Ukraina armeeülemal pole vägede külastuse ajal aega formaalsusteks: kindral Oleksander Sõrski kuulab oma alluvaid ülemaid mureliku ilmega. Olukord ei näe hea välja. Pealegi valitseb rinde lähedal asuvates kaevikutes ja puuderivide all lämbe kuumus. Sõdurid kannavad ainult T-särke ilma kuulikindlate vestideta – kuni venelased uuesti ründavad.

Hiljem kirjutab Sõrski Telegrami postituses, et ta ei ignoreeri ühtegi rinde sektorit, eriti neid, kus ta ootab uusi vaenlase pealetunge. Esmalt veetis ta kaks päeva Harkivi oblastis, seejärel lõuna pool asuvas Slovjanski piirkonnas. Seal on tema sõdurid viimastel päevadel tõrjunud üle kuuekümne vaenlase rünnaku, vahendab Neue Zürcher Zeitung.

Sõrski kardab Venemaa ulatuslikku pealetungi riigi kirdeosas: „Venelased üritavad oma arvulise ülekaaluga survet avaldada, aga meie peame olema valvsad ja kasutama ründajate edasiliikumise takistamiseks tõhusaid taktikalisi ja tehnoloogilisi lahendusi,” lõpetab Ukraina kõrgeim ohvitser oma lühikese raporti, kutsudes üles sõjalisele valvsusele vaenlase tohutu massi vastu.

USA presidendi Donald Trumpi katse relvarahu sõlmida näib olevat lõplikult läbi kukkunud. Samal ajal kui Ukraina kaotas väärtuslikku aega, suutis Venemaa survet suurendada. Droonirünnakute intensiivsus on suurenenud praktiliselt pärast iga Washingtonist tulnud telefonikõnet. Kreml on sihikule võtnud Ukraina kaitsetahte, mis on tema avanenud võimalus nüüd, kui USA ja eurooplased on hakanud peamiselt iseenda pärast muretsema.

Väljaande NZZ juunikuine analüüs näitab, et Vene armee alustas suvist pealetungi maismaal juba nädalaid tagasi: samaaegselt kolmes pealtnäha geograafiliselt kaugel asuvas kohas.

Operatiivne fookus on praegu endiselt Donbassis, kus Ukraina kindlus Pokrovsk ja veel üks põhja pool asuv linn võidakse lähikuudel ümber piirata. Pealetungitegevust võib näha ka Harkivist põhja pool ja Sumõ juures. Seal suutsid Vene maaväed kõik Ukraina üksused Kurski oblastist välja tõrjuda, välja arvatud üks positsioon ühes külas, pärast seda, kui Kiiev aasta tagasi üllatusliku pealetungi käigus umbes 50 kilomeetrit Venemaa territooriumile edenes.

Aga mida Venemaa täpselt plaanib? Kindralstaap käsitleb üksikuid pealetunge ühe ühtse operatsiooni tegevustena. Seetõttu tuleb üksikuid liikumisi vaadelda üldise operatiivse raamistiku osana.

Juunis selgitas Venemaa president Vladimir Putin Peterburi majandusfoorumil ise praegust „sõjalist loogikat”: „Kuhu iganes Vene sõdur astub, see kuulub meile,” rääkis Putin ja andis kogunenud publikule oma isikliku hinnangu olukorrale: „Ukraina on kaotamas oma lahinguvalmidust ja on rindel välja venitatud – täielikult omaenda süü tõttu.”

Pärast Ukraina pealetungi Venemaa territooriumile oli Venemaa sunnitud piirile sanitaartsoonid looma. „Neil on juba liiga vähe isikkoosseisu,” jätkas Putin, „ja nad viivad sinna oma relvajõud, millest relvastatud võitluse otsustavatel hetkedel juba niigi puudus on.” Putin ei püüa oma operatiivset kavatsust eriti varjata: Venemaa peastaap tahab Ukraina armee tükkideks rebida – ja seejärel sobival hetkel läbimurret proovida.

Tagantjärele mõeldes saab Moskva nüüd Ukraina üllatusrünnakut Kurskile kujutada läbikukkumisena – ja samal ajal kasutada seda operatsiooni laiendamise ettekäändena. Tegelikkuses on Kiievit aga alt vedanud peamiselt Lääne partnerid, eriti Ameerika Ühendriigid, kes annavad regulaarselt järele Venemaa ähvardustele, kui Ukraina armee end aktiivselt kaitseb. Bideni administratsioon lasi raisku Kurski võimaluse ja seejärel tuli võimule Trump.

Seepärast järgib Kreml oma operatsiooniga kaasnevas kommunikatsioonis järjekindlalt kurjategija ja ohvri vahetamise mustrit – sealhulgas Harkivi oblastis, kus Ukraina armeeülem Sõrski kardab järjekordset suurt pealetungi. Vene üksused olid selles piirkonnas juba 2024. aasta mais üle piiri liikunud ja – Venemaa tõlgenduse kohaselt – sanitaartsooni loonud. Põhjenduseks toodi Ukraina relvastatud rühmituste tegevus Venemaa territooriumil kaks kuud varem.

Kuid Venemaa vägede kogunemine Harkivist kirdes algas palju varem, tõenäoliselt juba 2023. aasta lõpus. Moskva peastaap lõi selleks otstarbeks „Põhja väegrupi”, mis on väejuhatus, mis on võimeline iseseisvalt läbi viima ruumiliselt ja ajaliselt piiratud operatsiooni.

Kaardilt vaadates on näha, et Vene armee rajas oma pealetungi ajal peamiselt kaks sillapead, et hiljem edasi liikuda kas Ukraina linna Harkivi poole või mööda taktikaliselt olulise Donetsi jõe idakallast Kupjanski poole. See oleks aga ulatuslik ja koordineeritud operatsioon, milleks Põhja väegrupil pole veel piisavalt vägesid.

Avalikult kättesaadavate allikate, sealhulgas veebipõhise kaarditeenuse Deepstate andmetel suurenes Venemaa vägede paigutus Harkivist kirdes asuvasse piirkonda 2024. aasta algusest kuni selle suveni ühe diviisi võrra. Sel eesmärgil on peastaap määranud Põhja väehtuppi uue Tšetšeenia Spetsnazi ​​brigaadi „Ahmat” koos Aafrika Korpuse elementidega, mis moodustati eraõiguslikest sõjalistest grupeeringutest.

Sellised üksused võivad küll läbi viia jõhkraid edasitungivaid operatsioone, kuid piirkonnas koheselt kättesaadavad jõud ei ole otsustavaks tegutsemiseks piisavad. Ainult operatsiooni terviklik ülevaade näitab, miks kindral Sõrski räägib Venemaa pealetungist Harkivi lähedal, mitte Venemaa survest Pokrovskile Donbassis.

Nn sõjalise erioperatsiooni ülemal, Vene kindralstaabi ülemal Valeri Gerassimovil on linnast loodes võimaliku rünnaku puhuks saadaval lisaväed, millest osa hoiti reservina Kurski oblastisse paigutamiseks. Viimase kahe aasta jooksul on Gerassimovil õnnestunud nii Donbassis vägesid tugevdada kui ka vabu vägesid luua.

Kuigi Ukraina armee suurem osa on pärast ebaõnnestunud suvist pealetungi kogu rindel läbi kurnatud, on Gerassimov saanud uue tegevusvabaduse. Sõrskil seevastu on praeguses olukorras Ukraina sõjalisest lüüasaamisest päästmiseks endiselt kaks peamist võimalust:

1. Viivitus: Eesmärk on kaotada Venemaa suvise pealetungi ajal võimalikult vähe territooriumi ja vältida suurte väeüksuste sissepiiramis. Seejärel saaks rinnet sügisel konsolideerida, luues läbirääkimiste lähtepunkti. Praegu näib Kiiev seda teed minevat – lootuses, et USA jätkab oma sõjalist abi.

2. Operatiivne taganemine: Ukraina maaväed võivad järk-järgult rindel tagasi tõmbuda ja asuda uutele positsioonidele, mida kaitsevad looduslikud ja kunstlikud takistused. Eesmärk on vältida alistumist ja säilitada armee positsioon isegi ebasoodsa läbirääkimistulemuse korral suveräänsuse kaitsmiseks. Üks märk sellest, et seda võimalust kaalutakse, on Ukraina kindlustatud liini ehitamine 20 kilomeetrit rinde taha Harkivi oblastist Zaporižjani Edela-Ukrainas.

Jõududel napib rindel üllatusvõimalusi ja isegi sügaval Venemaa territooriumil tehtud nõelatorked on avaldanud vähe mõju, kui inforuum välja arvata. Ukrainlastel puuduvad hävituslennukid nagu F-35, et saavutada vähemalt osaline õhuülekaal. Neil puudub ka laskemoon Himarsi raketisuurtükiväe ja Tauruse juhitavate rakettide jaoks ning õhukaitse varustus – see nimekiri on Lääne pealinnades hästi teada.

Euroopa on läinud suvepuhkusele ja Trump kaalub vähemalt kaitserelvade saatmist Ukrainasse. Kuid Venemaa läbimurde oht kasvab. Kui kuskil tekib tühimik, saavad okupatsiooniväed ootamatult manööverdada ja kasutada Sumõ ja Harkivi lähedal asuvaid sillapäid ulatuslikeks operatsioonideks. Sõrskil saavad järk-järgult valikud otsa.

Ukrainian 🇺🇦 forces are building two massive defensive lines 20km from the frontline

Thousands of small positions and difficult-to-penetrate obstacles have been erected. A second line is being prepared – UPDATE.

🧵THREAD🧵1/23 ⬇️ pic.twitter.com/MrN2fLE61H

— Clément Molin (@clement_molin) July 8, 2025

Kuid otsus viivituselt õigeaegselt operatiivsele taganemisele üle minna ei lasu mitte armeeülemal, vaid president Volodõmõr Zelenskil Kiievis ja tema dilemmal: sõjalise vajaduse ja poliitilise põhimõtte vahel, mis loodab, et lääneliitlased peavad endiselt oma suurtest lubadustest kinni. Samal ajal annab Kreml endast kõik – nii poliitiliselt kui ka sõjaliselt.