USA presidendi Donald Trumpi leebem lähenemine läbirääkimistele Venemaaga on avanud täiesti uued võimalused Venemaa presidendi Vladimir Putini võimalikuks lõppmänguks, leiab Soome välispoliitika instituudi vanemteadur Jussi Lassila.

Süües kasvab isu. Trumpi poliitikaga pole seal [Venemaal] vähimatki kavatsust loobuda Ukrainas maksimalistlikest eesmärkidest. See ilmneb mitte ainult ridade vahelt, vaid otse paljudest kommentaaridest, sõnab Lassila.

See eesmärk on selgelt kajastunud Venemaa ja USA läbirääkimistel, mis vaatamata suurtele sõnadele pole konkreetselt ühes ega teises suunas liikunud, vahendab Iltalehti.

Märtsi alguses tundus lõputuna näivas sõjas vähemalt hetkeline paus olevat lähedal, kui Ukraina võttis vastu USA ettepaneku sõlmida 30-päevane relvarahu.

USA-ga läbirääkimistel Venemaad esindanud Grigori Karasini sõnul võib aga relvarahu kehtestamine edasi lükkuda isegi järgmisse aastasse.

Jah, Venemaa on pidevalt väljendanud, et tahab rahu, kuid tegelik tõend selle kohta puudub.

Saudi Araabias Riyadhis Ameerika Ühendriikidega peetud läbirääkimiste kõige nähtavamaks tulemuseks oli energiataristu relvarahu. Siiski arvatakse, et see toob Venemaale endale tunduvalt rohkem kasu kui Ukrainale.

USA parlamendi ülemkojas senatis tundub aga meeleolu olevat muutunud. Vabariiklasest senaator Lindsey Graham, kes on tuntud kui Trumpi kindel toetaja, tutvustas aprilli esimesel nädalal sanktsioone, mis kehtestatakse Venemaale, kui see ei nõustu sõda lõpetama.

Senaatorite projekt parlamendis Kongressis on muidugi huvitav, kuid Trumpi teod on siiski sellised, et ta näib oma tegudes olevat väga leebe, eriti Venemaad survestades, ütleb Lassila.

Tema sõnul võib olukord muutuda, kui sanktsioonipakett USA Kongressis vastu võetakse. Aga enne, kui see juhtub, on olukord sama, mis varem, lisab Lassila.

Paljud on hinnanud, et Venemaa mängib praegu läbirääkimistel ajale ja Lassilal on lihtne seletus, miks kogu läbirääkimiste protsess tundub hetkel suitsu sisse mässitud.

Venemaa ei pea läbirääkimisi, vaid on läbirääkija, nendib Lassila.

Mida siis Putin lisaajal otsib? Oma sõnavõttudes on ta sageli maininud vähemalt Novorossija mõistet, mis hõlmab lisaks Venemaa poolt ebaseaduslikult annekteeritud aladele ka Odessat, Mõkolaivi, Dnipropetrovskit ja Harkivit.

Vene väljaande Kommersant teatel on Putin valmis sellest eesmärgist loobuma, kui rahuläbirääkimistel tunnustataks juba vallutatud alasid Venemaa koosseisus.

Kas Putini tegelik eesmärk Ukrainas on Novorossija alade vallutamine?

Põhimõtteliselt on Venemaa eesmärk saada Ukraina tervikuna Venemaa alla, teda need alad lõpuks ei huvita, vastab Lassila.

Lassila sõnul on kogu Novorossija Putini jaoks vaid vahe-eesmärk ja „müüt”, mida kasutati 2014. aasta Krimmi annekteerimise ajal ja pärast seda.

Tema sõnul on Putini Ukraina-poliitika lähtekoht alati olnud see, et Ukraina peaks olema Venemaa mõju all nii poliitiliselt kui ka majanduslikult.

Ta usub, et Venemaa mängib praegu oma kaarte võimaliku järgmise Minski lepingu vms nimel, milleni ta nüüd president Trumpi abiga üritab jõuda.

Teisest küljest ei võta see eesmärk arvesse Ukraina piirkondi.

See on udutamine ja valetamine, kui Venemaa seda ütleb. Selle antud lubadusi ei tasu mitte mingil juhul uskuda, ütleb Lassila.

Kui 2013. aasta novembris algasid Kiievi tänavatel Euromaidani meeleavaldused Ukraina EL-i liikmelisuse kaitseks, okupeeris Venemaa järgmisel aastal Krimmi.

Lassila sõnul ei näe Putin Ukrainas iseseisvuses väärtust, tema jaoks on see vaid Venemaa käepikendus. Kui Ukrainas on võimalik läänemeelne areng, siis miks mitte ka Venemaal?

Lassila sõnul tuli neil loota sõjalistele vahenditele, sest juba Kremlis oli teada, et Venemaa enda atraktiivsust ei saa Lääne omaga võrrelda.

Venemaa suurim nõrkus nn suurriigina – mis ta tahab olla – on see, et tal pole tõmmet. Kõik Venemaa naaberregioonid tahavad sellest distantseeruda ja see on ka Venemaa suurrünnaku põhjus. Kui pehmetest vahenditest enam ei piisa, tuleb probleem [sõjaliselt] lõplikult lahendada.

Kas Putin loobub kunagi oma plaanidest?

Muidugi, aga see eeldab, et peab olema tugev vastuseis. Venemaad ei tasu siin müstifitseerida. See on kindlasti võidetav, sõnab Lassila.

Lassila sõnul tuleb mõistagi tunnistada tegelikkust, eriti mis puudutab Ukrainalt äravõetud alasid. Siiski ei tohiks mingil juhul anda juriidilist tunnustust.

Sellises olukorras pole Venemaal tingimusi laiaulatuslikuks vastasseisuks Läänega. Loomulikult on suured lisasanktsioonid, milles USA-l on suur roll, need tegurid, mis aitaksid Venemaal tõelistele läbirääkimistele lähemale jõuda, ütleb Lassila.