Valitsuse kärped on suuresti Soome relvastumise tagajärg. Rahandusminister Riikka Purra esitas ausalt põhjuse ja tagajärje seose, kirjutab Iltalehti poliitikatoimetaja Lauri Nurmi.

Ta kirjutab, et Soomes ei kärbitaks raha hariduse ja tervishoiu pealt, kui oht poleks reaalne.

Valitsuse eelarvearutelu lõppes karmide järeldustega. Keskvalitsuse eelarvepuudujääk järgmisel 2026. aastal on hinnanguliselt 8,7 miljardit eurot.

Tasakaal on kaugel tasakaalust, parafraseeris rahandusminister Riikka Purra kuiva Briti huumorit, mis pehmendas kohutavat numbrit.

Purra põskedelt kadus naeratus, kui ta juhtis tähelepanu sellele, et puudujääk on tegelikult 11 miljardit eurot. Puudujääki vähendatakse ühekordselt sellega, et riiklik eluasemefond suletakse ja selle 2,3 miljardit eurot sularaha kantakse riigile üle.

Kodanike tulevik on sünge.

Keskmise ja kõrge sissetulekuga inimeste maksustamine ei vähene, kuna valitsus peab suurendama töötuskindlustusmakseid.

Töötuse näitajad on EL-i riikide tipu lähedal ja see maksab raha.

Soome on sattunud spiraali, millest ükski valitsus pole suutnud pärast 2008. aasta rahvusvahelist finantskriisi välja rabeleda. Siseturu nõudlus ehk soomlaste igapäevased kulutused toetasid majandust mõnda aega 2010. aastatel, kuid siis tekkisid ka leibkondadel võlad.

Peaminister Petteri Orpo väidab, et kõigi palgatöötajate makse vähendatakse.

See väide on peaaegu vale.

Maksumaksjate liit avaldas hiljuti oma viimased arvutused selle kohta, kui palju palgatöötajate makse järgmisel aastal vähendatakse.

Kahe tuhande euro suuruse kuusissetuleku korral suureneb palgamaks 30 euro võrra aastas. Kui kuupalk on 2400 eurot, on aastane leevendus väike: vaid 90 eurot.

Ka ülemise keskklassi ja hea sissetulekuga inimeste palgamaksed oluliselt ei vähene.

Paljud inimesed mõtlevad, kuhu maksuraha kulutatakse, kui teenused ei parane.

Üks õigustatud vastus on: relvadele.

Eelarve ettepanek sisaldab 6 miljardit eurot kaitseväe hankevolitusi.

Need on uskumatult suured. Hankevolitusi suurendatakse kuue miljardini, seniselt 0,4 miljardilt, ütles rahandusminister Purra relvaostude rahastamist kirjeldades.

Mitmekordseks. Viieteistkümnekordseks, täpsustas ta hüppe suurust.

Oleks intellektuaalselt ebaaus väita, et neid miljardeid hariduselt ja tervishoiult ära ei võeta. Muidugi võetakse – ja seda rõhutab ka rahandusminister.

Mängime natuke mõttemängu.

Kujutame ette, et Orpo ja Purra valitsus on teatanud eakate hooldusreformi alustamisest ning andnud hoolekandepiirkondadele kokku kolm miljardit eurot planeerimisvolitusi toetatud eluaseme kohtade arvu suurendamiseks.

Valitsus suunaks miljard eurot vähiravi arendamisse ning uute onkoloogide koolitamisse ja palkamisse. Fakt on see, et arstide vastuvõtu ooteajad, ravi hilinemine ja liiga väheste ressursside prioriseerimine põhjustavad surmajuhtumeid, mida saaks ära hoida.

Samamoodi kasutataks miljardit eurot üldhariduskoolide õpperühmade arvu vähendamiseks ning tugiõpetajate ja kooliabiliste palkamiseks. Kui tegemist oleks miljardite püsiva suurenemisega, paraneksid Soome noorte Pisa õpitulemused kindlasti.

Ühe miljardi abil saaks püsivalt suurendada ülikoolide õppejõudude arvu. See teeks Soomest haridusliku suurriigi.

Kaitsekulutuste suurendamine ei puuduta ainult hankevolitusate kehtestamist, vaid Orpo valitsus ja sellele järgnevad valitsused suurendavad kulutusi püsivalt igal aastal mitme miljardi euro võrra kõrgemale kui praegu.

Rahandusministeeriumi tehtud slaid rõhutas, et hankevolituste suurendamise tulemusel „liiguvad Soome kaitsekulutused SKP suhtes kümnendi lõpuks 3-protsendilise eesmärgi poole”.

Ja sellestki ei piisa.

Kaitseliidu NATO uus nõue kaitse-eelarvele on 3,5 protsenti SKP-st. See saab olema järgmise valitsuse peavalu.

Purra teatas avalikult, et kärped jätkuvad tõenäoliselt ka tulevikus – olenemata valitsuse baasist –, sest raha läheb relvastusse ja muudesse kaitsevajadustesse.

Kui Soome laenuintressikulud ja kaitsekulutused SKP suhtes oleksid 2022. aasta tasemel, siis tegelikult läheneks avalik-õiguslike üksuste finantsseisund juba lähiaastatel tasakaalule.

Me paneme kaitsesse nii palju raha, illustreeris Purra.

Laenude intressikulud on kindlasti kõrged, kuid neid võib leevendada intressimäärade ülemaailmne langus. Ja isegi kui see nii ei oleks, siis ilma tohutu kaitsekulutuste kasvusurveta võiks Soome saada rahastamist parematel tingimustel kui praegu.

Riigieelarve sünge seis ja pidevad kärped on suuresti tingitud Soome relvastumisest.

See on muidugi spekulatsioon. Seda ei juhtu, aga see võib panna teid mõistma, kui suured need tõusud tegelikult on, rõhutas Purra, et riigieelarve väljavaated oleksid täiesti erinevad, kui – nii et kui ja see kui on Venemaa.

Valitsuse eelarve ettepanek konkretiseerib reaalsust, milles Soome sõjaks valmistub.

Asi pole enam kaitse säilitamises, vaid Venemaa rünnakuks valmistumises.

Oht ei ole teoreetiline, see on reaalne.

Kui oht oleks vaid teoreetiline, ajaks Orpo valitsus vale ja vastutustundetut poliitikat, kulutades raha relvadele soomlaste heaolu arvelt.

Tähelepanuväärne on see, et opositsiooniliider Antti Lindtman ei kritiseeri kaitsekulutuste suurendamist ühegi sõnaga. Suurima opositsioonierakonna peamine kriitika on see, et maksusoodustusi antakse kõrge sissetulekuga inimestele, mitte Venemaa rünnakuohuks valmistumiseks.

Riigi juhtkond ja kaitsevägi on teavitanud kõiki parteijuhte ohu tõsidusest. See on olnud tark tegu.

Armee alustab ajateenijatele massilist droonikoolitust alates teisest kutsest 2026. aastal. Tulevikus koolitatakse iga jalaväekompanii kohta drooniüksus.

Koolitus ja uus droonivarustus nõuavad eurosid. Kaasaegsete tankide ja rakettide hankimine on algusest peale kallis.

Sõjaks valmistumisel on tagajärjed, millest tuleks praegu avatumalt rääkida.

Soome sündimus on erakordselt järsult langenud ja mänguväljakute tühjenemisele pole lõppu näha. Soome statistikaameti andmetel sündis jaanuaris-juunis vaid 22 341 last.

Eelmise kümnendi alguses sündis esimesel poolaastal 30 000 last.

On mõistlik järeldada, et Venemaa oht on sündimust veelgi vähendanud. Selline järeldus on juba tehtud ka Eestis.

Soomlaste igapäevased jutud toetavad tõsiasja, et ka siin on olemas põhjus-tagajärg seos.

Investeeringuid tehakse Soome läänerannikul, idapiiri ääres mitte niivõrd.

Kui Koonderakonna parlamendirühm külastas Kokkolat ja Vaasat, selgus ettevõtete külastuste käigus, et kasvuväljavaated on olemas.

Ida-Soome kohalikus ajalehes räägib ehitusettevõtja Venemaast ilma peenutsemata. Tema sõnul ütlevad tavalised inimesed ja ettevõtted, et nad ei soovi ehitada uusi maju, sest sõjakas Venemaa on nii lähedal.

Vanavanemate lood kodude kaotamisest on rahvusliku mälu sügavustest pinnale kerkinud.

Valitsus on kahtlemata teinud pingutusi majanduskasvu ergutamiseks, kuigi vahendite üle saab alati vaielda.

Mis siis, kui kasvu takistuseks on rahvusvaheliste ettevõtete vaikiv vastumeelsus investeerida miljoneid ja miljardeid Soome?

Ettevõtete tegutsemiskeskkond on korras: tööjõud on oskuslik ja energia on odav.

Aga võib-olla on asi selles, et ettevõtete juhtkonnad tõmbavad vaikselt Soome projekte maha, sest me elame sõjaohu all.

Soome probleem tundub palju koledam, kui me endale tunnistada tahaksime.

Kindralitel ja poliitikutel on relvaostudest rääkides suur vastutus. Fanatismi asemel peame rohkem rääkima sellest, kui hästi on inimesed ja vara kurjade kavatsuste eest kaitstud.

Samal ajal tuleb inimesi julgustada peresid looma, kuid vältida tuleks väiteid, et rohkem noori on vaja riigikaitseks. See on halb stiimul rahvaarvu suurendamiseks.

Ja isegi seda tuleb küsida: kas seda ja teist relva on vaja või võiks tulevikus suunata rohkem eurosid haridusse ja tervishoiuteenustesse.

Samuti tuleb venemeelsetele propagandistidele selgeks teha, et me ei usu venelaste valesid Venemaa rahuiha kohta, vaid näeme läbi putinliku imperialismi.

Ilma kaitse tugevdamise ja NATO liikmelisuseta oleks Soome suures ohus.