Pärast ulatuslikku sissetungi Ukrainasse 2022. aasta veebruaris karistasid lääneriigid Venemaad karmide sanktsioonidega, mille eesmärk oli riigi majanduse seiskamine. Seda ei juhtunud.

Hiina ja India on suures osas võimaldanud Venemaa majandusel pinnal püsida, vahendab MTV.

Venemaa suudab sanktsioonidest hoolimata endiselt toorainet välismaale eksportida. Hiina ja India on siin suured võimaldajad, ütleb Helsingi Ülikooli professor Veli-Pekka Tynkkynen, kes keskendub Venemaa energiale ja toorainele.

Venemaa on suutnud sanktsioonide mõju leevendada kahel peamisel viisil: ulatuslike riiklike toetusmeetmete ja uute välispartnerite abiga, ütleb Soome Panga arenevate majanduste uurimisinstituudi Bofit vanemökonomist Heli Simola.

Vene riik on viimastel aastatel majandusse sisse pannud summa, mis võrdub enam kui 10 protsendiga sisemajanduse koguproduktist, ütleb Simola.

Tynkkynen rõhutab, et Venemaa majandus on toorainemajandus, mis suuresti seletab, miks Venemaa on olnud lääneriikide karmide sanktsioonide suhtes nii majanduslikult vastupidav. Vaatamata sanktsioonidele on Venemaa leidnud kanaleid nafta eksportimiseks maailma, kuigi ta on pidanud seda allahindlusega müüma.

Nafta päritolu on lihtne varjata. Keegi ei sea enam kahtluse alla naftamolekuli päritolu, kui see on üle maailma rännanud ja osa sellest on lõpuks rafineeritud naftatoodetena tagasi Euroopasse jõudnud, märgib ta.

Tynkkynen toob näite, et kui Venemaa majandus oleks teistsugune, näiteks sõltuks töödeldud toodete ekspordist, oleks riik sattunud tõelistesse raskustesse.

Kui Venemaa näiteks autosid ekspordiks, oleks Lada vene päritolu varjamine palju keerulisem, sõnab ta.

Euroopa Liit kavandab praegu oma 18. sanktsioonide paketti Venemaa vastu.

„Oleme arutanud, kuidas saaksime rakendada Euroopa ja Ameerika sanktsioone samaaegselt, kui Venemaa president Vladimir Putin läbirääkimiste laua taha ei tule,” ütles Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen kolmapäeval Politico teatel.

EL-i sanktsioonid peaksid hõlmama vähemalt piiranguid ettevõtetele, kes on seotud kahe Venemaa ja Saksamaa vahelise Nord Streami gaasijuhtmega, ning nafta hinna ülempiiri alandamist.

Esmaspäeval kohtus von der Leyen USA vabariiklasest senaatori Lindsey Grahamiga ja ütles, et on rahul tema plaanidega Venemaale survet avaldada.

Politico andmetel kehtestaks Grahami toetatud kaheparteiline seaduseelnõu 500-protsendilised tariifid kaupadele, mis imporditakse riikidest, kes jätkavad Venemaa fossiilkütuste ja muude toodete ostmist.

Tynkkyneni ja Simola sõnul on kindlasti vaja uusi sanktsioone.

Kui Lääs suudab sanktsioneerida Hiina ja India sadamaid, mis võtavad vastu Venemaa naftat, raskendaks see Venemaal ekspordi müügitulu saamist oluliselt, ütleb Tynkkynen.

Simola nõustub Tynkkyneniga, et Venemaa finantsvõimaluste piiramise kõige tõhusam sihtmärk on nafta.

Simola sõnul tuleb 30 protsenti Venemaa föderaaleelarve tuludest endiselt nafta- ja gaasituludest.

Eelmisel aastal sai Venemaa endiselt naftaekspordist ligi 200 miljardit dollarit tulu. Nende tulude vähenemine raskendaks Venemaal sõja rahastamist, ütleb Simola.

Simola sõnul on Venemaa tootmisvõimaluste piiramise kõige tõhusam viis tehnoloogiale juurdepääsu piiramine. Venemaal on endiselt võimalik sanktsioonidest mööda hiilides osaliselt hankida Lääne tehnoloogiat. Sanktsioone saab Euroopa tasandil veelgi laiendada ja nende järelevalvet intensiivistada, et lünki täita.

Simola sõnul on sanktsioonid üks oluline vahend Ukraina toetamiseks, kuid ainuüksi sanktsioonid ei lõpeta sõda.

Ka Ukraina majanduslik ja sõjaline toetamine on kriitilise tähtsusega.

Paljud lugupeetud majandusteadlased nägid eelmise 2024. aasta alguses, et Venemaa majandus seisab silmitsi võimatu ülesandega ning prognoosisid hukku juba siis.

„Võimatu kolmik,” kirjeldas majandusteadlane Alexandra Prokopenko 2024. aasta jaanuaris väljaandes Foreign Affairs. Kolmiku all pidas ta silmas seda, et Kreml pidi rahastama üha kallimaks muutuvat sõda Ukrainas, kindlustama Venemaa makromajandusliku stabiilsuse ja säilitama ka oma kodanike elatustaseme. Kõiki neid eesmärke oli võimatu korraga saavutada, seega otsustas Putin keskenduda sellele, mis oli tema jaoks kõige olulisem, nimelt sõja rahastamisele.

Heli Simola sõnul on Venemaa tootmise kasv sel aastal oluliselt aeglustunud. Viimaste aastate kasv on suuresti põhinenud valitsuse kulutuste drastilisel suurenemisel, mis on toetanud sõda toetavaid tööstusharusid. See on toonud kaasa süveneva majandusliku tasakaalustamatuse, näiteks süveneva tööjõupuuduse ja kiire hinnatõusu. Tootmise kasvu on valitsuse kulutuste suurendamise abil üha raskem säilitada.

Ka riigieelarve olukord on muutunud keerulisemaks, kuna sõtta on investeeritud tohutul hulgal raha ja sanktsioonid on vähendanud riigitulusid.

Venemaa riigieelarve on olnud defitsiidis juba neli aastat ning varem kogunenud naftasäästud saavad peagi otsa. Sõja rahastamiseks tuleb Simola sõnul teha suuremaid kärpeid muudes kulutustes, näiteks hariduses ja tervishoius.

Kuigi Venemaa majanduslik olukord on muutunud raskemaks, ütleb Simola, et Venemaa saab sõda ikkagi rahastada. Ülejäänud naftafondi ressursse saab kasutada ja riik saab võtta rohkem võlga. Tulusid saab suurendada maksutõusudega ja muid kulutusi saab sõja rahastamiseks kärpida.

See pidurdab teiste majandussektorite arengut ja pikaajalisi kasvuvõimalusi, kuid Venemaa administratsioon ei hooli sellest. Sõda on Venemaa kõige olulisem poliitiline eesmärk.