Ootuspäraselt ignoreeris Vene president Vladimir Putin Saksa kantsleri Friedrich Merzi ja teiste Euroopa riigipeade ja valitsusjuhtide ülimat nõudmist relvarahu järele. Nüüd peaks vastus olema „EL-i range 17. sanktsioonide pakett”, millega eurooplased on antud juhul ähvardanud.

Sellega on aga probleem. Kui 16 EL-i sanktsioonipaketti pole Venemaad järele andma pannud, siis miks peaks seda tegema 17. sanktsioonide pakett? Seda enam, et Brüsseli siseinfo andmetel on pakett tõenäoliselt veelgi leebem kui kardeti, vahendab Handelsblatt.

EL-i liikmesriigid saavad sanktsioonide üle otsustada vaid üksmeelselt – seda asjaolu kasutab Ungari president Viktor Orbán korduvalt selliste ettepanekute blokeerimiseks nagu Venemaa nafta või gaasi impordi täielik keeld. “Oleme jõudnud sanktsioonide piirini,” ütles üks EL-i diplomaat.

Vähemalt mõned täiendavad naftatankerid võiks lisada sanktsioneeritud varilaevastiku nimekirja. Uudisteagentuuri Bloomberg andmetel tahavad eurooplased nüüd oodata ja vaadata, kuidas USA käitub seoses Venemaa-vastaste sanktsioonidega.

Vaevalt suudab Lääs panna Putinit tühjade sanktsioonide ultimaatumitega järele andma. Selles küsimuses tuleb olla rohkem nõus USA presidendi Donald Trumpiga: Moskval ja Kiievil on aeg pidada otsekõnelusi ilma eeltingimusteta, isegi kui Türgi vahendab.

See ei pea olema Istanbuli rahutippkohtumine, mille puhul Ukraina president Volodõmõr Zelenski soovib, et Kremli pealik neljapäeval osaleks – ja millel osalemist kaalub nüüd ka Donald Trump. Alustuseks oleks head ka kõnelused diplomaatilisel tasandil.