepidevalt, märgib pikaajaline Venemaa-uurija Arkadi Moshes. Ta juhib Venemaa programmi Välispoliitika Instituudis.

„Putini peamine motivatsioon on muuta Venemaa taas suureks riigiks, nagu suurvõim. Külma sõja ajal oli kaks suurvõimu. Selle olukorra taastamine on vaevalt võimalik,” ütleb Moshes.

Putin soovib saavutada Venemaa suurust naabrite arvelt. Putinit juhib idee, nagu ta ise seda kirjeldab, tõsta Venemaa jalgele ja muuta see mänguriks, kellel on vetoõigus ülejäänud maailma asjades.

Moshese sõnul on ajaloo järjepidevus olnud selge: Venemaa sissetung Gruusiasse 2008. aastal, Krimmi annekteerimine 2014. aastal, osalemine Süüria kodusõjas 2015. aastal ja lõpuks täiemahuline sissetung Ukrainasse 2022. aastal.

„Putin on olnud järjekindel. Lääs on liikunud ühelt järeleandmiselt teisele,” ütleb Moshes.

Aga kui kaugele Putini ambitsioonid tulevikus ulatuvad? Millisteks arenguteks peaksid Soome ja NATO olema valmis?

Moshese sõnul näib Putini plaan Venemaa suuruse taastamiseks piirduvat endise Nõukogude Liidu Euroopa osadega. Balti riigid, mis on saanud NATO liikmeteks, pole tõenäoliselt Putini sihtmärgiks.

Kui Ukraina sunnitakse nõustuma ebasoodsa rahuga, on Venemaa järgmisteks sihtmärkideks NATO-välised riigid Moldova, Gruusia ja Armeenia ning Venemaa liitlane Valgevene.

Venemaa neelab need neli riiki väga kiiresti alla, sest kui Lääs lõpetab Ukraina abistamise ja riigi reedab, pole tal Moshese hinnangul ressursse neist ühegi riigi toetamiseks.

Katri Pynnöniemi on veelgi pessimistlikum. Putini ambitsioon saada suurriigiks ei täitu kunagi, aga kui Venemaa teeb näiteks Ukrainas edusamme, võib see viia selleni, et ta otsib mujalt rohkem.

See loob spiraali. Seejärel on vaja varustada või seada uusi tingimusi ja nõudmisi. Endise Nõukogude Liidu ajaloolised territooriumid ei ole enam piisavad, selgitab Pynnöniemi.

Kuid mõlemad analüütikud rõhutavad, et kõik sõltub sellest, milline rahu Ukrainas õigel ajal saavutatakse. Kui Ukraina jääb ilma läänepoolsete julgeolekugarantiideta, pole Putinil mingeid pidureid ja ta saab jätkata oma pealetungi poliitikat. Tema kinnisideele sekkuda naaberriikide asjadesse ei ole vastujõudu.

Kui aga Lääs suudab usutavalt tagada Ukraina julgeoleku, siis pole Putin tõenäoliselt huvitatud uue sõja alustamisest, kus vastaseks võiks olla praktiliselt kogu Euroopa, hindab Arkadi Moshes.

Kas me saame siis rahulikumalt hingata siin NATO kaitse all Soomes, mis ei olnud kunagi osa Nõukogude Liidust?

Ma ei tea, kas me saame rahulikumalt hingata. Me ei tohiks paanikasse sattuda. Kõik sõltub rahust Ukrainas, ütleb Moshes.

Me ei ole siin praegu nõrgim lüli, ütleb Katri Pynnöniemi.

Arkadi Moshese sõnul on uus sõda võimalik ainult siis, kui Lääs on nõrk. Talle ei meeldi, kui Lääne poliitikud ütlevad, et Venemaa ründab NATO-t kolme, viie või kümne aasta pärast. Ütlejad ei ole avaldanud meetodit, mille abil nad oma hinnanguni jõudsid.

Näiteks ütles NATO peasekretär Mark Rutte, et rünnak võib tulla viie aasta pärast. Soome kaitsevägi omalt poolt ei pea olukorda eriti kriitiliseks.

Seni peab Ukraina vastu ja võitleb. Iga päev, mil Ukraina jätkab kaitsevõitlust, muudab Venemaa sõja NATO vastu vähem tõenäoliseks, ütleb Moshes.