Soome väljaanne Helsingin Sanomat on avaldanud kaardi, mis näitab, mis toimus saatuslikul reedel, 19. septembril Vene sõjalennukitega Soome lahe kohal.

Soome lahe kohal oli reedel erakordne vaatepilt, kui kolm Vene hävitajat Mig-31 rikkusid kaheteistkümne minuti jooksul Eesti õhuruumi.

Helsingin Sanomate andmetel startisid Vene hävitajad reede hommikul Besovetsi lennuväljalt Venemaa Karjala piirkonnas Petroskoi (Petrozavodski) linna lähedal.

Kolm hävitajat Mig-31 lendasid pimedalt, see tähendab, et transponderid olid välja lülitatud ja Soome lahe suunas lennuplaani ei teatatud.

Pimedaid lennukid märkas Tallinna lennujuhtimiskeskus, mis tegutseb Saksamaal Uedenis asuva NATO operatsioonikeskuse alluvuses. Uedeni operatsioonikeskus andis käsu õhku tõusta Itaalia hävitajatele F-35, mis teenindavad NATO õhuseireteenistust.

Soome omab riiklikku õhuseiret, mis oleks võinud tuvastada samad Vene hävitajad. Teise võimalusena vastas Soome Uedeni NATO operatsioonikeskuse palvele.

Vene sõjalennukid lendasid veel Peterburi lähedal, kui hävituslennukid tõusid õhku Soomes ja Ämaris. Soomlased jõudsid venelastele järele Vaindloo saare lähedal, ütles Eesti kaitseministeeriumi kantsler Kaimo Kuusk Raadio 4-le.

Kuuse sõnul eskortisid soomlased Vene lennukeid Vaindloost Naissaare lähedale ja itaallased jätkasid sealt teed Hiiumaast mööda Eesti õhuruumist välja ja edasi rahvusvahelises õhuruumis Kaliningradi.

Venelasi eskortima tõusid õhku ka Rootsi hävitajad.

Eesti õhuväe endine ülem ja praegu droonifirmas Lendurai töötav Jaak Tarien rääkis, kuidas NATO tavaliselt reageerib õhuruumi rikkumistele Eestis ja kuidas hävitajad õhus tegutsevad.

NATO-l on Baltikumis rahuaegne õhuseireoperatsioon. See loob raamistiku.

„Juhised on kirjutatud nii, et sihtmärgiks võib olla eksinud reisija- ja tsiviillennuk või eksinud Venemaa lennuk, kuid sellel pole vaenulikke kavatsusi,” ütleb Tarien.

Esimene kontakt luuakse rahvusvahelise hädasageduse kaudu. Hävitajad teatavad, et nad on osa NATO õhuseireoperatsioonist ja paluvad välismaisel lennukil end raadio teel identifitseerida.

Hävitajad lendavad õhus üksteise järel ja tavaliselt lähenevad nad välismaisele lennukile tagantpoolt.

Kui tegemist on õhuruumi rikkuva Vene hävitajaga, püüab üks NATO hävitajatest selle kõrval lennata, et seda filmida. Nii jääb see koos Vene lennukiga pildile.

„See on kaljukindel tõend õhuruumi rikkumise kohta,” ütles Tarien.

Kui õhuruumi rikkunud õhusõiduk kontaktile ei reageeri, püüab seda saatev õhusõiduk tähelepanu äratada ja seda eemale juhtida, näiteks tiibade liigutamisega. Piloodid saavad kasutada ka käemärke.

Mitmed allikaid on hävitaja MiG-31 lennukiiruseks märkinud 2500 kilomeetrit tunnis. Tarieni hinnangul oli Vene lennuki kiirus Eestis selgelt alla tuhande kilomeetri tunnis. Ta ei pea seda erandlikuks. See säästab mootoreid võrreldes täiskiirusel lendamisega.

Kommentaatorid on küsinud, miks NATO Vene lennukeid alla ei tulistanud.

„Külma sõja ajal ei tulistanud NATO Vene lennukeid alla,” tuletab Tarien meelde.

Kui hävitaja oleks alla tulistatud, oleks piloot tõenäoliselt katapulteeritud istmel pääsenud. Pärast seda oleks Venemaa tahtnud pilooti päästma tulla.

Ta arvab, et õhuseireoperatsiooni muutmine NATO õhukaitseks Balti riikides võib olla vajalik. „Samuti ei tohi harjumuseks saada, et Vene hävitajad lendavad reedeti läbi Eesti õhuruumi.”