Soomes mõisteti juhtiva väljaande Helsingin Sanomat ajakirjanikud süüdi riigireetmises. Nad avaldasid 2017. aastal artikli Soome sõjaväeluure telgitagustest.

Helsingi ringkonnakohus mõistis 1. juulil Helsingin Sanomate ajakirjanikule Tuomo Pietiläinenile nelja kuu pikkuse tingimisi vangistuse riigireetmise eest. Lisaks kaotas ta oma sõjalise auastme, vahendab Seiska.

Pietiläinenit pidas prokuratuur põhisüüdlaseks. Teine toonane Helsingin Sanomate ajakirjanik Laura Halminen sai karistuseks rahatrahvi 80 päevamäära ulatuses.

Prokuratuur hinnangul oli kuritegu ette valmistatud pikka aega, lausa aasta jooksul. Selle käigus olid ajakirjanikud saanud oma valdusse salajasi dokumente. Kokku oli kavas avaldada 6 artiklit, aga neil õnnestus avaldada ainult üks. Sellega seoses mõisteti ajakirjanikud süüdi ka riigisaladuse paljastamise katses.

Kohus arvestas Halmineni kõhklust artiklite seaduslikkuse osas, kuid see ei vähendanud tema kriminaalvastutust.

Isegi teadlikkus tegevuste ebaseaduslikkusest ei pannud teda projektist eemale hoidma, seisab kohtu otsuses.

Otsus ei ole veel jõustunud ja selle saab edasi kaevata ülemkohtusse, kui ülemkohus annab menetlusloa. Edasikaebamise tähtaeg on 1. september 2025.

Seoses Helsingin Sanomate kriminaaluurimisega otsis politsei läbi kaitseväe endise luurejuhi Georgij Alafuzoffi kodu. Alafuzoffi kodust leitud materjalid andsid tervikliku pildi kaitseväe sõjaväeluure tegevusest. Tema kodust leiti peaaegu 30 aasta vanuseid salajasi dokumente.

17.juunil mõistis ülemkohus endisele luurejuhile teenistusülesannete rikkumise eest reaalse vangistuse üks aasta ja kümme kuud. Tal lubati säilitada kontradmirali sõjaline auaste.

Alafuzoffi kahtlustati ajakirjandusele andmete lekitamises, aga seda ei suudetud tõestada.

Riigireetmise kuriteoni viinud sündmuste ahel algas 10. veebruaril 2017, kui Pietiläinen oli Soome kaitseväe arhiivist taotlenud isikupõhise luure ja Soome signaalluuret teostava Sidekontrolli keskuse (Viestikoekeskus) tegevusega seotud dokumente.

Ta oli taotlenud teavet Sidekontrolli keskuse eelarve, personali ja organisatsiooni kohta. Taotlus lükati 9. märtsil 2017 tagasi, kuna teave oli konfidentsiaalne.

Kohtu hinnangul sai Pietiläinen kõnealuse detailse teabe taotleda omaenda allika vihje põhjal. Kohtuotsuses seisab, et ta oli saanud isiklikelt allikatelt vihje esitada kaitseväele teabenõue kõnealuse valdkonnaga seotud dokumentide kohta.

Endise luurejuhi Martti Kari memuaarides tuli avalikuks teave selle kohta, kuidas luureseaduse ettevalmistamist häiris tema toonane ülemus Georgij „Fusse” Alafuzoff. Martti Kari oli sel ajal Soome Sidekontrolli keskuse juht.

Kui me tegime luurealase seadusandluse jaoks taustatööd, hüüdis Fusse mulle: „Sa ei saa kunagi seda kuradi seadust, mida sa tahad,” ütles Kari oma postuumselt avaldatud memuaarides „Käsikirjad ei põle” (toim. Laura Halminen, Docendo 2024).

Raamatus imestab Kari selle üle, kuidas ta püüdis töötada luure ühise eesmärgi nimel, kuid sai selle eest ülemuselt noomituse. Mulle ei selgunud kunagi, miks Fusse luureseadusele vastu oli, jätkab Kari oma raamatus.

Samal ajal ütleb ta, et „Fusse” suhtumine oli nähtav „paaris teises arendusprojektis”. Minu arvates ei tahtnud Fusse, et Soome sõjaline võimekus oleks „liiga” hea. Usun, et Soome NATO partnerid ja nende teod talle ei meeldinud, kirjutas Kari.

STT andmetel kahtlustati Helsingin Sanomate allikana Alafuzoffi, kellel on vene juured, kuid kes on sündinud Soomes. STT teavet pole kunagi ametlikult kinnitatud.

Pietiläineni ja Alafuzoffi vaheline seos oli sündinud juba 2014. aastal, kui Pietiläinen oli kaitseväe luurejuhti Brüsselis intervjueerinud. Nii Pietiläinen kui ka Halminen kasutasid kohtus oma allikakaitse õigust.

Pietiläinen oli saanud oma teabenõudele eitava vastuse 9. märtsil 2017, kuid juba aprillis kandis ta kaenlas salajasi punaste templitega pabereid.

Tema ja ta ajakirjanikust kolleeg Laura Halminen kasutasid neid salajasi pabereid kuuest artiklist koosnevas seerias, millest esimesena avaldati lugu Sidekontrolli keskusest.

Dokumendid olid liigitatud salajasteks või isegi ülisalajateks. Sel viisil salastatud dokumentidega pääseb tutvuma vaid väike ja piiratud ring inimesi ning neid ei viida kunagi kaitseväe seinte vahelt välja.

Kohtudokumentidest selgub, et Halminen oli teadlik ka alustest, mille alusel kaitsevägi veebruaris Pietiläineni teabenõude tagasi lükkas.

Sama, 2017. aasta aprillis muutus Pietiläinen aktiivseks kahel rindel: avaldades rohkem artikleid luureseaduse reformi kohta ja värvates Halmineni oma assistendiks.

Näiteks avaldas Pietiläinen 13. aprillil arvamusloo: Ministrid kiirustavad uue luureseadusega, millega nad ise tutvunud pole.

Sama aasta 18. aprillil avaldas Helsingin Sanomat kaks Pietiläineni artiklit: Avatud kirjad ja salajased töökohtade külastused – Supo ja kaitseväe jaoks kavandatud uued luureseadused ning arvamusloo: „Kas me saame kunagi teada, kas Supo külastas salaja meie töökohta?”

Pietiläineni arvukatest luureseadusega seotud artiklitest ja arvamuslugudest võib järeldada, et ajakirjanik suhtus eelseisvasse õigusreformi skeptiliselt.

2017.aasta aprillis-mais oli Pietiläinen andnud Halminenile paki salajasi pabereid ja rääkinud talle oma loo ideest.

Pietiläinen oli küsinud, kas Halminen sooviks projektiga liituda. Sel ajal oli ta Pietiläinenilt saanud loo projektiga seotud umbes umbes 120 dokumendist koosneva pataka, mis sisaldas segases järjekorras muuhulgas ekraanipilte või tekstiväljavõtteid umbes 10 aasta vanustest Soome kaitseväe sõjaväeluure dokumentidest, mis olid märgistatud salajasteks, samuti vahepealseid märkmeid.

Kohtu otsuses kirjeldatakse sündmuste käiku, kus Halminen oli Pietiläinenist aru saanud, et dokumndipakk sisaldas vaid murdosa kogu loo projekti materjalist.

Halminen lekitas peaaegu kohe Helsingin Sanomate loo projekti ja salajased punaste templitega materjalid toimetusest välja, kaitseväe uurimiskeskuses töötavale mehele. Halminen oli materjali pildistanud ja mees esitas need pildid kaitseväe vastuluureosakonnale.

Fotodel oli 10 dokumenti, slaidiesitlusi ja memosid. Mees oli nähtust šokeeritud.

Protokollist selgub, et maikuus näitas Halminen mehele kogu materjali tema kodus. Sel ajal pildistas mees materjali ja andis selle tervikuna üle vastuluureosakonnale.

Halminen lekitas kaitseväes töötanud mehele kogu projekti vältel infot.

Kohtus peatunnistajana esinenud mehe sõnul olid nad 2017. aasta lõpuks Halmineniga mitu korda kohtunud ja igal kohtumisel arutasid nad kõnealust materjali. Lisaks oli mehele näidatud ka muid materjale, näiteks Exceli tabeleid.

Kuigi Halminen oli juba projekti algstaadiumis toimetuse infot välja lekitanud, ütles ta 2017. aasta kevadel Pietiläinenile, et kaalub loo projektiga liitumist. Halminen oli uudisteosakonnas kontoritööga hõivatud, seega kahtles ta oma võimalustes üldse projektis osaleda.

Halmineni sõnul naasis Pietiläinen projekti juurde 2017. aasta sügisel „korduvalt, iga paari nädala tagant”. Ta ütles, et pidas olukorda ahastust tekitavaks, kuid liitus lõpuks projektiga.

Kuna neil mõlemal olid erinevad juhendajad, nõudis Halmineni eelmisest tööst eemaldamine töö ümberkorraldamist ja juhendajate luba.

24.novembril saatis Pietiläinen oma toonasele juhendajale Helsingin Sanomates Kalle Silfverbergile, Halmineni juhendajale  ja toonasele toimetuse juhile Erja Yläjärvile plaani enda ja Halmineni loo jaoks.

Pietiläinen oli põhjendanud artiklisarja, mis plaaniti avaldada ülepäeviti, luureseaduste eelseisva reformiga.

Kõik kuus artiklit pidid ilmuma enne 2017. aasta jõule, igapäevaselt.

Esimene artikkel: Sidekontrolli keskus (ilmumisgraafik 16.12.), Koostöö (17.12.), Vanglalennud (18.12.), Võltsbaasid (19.12.), Luure ja kriisijuhtimise personali väljaõpe (20.12.) ja Küüditamised (21.12.).

Artiklid olid juba toimetuse avaldamissüsteemis. Kohtu hinnangul sisaldasid artiklid isegi ülisalajast teavet.

Seda tüüpi teave on kättesaadav ainult presidendile ja kindralstaabile.

Pietiläineni sõnul oli artiklite sarja eesmärk uurida uuriva ajakirjanduse abil sel ajal ettevalmistamisel olnud luureseaduste ühiskondlikku tähtsust, eriti sõjaväeluure teostatud küber- ja isikuluure osas.

Pietiläinen oli tihedat avaldamisgraafikut põhjendanud just sellega, et 2015. aastal alanud luureseaduste reform oli 2017.–2018. aasta vahetusel lõppemas. Sel põhjusel oli Pietiläinen pidanud oluliseks avaldada artiklite sari enne seaduse lõplikku vormistamist.

Kogu sügise jooksul avaldas Pietiläinen Helsingin Sanomates arvukalt artikleid, mis kritiseerisid luureseaduse reformi.

Muuhulgas uuris ta välja, kes olid käinud parlamendis kõnealuse seaduse heaks lobitööd tegemas, ja avaldas artikliga koos nimekirja. Pietiläineni nimekirjas olid muuhulgas kaitseväe luurejuht Harri Ohra-aho ja luurejuhi asetäitja Martti Kari, samuti teave selle kohta, milliste parlamendiliikmetega nad olid kohtunud.

2017.aasta novembris Pietiläinenile antud intervjuus väitis professor Martin Scheinin, et „luureseaduste 30 paragrahvi on vastuolus põhiseadusega”.

5.detsembril kirjutas Pietiläinen: „Kas Supo saab teie telefoni pealt kuulata ja teile sellest mitte rääkida? Sellistes olukordades on see võimalik, kui valitsuse ettepanek ellu viiakse”.

8.detsembril avaldas ta artikli pealkirjaga: „Kodanikel ei ole absoluutset õigust teada neile suunatud luureandmeid – Supo ja kaitsevägi võivad teha salajasi külastusi töökohtadele”.

12.detsembril avaldas Helsingin Sanomat Pietiläineni artikli: „Kaitsepolitsei tahab luua luurekooli”.

Samal päeval, 12. detsembril, oli Halminen olnud ühenduses Soome kaitseväe toonase luureülema Harri Ohra-ahoga seoses jätkulooga „Võltsbaasid”.

Sel ajal sai Halminen oma sõnade kohaselt esimest korda teada, et salastatud dokumentide avalikustamine võib olla karistatav tegu.

Halminen oli isegi otsinud internetist lisateavet ja saatnud Pietiläinenile samal päeval e-kirja, milles soovitas tal pöörduda tööandja juristide poole.

Pietiläinen lubas oma ajakirjanikust kolleegilt asja kohta küsida, kuid Halmineni muresid ei peetud õigustatuks.

Tema ülemus Silfverberg oli aru saanud, et luurejuht oli püüdnud loo avaldamist takistada.

Vaid kaks päeva enne Sidekontrolli keskuse artikli ilmumist võttis Halminen ühendust Ohra-ahoga, kes rõhutas veelgi, et kõnealuse artikliga seotud detailne teave ei ole teabevabaduse seaduse kohaselt avalik.

Samal päeval lekitas Halminen uuesti teavet tuttavale mehele väljaspool toimetust.

Ta näitas mehele Sidekontrolli keskuse artikli mustandit ja ütles, et see avaldatakse 16. detsembril 2017.
Halminen oli öelnud, et ta on „halvas olukorras” ja et ta saab asjasse sekkuda „palju vähem, kui ta tahaks”.

Ta oli eelmainitud materjali kohta öelnud, et see oli „sadu lehekülgi TLL ühest neljani” ja et ta püüdis „tasakaalustada ja minimeerida puudusi, et kogu eelnõu kokku ei kukuks”.

Samal ajal teadis Halminen, et „sellest tuleb kära, see on üsna kindel. Loodan, et ma eksin kõiges muus”.

Pietiläinen ei teadnud Halmineni kahetisest rollist midagi.

Samal päeval, st kaks päeva enne esimese artikli ilmumist, kutsus Helsingin Sanomate juhtkond kokku „tuletõrje koosoleku“, kus arutati eelseisvat artiklit.

Koosolekul osales ka Erja Yläjärvi, kes tol ajal töötas toimetuse juhina.

Helsingin Sanomat avaldas laupäeval, 16. detsembril 2017 oma veebilehel ja paberlehes artikli: „Saladus kalju sügavustes – vaevalt keegi teab, mida Soome kaitseväe Sidekontrolli keskus teeb, aga nüüd paljastavad HS-i poolt saadud dokumendid saladuse.”

Siis hakkas juhtuma, ütles Halminen 2024. aasta mais YouTube’i Futucasti kanalis.

Kohe järgnes kriminaaluurimine, mida kommenteeris toonane president Sauli Niinistö. Soome keeles enneolematult šokeeriv jama, ütles Halminen intervjuus.

Ta ütles, et avaldamispäeva õhtul oli töökohal arutelu, et kuna uurimiste nimetused on nii tõsised, peaksid kõik valmistuma isegi kodu läbiotsimisteks.

Samal ajal oli Helsingin Sanomate tegevtoimetaja Esa Mäkinen kutsunud välja staarajakirjaniku Paavo Teittineni tema töökohustustest vabal päeval. Kohtudokumentidest selgub, et toimetuses olid Mäkinen ja peatoimetaja Antero Mukka andnud talle ülesandeks ühe jätkuloo avaldamist toimetada.

Kohtus tunnistajana esinenud Teittinen teadis asja taustast üht-teist. Ta oli eeldanud, et töölekutse oli seotud Sidekontrolli keskust käsitleva artikli tekitatud käraga, sest muuhulgas oli Soome president artikli kohta juba seisukoha võtnud ja Kaitsevägi oli artikli kohta kuriteokaebuse esitanud.

Toimetamise eesmärk oli muuta jätkuloo tooni neutraalsemaks, kuna 16. detsembril 2017 põhiartiklis sisalduv viide salajastele dokumentidele oli tekitanud nii palju pahameelt, ütles Teittinen kohtus tunnistajana.

Samal ajal, laupäeval, 16. detsembril, viis Halminen oma sülearvuti kortermaja keldrisse ja hakkas seda võimalikult väikesteks tükkideks taguma.

Isegi vesi ei hävita arvutit, märja arvuti kõvakettalt saab asju taastada, ütles Halminen YouTube’i intervjuus.

Halmineni haamriga tagumine lõppes piinlikult, sest aku süttis. Sellest ehmunult jooksis Halminen õue ja helistas tuletõrjesse.

Iltalehti avaldas häirekõne üleskirjutuse:

Halminen: süttis väike leek ja suitsu tuli nii tugevalt, et ma vaatasin ja arvasin, et on parem lahkuda.

Korrapidaja: Oh, sa vaeseke. Sa leidsid sealt (arvutist) midagi, mida sa poleks tohtinud leida. Tõesti…

Halminen: Ma annan sulle natuke tausta, nii et kui sa oled nädalavahetuse uudiseid selle kohta lugenud, siis see andmeleke. Kas see kõlab tuttavalt?

Korrapidaja: Jah, jah.

Halminen: Ma olen üks selle kirjutaja.

Korrapidaja: Oh, olgu.

Halminen: Ei, see on nüüd selline allikakaitse juhtum.

Korraidaja: Tuletõrje tuleb olukorda kontrollima ja siis tuleb politsei olukorda kontrollima.

Halminen: Oh, et politsei peab tulema.

Lõpuks konfiskeeris politsei Halmineni sülearvuti.

Politsei küsitles Pietiläinenit kuriteos kahtlustatavana esimest korda 17. jaanuaril 2018 ja Halmineni päev hiljem.