Soome väljaande Helsingin Sanomat töötajad tahtsid välja selgitada, miks on ööklubid tühjaks jäänud: seal pole enam kedagi.

Tõde on see, et diskopallid keerlevad praegu üksi ja keskööl baaridest pigem lahkutakse kui sinna minnakse.

Kõik on igavene, kuni see äkki kaob. Vorstiputkad, keskendumisvõime, paberlehed. Ameerika demokraatia, läänelik ühiskond, uudised, mida Arvi Lind kell pool üheksa ette loeb. Aga ka see: ööelu. Hea mainega ööklubisid kaob nüüd peaaegu iga nädal.

Helsingi kuulsaim geiklubi DTM suleti mais. Suuremates linnades tegutsenud Heidi’s Bier Bari keti vara müüdi oksjonil juunis.

Ja Kaivohuone suleti, nagu ka Tiger, The Circus… Isegi Mäkelänkatul asuv folgiööklubi Stadin Tähti on suletud.

Sama toimub kõikjal. New York Times kirjutas kevadel, kuidas Brooklyni tehnoklubid sulgevad oma uksed, kuna üürihinnad tõusevad, aga sissetulekud langevad.

Miks keegi enam ööklubides ei käi?

Kui üldse, siis praegu peaks Helsingi ööelu käima. On juuni viimane reede. Metalfännide Tuska ja LGBT Pride on linna toonud kümneid tuhandeid inimesi.

See võiks olla õhtu, mis lõpeb pargi jätkupidudega öötu öö valguses. Taksod looklevad tänavapuhastusmasinate vahel ja ainult kajakate kisa hoiab pidutsejaid ärkvel.

Alustatakse Eiranrantast ja liigutakse Kallio poole. Teistpidi minna poleks mõtet, sest ööelu on kodanlikust Lõuna-Helsingist põhja poole liikunud.

Tänavad on tühjad. Kuid kioski katte all joovad kaks vuntsidega itaallast Sitsiilia punast veini.

„See on natuke nagu Itaalia piazza,” ütleb kioski omanik Massimo Montalbano, osutades Tehtaankatu ja Laivurinkatu ristmikule.

Külmas uduvihmas on see julge võrdlus, aga Montalbano naeratab vastupandamatult. Ta nimetas oma kioski Brera järgi, mis on Milano ööelu piirkond.

„Ma armastan ööelu. Aga Soome ööklubides pole kirge.” Kirg ei tulene ainult kujundusest või muusikast, selgitab Montalbano. Ta annab kioskile oma hinge, olles seal kohal ja vesteldes klientidega.

Varem samal päeval mängis Montalbano sõber, trummar Alessandro D’Anna kioskis džässi.

„Soomlased ei ole häbelikud. Sa pead lihtsalt minema ja nendega rääkima, kohal olema,” ütleb Montalbano.

On möödunud kümme aastat sellest, kui Napoli pitsaahjud konteinerlaevaga Helsingisse toimetati. Nüüd pakutakse peaaegu kõikjal sellist Brera stiilis õhtusööki, mida Milanos nimetatakse aperitivoks.

Kas Montalbano toob Lõuna-Helsingisse ööelu taassünni?

„See mõte tekitab minus külmavärinaid. Just sellest ma unistangi.”

Teekond jätkub. Paremale jääb Sea Horse ehk „Sikala“.

Maailm muutub pidevalt. Sikala on peaaegu saja-aastane pubilegend, kuid see on ka tükike minevikku. Enam pole Helsingit, kus õhtut veedetakse heeringat süües.

Ja pole lipsukohustust, Lepakkot, Kamppi teismeliste diskosid, keldrikorruse hevibaare, Tex-Mexi ega riideid, mis pärast baaris veedetud õhtut sigarettide järele lõhnavad.

Ainsad, kes neid igatsevad, on need, kes niikuinii nii vanaks said, et jätsid kohad tühjaks.

Aga kummaline on see, et inimesed ei aja enam pimedaid aegu pidutsemisega minema. Vastupidi: restoranipidajad ütlevad, et suur Vene rünnak kolm aastat tagasi oli viimane surmav löök pärast koroona-aastaid.

Inimesed ei tulnud öösel tagasi.

1990ndate aastate majanduslanguse ajal suurenes alkoholitarbimine ja baarikultuur muutus liberaalsemaks, ütleb hiljem telefonitsi  hotelli- ja restoranimuuseumi kuraator Anni Aaltonen.

„On huvitav, et kuigi elame majanduslikult ebakindlal ajal, ei paista see pidutsemissoovi suurendavat. 1990ndatel aastatel või sada aastat tagasi, maailmasõdade vahelisel ajal, oli ööelu väga vilgas,” ütleb Aaltonen.

Edasi minnakse mööda Korkeavuorenkatut. Neoonsildid peegelduvad märjalt asfaldilt. On pime nagu oktoobris, kuigi kell on vaevalt üheksa.

Maxilli terrassil istub elegantselt riietatud kolmik.

„Me ei hooli enam ööklubidest!” ütleb Anna, roosa veini klaas käes. „Me oleme enamasti üle viiekümnesed. Me elame siin ja veedame siin oma õhtuid.”

Tagasi vaadates on hämmastav, kui ebaefektiivne oli vanasti ööelu. Kõik tahtsid käia samades kohtades, nii et vahel tuli järjekorras seista tund aega. Kui kõik oli läbi, võis taksopeatuses pool tundi aega minna.

Võib-olla pole ime, et inimesed tänapäeval leiavad õhtuti paremaid tegevusi. Kui nutitelefonid olid 2010. aastate alguses piisavalt kiired, et Facebooki käitada, läksid inimesed esmalt baaridesse üksteise postitusi lugema.

Tõeline revolutsioon toimus 2012. aastal, kui ilmus tutvumisrakendus Tinder ja Soome jõudis Netflix. Kogu baariõhtu draama sai läbi elada diivanilt tõusmata. Muidugi pole baaris käimise eesmärk partneri leidmine, nagu see mõnikord on.

Edasi pööratakse Iso Roobertinkatule ja ollakse üllatunud.

Ööklubide värvilised tuled kustusid Robal aastaid tagasi, aga nüüd on tänav sõna otseses mõttes saginat täis. Sellel tänavalõigul on vähemalt pool tosinat baari.

Terrassid on täis, kuigi ilm on kole. Itaalia tõesti köidab: ühe pitsakoha vastas on teine pitsakoht.

Karaokebaaris Sweng on kaheksa inimest, aga kell pole veel kümmegi. Ja just seepärast ongi Essi ja Sari sinna läinud. Nad tahavad rahus laulda, ainult kahekesi, nii et keegi ei kuuleks.

Keeleõpetaja Essi on tulnud oma puhkusest puhkama. Naised kohtusid neli aastat tagasi Facebooki grupis naistele, kes sünnitasid 2021. aasta märtsis.

Nüüd on Essi tööle naasnud ja veedab oma esimest suvepuhkust. Aga proovi sa puhata oma kahe- ja nelja-aastaste lastega!

Seepärast tulidki sõbrannad staycationile ehk lähipuhkusele. Sari töötab lähedal asuvas hotellis ja saab toad soodushinnaga.

Essi ja Sari plaanivad laulda – võib-olla natuke Bon Jovit! – ja siis hotelli naasta. Argipäev ootab ees alles homme.
Poleks osanud arvata, et kõigist Roba klubidest on kõige kauem avatud karaokebaar. „Ööklubide aeg hakkab läbi saama,” ütleb Swengi uksehoidja Janne.

Tundub nii. Karaoke on isegi nädala alguses suur hitt, ütleb Janne, aga noorem publik joob palju vähem. See teeb ka uksehoidja töö lihtsamaks.

Swengi hakkab täituma. Liigutakse edasi.

Muidugi võiks öelda, et inimesel on parematki teha kui baarides istuda. Parem on minna sörkjooksule, kui oled välja maganud!

Varem oli popp koht Sanomatalo Painobaar, mis suleti kümme aastat tagasi. Ja edasi: ka selle asemele tulnud baar suleti juunis.

Ööelu käis varem kolmapäevast laupäevani. Kolmapäev on ära jäänud ja koos sellega ka neljapäev.
Järele on jäänud kaks nädalavahetuse ööd ja need on veelgi kuivemad.

Soome on alkoholi joomise lihtsamaks teinud kui kunagi varem. Aga alkohol ei maitse enam hästi. Eelmisel 2024. aastal tarbiti baarides 5,6 protsenti vähem alkoholi kui aasta varem. Joomine on vähenenud juba 18 aastat, nii baarides kui ka mujal.

Seega on kuiv põlvkond baariealine, kui see oleks baaridest veel huvitatud.

Alkoholi tarbimine saavutas haripunkti, kui Tarja Halonen alustas oma teist ametiaega presidendina ja Lordi võitis Eurovisiooni. See oli ka ööelu buumi aeg.

Ööklubidesse rajati luksuslikke privaatruume. Ööklubid täitsid kogu riigi – ja tõepoolest, ööklubi omanik võis olla kuulsus, keda tundis kogu rahvas.

Paistis, et igasse külla oli asutatud oma Onnela disko. Viimane Onnela Soomes suleti Kajaanis juunis.

See oli kunagi ööelu keskpunkt. Iso Roba, Annankatu ja Uudenmaankatu nurgad olid täis baare ja pidutsejaid.
Nüüd on Uudenmaankatu vaikne. Pride’i pidutsejatest ega metal-sõdalastest pole jälgegi.

Ööelu liikus juba ammu ida poole. Punavuori baarid tühjenesid, Kallio pubid puhastusid. Edasi liigutakse sinnapoole.

Helsinginkatul sajab vihma. Minnakse mööda Roskapankkist ja Limbo baarist.

Kui õhtune suund on Eirast Kalliosse, on Vaasankatu jahmatav. (Nagu pubiviktoriinidest mäletame, on Vaasankatu ametlikult Alppiharju, aga öiste jalutajate jaoks ulatub Kallio Pitkäläsiltast Pasilani.)

Kallio puhastumisest on räägitud aastakümneid, aga sellest pole midagi välja tulnud.

Helsinginkatu ei muutunud uueks Robaks, nagu restoraniärimees Sacha Remling ennustas, kui ta 2017. aastal oma We Got Beef baari sulges.

Vaasankatu on endiselt Helsingi Reeperbahn. Noormees läheb stripiklubi uksest sisse – või oli see hoopis „massaažikoht”?

Õhk lõhnab kanepi ja kebabi järele. Trepikodades on inimesi, kes varjuvad vihma eest või suitsetavad kanepit.

Ameerikapärane dive bar kõlab kenamalt kui räkälä – ka sellest on saanud trend. Viinakokteili nimetatakse seltzeriks.

Räkälä on ööelu alusmets. Odava õlle järele on alati nõudlus. Keskmise hinnaklassiga õlut enam tegelikult ei eksisteeri. Isegi tavalises baaris maksab klaas juba kümme eurot.

Ööelu on teatud põlvkondade kogemus. Baarides käivad need, kellel on kõige rohkem aega ja kõige vähem kohustusi, st need, kes on 20ndates ja 30ndates eluaastates.

Seepärast kestab ööelu põlvkond umbes kümme aastat, ütleb kogenud baaripidaja Aki Nylund.

„Kui inimesed hakkasid baaris küsima, millist teed meil on, märkasin, et midagi toimub,” ütleb ta. See oli ammu enne koroonaviirust, eelmisel kümnendil.

Teisest küljest pole neil raha, kellel on aega. Inflatsioon on tõstnud üürihindu ja restoranid on sunnitud hindu tõstma.

Nylund ütleb, et maksis hiljuti kesklinna restoranis 35 eurot džinni ja tooniku ning napsi eest. „Andsin uksehoidjale kümneeurose rahatähe ja ootasin vahetusraha, kuni sain aru, et seda ei tule. Kui pean ühe džinni eest maksma 45 eurot, siis küsige veel, miks inimesed baarides ei käi.”

Varem oli öösel suund. Kohtuti ühes kohas, mindi teise ja õhtu lõppes ööklubis või äkki Tavastias, kus bändid alustasid südaööl.

Sörnäinenis on klubis Kuudes Linja varaõhtune rokk-kontsert juba lõppenud, kuigi kell on alles üksteist.

Vaasankatu restorani Iltakoulu letis maksab klaas lahjat õlut viis eurot. Kõrval joob oma õlut Olli-Pekka. Ta on täpselt seal, kus ta olema peab – Iltakoulu restoranis.

Kellelgi ei paista kiiret olevat. Vähemalt Olli-Pekkal pole, sest ta ei käi kusagil mujal. „Siin on olnud pulmi ja matuseid,” ütleb ta.

Olli-Pekka on joonud kolm viinakokteili, kaks õlut ja siidri. Plaan on juua veel võib-olla kolm jooki ja siis koju minna.

Katja, Hannu ja Henri on juba pikka aega külastanud kesklinnas asuvat baari Hilpeä Hauki, mängides Robas piljardit.

„Alati peab midagi teha olema,” ütleb Katja. Näiteks käivad nad lähedal asuvas restoranis Harju 8  toimuvatel pühapäevastel džässikontsertidel.

Ainuüksi baarid pole enam tõmbenumber, ütleb hotelli- ja restoranimuuseumi kuraator Anni Aaltonen. „Muutus seisneb ka selles, et minu arusaamist mööda on traditsioonilisi äärelinna pubisid vähem, aga kokteilibaarid võivad inimesi ligi tõmmata. Baaris peab olema midagi erilist, tänapäeval peab seal olema enamat kui lihtsalt istumiskoht.”

Ööelu suurim vaenlane on tööelu. Muidugi ka vastupidi. Aga nüüd tundub, et tööelu on võitnud.

Nädalavahetused on praegu nagu varem oli töönädal: võetakse sõpradega paar jooki. Parem on kodus olla ja magad paremini.

Muidugi on mitmes mõttes tore, et niisked aastakümned on möödas. Aga ööklubid püsivad pinnal ainult alkoholi müües.

Öeldakse, et ööklubi jätab oma jälje tervele nädalale reede ja laupäeva viimasel tunnil. See himur hetk, kui laudadele tuuakse kandikutel jooke ja põrand on salmiaagiviinast kleepuv.

Kui viimase tunni hullust pole, ei püsi kaardimaja enam püsti.

Vana baarmen Aki Nylund peab praegu tellimusrestorani, mis müüb ettevõtetele õhtuid. Nii tuleb töömeeskond õhtut veetma ja püsib koos. Meeskonnavaim paraneb ja saab korralikult juttu ajada.

Kord läks üks seltskond edasi baari, aga helistas pool tundi hiljem tagasi ja küsis luba tagasi tulla, ütleb Nylund.
Seega täiesti vastupidine varasemale, kui mõte oli baarist baari hüpata ja uute inimestega kokku saada.

Kapitalism on võitnud ööelu. Aktsiahinnad tõusevad, kui inimesed on hommikul kohe produktiivsemad.

Ja ometi! Baar võib olla terve elu. Õhtu ööklubis võib olla meeleavaldus või täielik revolutsioon.
Ääniwallis on naiste pidu.

56 aastat tagasi, 28. juunil 1969, tegi politsei haarangu New Yorgis Stonewalli geibaaris. Kuid sel korral ei leppinud kliendid sellega, et neil ei lubatud baaris nemad ise olla, vaid hakkasid protestima. Seda peetakse kogu praeguse LGTBQ-liikumise alguseks.

Ääniwalli on klubi, mis asutati Vallila vanas tööstuspiirkonnas. Keskkond on karm, kuid läheduses pole naabreid, kes müra üle kurdaksid.

Soome astus suure sammu edasi, kui Iso Roobertinkatul avati Gay Gambrini 1984. aastal. Lõpuks ometi oli seksuaalvähemustel koht, kus rahus olla. DTM oli Gambrini otsene järeltulija.

Geirestoranides on sama lugu, mis mujal. Alkoholi ei osteta enam nii nagu vanasti, ja seltsi on lihtsam mujalt leida. Viimastel aastatel on geiklubid samuti nädala keskel tühjad olnud.

Sel õhtul oli Ääniwalli välja müüdud. Väidetavalt on Jodeli piletite eest küsitud kuni sada eurot. Paljude jaoks on see aasta suurim päev. Helsinki Pride meelitab kohale inimesi üle kogu Soome.

Kell on veidi pärast südaööd, kui jõutakse Ääniwalli sisehoovi. Pidu peaks tegelikult juba algama. Aga mis: vastu tuleb rohkem naisi kui läheb klubi poole. (Muidugi pole kõik naised, aga räägitakse naistest, kuna õhtu korraldaja väidab seda.)

Piletikassa ja garderoobi juures järjekorda pole.

Suurde saali jõutakse just siis, kui burlesk-esineja viskab seljast viimase rõivaeseme, pööritab oma tisse ja kummardab.

Suur saal on täis, aga mitte paksult. Higistada saab ainult tantsides. Bass müriseb nii mõistliku valjusega, et karjudes saab isegi rääkida.

Ööklubid ja diskod tühjenevad samuti mõjuval põhjusel. Eriti naisi ja vähemusi on öösiti ahistatud ja ahistatakse. Alles pärast Me Too kampaaniat on inimesed hakanud seda teadvustuma.

Mari ütleb, et ta on Pride’il käinud vähemalt kakskümmend korda. Nüüd on Pride’i õhtud ainsad aastas, mil ta väljas käib. Muidu käib ta enamasti väljas oma töökaaslastega.

Mari sooviks turvalisemaid kohti, kus ta saaks muretult iseendaks jääda.

Erika on saabunud Turust ja Petra Jyväskyläst. Nad tulid kell kaheksa ja plaanivad pidutseda lõpuni.

Turus on Pride’i festival pigem meeleavaldus, Helsingis nagu karneval, ütleb Erika.

Turus ja Jyväskyläs pole ka neid väheseid inimesi mis Helsingis. Kuidas see tundub? „See on tüütu. Ma tahaksin, et baarid võtaksid endale kohustuse leida viise turvalise keskkonna loomiseks,” ütleb Erika.

Seega peaksid kõik baarid olema kõigile turvalised. See pole ikka veel nii.

Ühes vanas ajaleheartiklis kirjeldati, kuidas lesbidel olid kunagi oma õhtud Gay Gambrinuses nende suure joomisharjumuse tõttu.

„Kui avastati, et lesbid toovad majja raha suure alkoholitarbimisega, anti naistele kord kuus nädalavahetuse õhtu,” seisis artiklis.

Sellest on möödas peaaegu 40 aastat.

Kui see stereotüüp kunagi tõele vastas, siis Ääniwallis pole sellest jälgegi. Laudadel on paar klaasi ning baaris pole järjekorda.

Sulgemiseni on veel kaks tundi aega. Pidu läheb paremaks, aga rahvast on aina vähem.

Lõpuks lahkutakse uduvihma kätte. Bassi müdin jääb maha, aga see ei lakka.