Väike Eesti seisab silmitsi tohutu agressiivse naabriga. Seetõttu kulutab ta kaitsele kolm korda rohkem kui Saksamaa.

Bild rääkis Eesti kaitseminister Hanno Pevkuriga Venemaa ohust, kasvavatest kaitsekulutustest ja Lääne läbikukkumisest Ukrainas.

Bild: Saksamaa kaitseminister Boris Pistorius ütleb, et Venemaa võib rünnata NATO-t juba 2029. aastal. Te olete eesliinil. Kas te kardate Venemaa rünnakut?

Hanno Pevkur: Kui mina kaitseministrina kardaksin Venemaad, siis ma ilmselt ei istuks siin. Ma ei karda Venemaad, aga olen pragmaatiline. Vaatan seda infot, mida mulle annavad meie eksperdid, luureteenistus ja meie liitlased.

Reaalsus on see: kui sõda Ukrainas on läbi, jagab Venemaa oma jõud ümber. Nende plaani kohaselt tahetakse vägede tugevust suurendada 1,5 miljonini. Nad tugevdavad paljusid diviise meie naabruses, toovad uut varustust, tanke ja lahingukoptereid.

Peame sellele vastama – koos oma liitlastega. Seetõttu tõstab Eesti kaitsekulutusi aastast 2026 5,4 protsendini. Seetõttu toimub praegu NATO suurim õppus 18 000 sõduriga. Seetõttu investeerime uutesse võimalustesse palju.

Räägitakse, et kui sõda Ukrainas läbi saab, jagab Venemaa ressursid ümber ja halvimal juhul ründab Eestit. Kas see tähendab, et te ei ole rahul kõigi peatse dikteeritud rahu teemaliste aruteludega?

Pevkur: Muidugi, me kõik tahame, et sõda lõppeks. Aga me mõistame ka seda, et Ukrainas viibivad umbes 800 000 Vene sõdurit ei lähe lihtsalt koju 200 euro peale kuus. Tõenäoliselt saavad nad ka edaspidi Vene armee palka, praegu saavad nad 2000–3000 eurot kuus. See tähendab, et kui oht Ukrainale lõppeb, siis see meile suureneb.

Kas olete seda tausta arvestades väikese riigina valmis Venemaa võimalikuks rünnakuks?

Pevkur: Ma usun, et Eesti on üks paremini ettevalmistatud riike NATO-s. Meil ​​on ajateenistus, sõjaaja struktuur ligi 44 000 sõduriga. Me suudame selle lahingudiviisi kokku panna vähem kui 48 tunniga. Ma tean väheseid riike, kes suudavad nii kiiresti mobiliseerida nii palju jõude. Pealegi on meil praegu 32 liitlast ja kokkuvõttes palju rohkem tulejõudu kui venelastel.

Te rääkisite järgmise aasta kaitse-eelarvest 5,4 protsendist. See on rohkem kui kolm korda suurem kui Saksamaa kulutab. Kuidas te seda teete? Mille arvelt säästate? Ja kuidas te seda oma elanikkonnale selgitate?

Pevkur: Kõige tähtsam on ausus. Ütleme avalikult, et Venemaa oht on reaalne. Seda ei saa salata. 5,4 protsendini jõudmine ei olnud lihtne; sellega kaasnesid karmid otsused. Kärpisime paljudes valdkondades ja kehtestasime nn julgeolekumaksu. See kõik on ühiskonnale raske, kuid me kõik mõistame: palju odavam on investeerida rahuajal 5 protsenti kui hiljem sõjas 20 protsenti.

Te ütlete, et ausus on oluline. Kuid Saksamaal viib aus jutt Venemaa ohust ja kaitsekulutuste suurendamise vajadusest sageli selleni, et äärmusparteid saavad veelgi rohkem hääli. Kas teil on Saksa poliitikutele näpunäiteid, kuidas seda tasakaalustamist juhtida?

Pevkur: Ma tunnen Boris Pistoriust hästi, meil on head suhted ja ma arvan, et tema sõnumid on selged. Kuid selliste probleemide avalikkusele selgitamine võtab aega. Loodan, et see intervjuu aitab inimestel mõista, miks on oluline vabaduse eest võidelda. Vabadust ei anta kunagi; seda tuleb kaitsta iga päev – ja ohtudest teadlik olla.

Euroopa on kaua lootnud, et Venemaast saab normaalne demokraatlik riik. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist oli lootust, kuid aastatuhande vahetusest on see kardinaalselt muutunud: Gruusia, Krimm, nüüd suur sõda Ukrainas – iga 6–8 aasta tagant ründab Venemaa oma naabreid.

See näitab, et Venemaa juhtkonna soov impeerium uuesti üles ehitada pole kuhugi kadunud. Seetõttu peame olema ausad ja saatma koos tugeva heidutuse – ning olema valmis oma riike kaitsma.

Eesti on Ukraina suur toetaja. Kuid pärast peaaegu kolm ja pool aastat kestnud sõda näib, et Venemaa võidab sõja aeglaselt, kuid kindlalt. Minu küsimus teile kui Lääne kaitseministrile: kas oleme Ukraina päästmiseks piisavalt teinud?

Pevkur: Ei, me pole piisavalt teinud. Ukraina armeel oli selge võimalus rohkem territooriume tagasi vallutada, näiteks Harkivi vastupealetungi ajal, kui neil polnud veel kogu varustust, mida me praegu tarnime. Paljud riigid ei ole samuti veel ellu viinud Eesti ettepanekut investeerida 0,25 protsenti iga riigi SKT-st. Nii et ei, me ei tee Ukraina kaitseks piisavalt.