Tänasel pühapäeval 20. aprillil tähistatakse Soomes esimest korda lippude heiskamisega evakueeritute päeva. Evakueerimist kogenud soome mehe Pauli pere saatus on Lapi sõja üks kurvemaid.

Anni oli üheksa- ja Pauli 11-aastane, kui nad pidid Lapi sõja eest põgenema Rootsi, vahendab Yle.

Anni pere ja nende kariloomad said juba paari nädala pärast naasta oma koju Ylitornios Pekanpääl. Pauli sai pärast kuu aega kestnud evakueerimist Kantomaaanpääle naasta, kuid tema elu jätkus kuue õe-vennaga ilma ema ja isata.

Lapi sõda toimus 15. septembrist 1944 kuni 27. aprillini 1945 Soome ja tema endise liitlase Saksamaa vahel.

Nõukogude Liidu nõudmisel pidi Soome alustama sõjategevust sakslaste vastu ja sundima nad riigist lahkuma. Vastasel juhul ähvardas Soomet okupatsioon.

Sõja alguses oli Lapimaal üle 200 000 Saksa sõduri, mida oli oluliselt rohkem kui tollases Lapimaa maakonnas.

Lahingutes hukkus ligi 1400 Soome sõdurit ja umbes 1000 sakslast.

Kokku evakueeriti Põhja-Soomest mujale Soome ja Rootsi ligi 170 000 elanikku.

Evakueerimise käigus hukkus üle 500 laplase. Maha jäänud lõhkekehad tapsid pärast sõda enam kui 200 inimest.

Lapimaa ehitised ja infrastruktuur kandsid sõja ajal tohutuid kahjusid.

Lapi sõja tõttu kästi kogu Lapimaa ja tollase Oulu maakonna idaosa evakueerida 1944. aasta septembris. Lapimaa elanike arv oli veidi alla 144 000 ning ligikaudu 75 protsenti ehk üle 100 000 elaniku kolis ohutusse kohta Rootsi või kaugemale lõunasse Soome. Põhjast evakueeriti kokku 168 000 inimest.

Anti erakorralise evakueerimise korraldus ning esimestena evakueeriti Ida- ja Kesk-Lapimaa elanikud.

Pagulaste juhendamiseks rajati Haaparantasse suur evakuatsioonikeskus. Sinna saabusid inimesed Rovaniemi piirkonnast.

Ametlikke piiriületuskohti oli vaja ka mujal ja lõpuks oli neid Tornio jõe ääres arvukalt.

Matarengi evakuatsioonikeskusest jätkus teekond paarkümmend kilomeetrit eemale Ekforsi. Toimus vastuvõtukontroll ja elama asumine kasarmusse number 14 koos kümnete teistega.

Tervisekontrollis tuvastati ema Lyydial kopsuprobleemid ja ta saadeti täiendavatele uuringutele. Pauli nägi sel päeval oma ema viimast korda.

Lapsed ei teadnud oma ema asukohast poolteist kuud, isegi Matarengi vastuvõtukeskus ei leidnud seda infot. Ka ema ei teadnud oma pere olukorrast.

Pärast oktoobri lõpus Soome naasmist kuulsid lapsed, et nende isa Akseli hukkus Tornio lahingus.

Lyydia ei saanud osaleda oma abikaasa matustel novembris 1944. Ta ei paranenud kopsuhaigusest ja suri poolteist aastat hiljem. Ta maeti Ylitorniosse mais 1946. Seitse last olid jäänud täiesti orvuks.

Eelkõige viis soomlaste üllatusdessant Tornios oktoobri alguses selleni, et sakslased hakkasid kiiresti põhja poole taanduma. See kiirendas ka evakueerimist.

Kõigil Lõuna-Lapimaa elanikel polnud aega ega saanud evakueerida, sest soomlased tahtsid rünnakuplaane saladuses hoida.

Näiteks jäid suur hulk inimesi Torniost ja Kemist lahingute keskele. Kemist päästeti meritsi Haaparantasse ligikaudu 3500 inimest.

Nagu Pauli pere, põgenes ka Anni perekond Ylitorniost üle jõe läänenaabri juurde. Piirkonna elanikud olid saanud loa Rootsi kolida 5. oktoobril, kuid kuna Saksa sõdurid olid juba lähedale jõudnud, kiirustas perekond päev enne tähtaega oma kariloomadega praamile ja Övertorneåle.

Anni ei pidanud evakuatsiooniperioodi pingeliseks. Pere sai ööbida peretuttava juures, kes oli kaupmees teisel pool jõge ning lapsele tundus see põnev ja isegi lõbus. Lapsed olid kaitstud, sest nad ei teanud oma kodumaa sündmustest halvimaid asju.

Ekforsi evakuatsiooniperioodist pole ka Paulil negatiivseid mälestusi. Kasarmus oli palju rahvast, aga ta leidis, et saab seal hästi magada. Pakuti süüa – kuigi paljude kõht ei pidanud rootslaste magusale toidule vastu.

Anni ja Pauli ei sattunud täisauna, millest paljudel jäid ebameeldivad mälestused. Evakuatsiooniperioodi uurinud Brita-Kaisa Välimaa sõnul pidasid saunas käimist ja alastust alandavaks eelkõige naised, sest Rootsi meessõdurid jälgisid pesemist.

Välimaa läbiviidud intervjuu-uuringu järgi oli evakueeritute peamiseks emotsiooniks kergendus ja tänutunne sõjast ohutusse jõudmise eest.

Eriti pikalt evakuatsioonilaagrites viibinuid hakkas häirima kasarmuelu ja tegevusetus. Muidugi painas ka hirm Soome sündmuste ees.

Pauli pere seitsme lapse jaoks oli ebakindlus ema olukorra suhtes raske. Lapsed said tekkinud olukorras teatud emalikku tuge naisõpetajalt, keda nimetati ka vanemaks.

Häving Lapimaal oli tohutu.

Sakslaste tung põhja poole oli intensiivne ja säästis Tornio alamjooksu süstemaatilisest hävitamisest. Kuigi suur hulk miine ja lõhkekehi oli juba laiali laotatud, ei tehtud lõunaosas ulatuslikku hävitamistööd.

Pauli ja pere teised lapsed jõudsid Soome 1944. aasta oktoobri lõpus. Kohe naastes said nad teada, et nende isa on surnud. Ema asukoht saadi teada alles novembris.

Jokirantast evakueerituid veeti sõjaväeautodega kodudesse, kuid Kantomaanpääle jõudsid vaid Pauli ja kuus õde-venda. Maja õnnestus päästa, kuid Tengeliönjoki jõe kaldal seisnud hooned olid põlenud.

Laste onu Kalle majutas neid esialgu, sest enne kodumajja sisenemist pidid nad kontrollima, et läheduses pole miine.

Lapsi toetas ka vanaema. Lisaks palkas onu Kalle lastega tegelema sulase. Need majahoidjad vahetusid üsna sageli. Hiljem määras vald lastele ka ametliku eestkostja.

Tema ajas meie rahaasju, aga muidu ei hoolinud meist eriti, ütleb Pauli.

11-aastane Pauli oli pere vanuselt teine ​​laps. Noorim oli vaid aastane. Lastel oli raske aru saada, et vanemad enam koju ei tule.

Orvuks jäänud lastele pakuti vähe emotsionaalset tuge. Kuid hämmastaval kombel talusid nad kaotusi ja leina ning sirgusid täiskasvanuks.

Pauli õdedest-vendadest on järel vaid kaks, Pauli ja tema väike õde, kes sai 90. Õde elab Rootsi poolel Matarengis.

Evakueeritute lipuheiskamise päeva pole Pauli ja Anni igatsenud. Muidugi mõistavad nad selle sümboolset tähendust.

Pauli loodab, et esile tõstetaks eelkõige naiste ja emade roll.

Emad olid kodurinde tõelised kangelased. Nad hoolitsesid laste, vanurite ja elatise eest. Nad oleksid tähelepanu väärinud, sõnab ta.