Enne sidusid ta käed lillekimpudele paelu ja lõikasid lillevarsi. Nüüd vormivad samad käed sõjarelvi.

„Sõbrad, kes tunnevad mind sellest ajast, kui ma olin lillepoes, need ütlevad, et see töötuba näeb väga sarnane välja,” räägib Ksenia Kalmus (36) Kiievi kesklinnas asuvas keldristuudios. „[Üks] ütles: „Varem oli teil lillebutiik, nüüd on teil droonibutiik: eksklusiivne, väike, hea kvaliteediga”,” lisas ta ja paigaldas väiksed rootorid äsja valminud komplektile.

Kalmuse lugu on nagu paljude Ukraina tsiviilisikute oma. Kui Vene täiemahuline sissetung algas, valmistas ta vaenlase tankide peatamiseks bensiinipomme. Alates eelmise, 2024. aasta suvest on ta ehitanud droone, vahendab Times.

Sõja muutudes muutusid ka kodurindel abistajate prioriteedid. Kuid pärast seda, kui USA peatas eelmisel nädalal oma sõjalise abi Ukrainale, võib-olla igaveseks, ja Euroopa alustas oma kaitsekulutuste suurendamise aeganõudvat protsessi, on Ukraina omamaine relvatootmine sattunud tähelepanu keskpunkti. Paljud ei pea seda nüüd mitte ainult Lääne relvastuse krapsakaks täienduseks, vaid ka Kiievi sõjamasina mootoriks.

4.märtsil, mõni tund pärast Valge Maja sõjalise toetuse äravõtmist, rõhutas Ukraina peaminister Denõs Šmõhal, et kodumaine relvatootmine on kolme aastaga kasvanud 35 korda. „Me valmistame juba kolmandiku vajalikest relvadest, meie eesmärk on 50 protsenti,” kirjutas ta sotsiaalmeedia Telegrami kanalis.

Sõja alguses suhtus kaitseministeerium relvatootjatesse mõnikord tõrjuvalt, kuid nüüd on tal raske nendega sammu pidada. Kaitseminister aastatel 2019–2020 Andri Zagorodnjuk ütles: „See hakkas garaažidest ja inimeste kodudest ning väikestest tehastest välja kasvama 2022. aastal.”

Zagorodnjuk ütles, et valitsus ei aidanud algul muu kui drooniarmee ühise hankeprogrammi osas, kuid sektor kasvas jätkuvalt. „2024. aastal ületas relvatööstus valitsuse ostuvõime,” ütles ta. „Nüüd on võimsus kaks-kolm korda suurem kui ostujõud. Just see on peatanud venelased Lääne tulejõu pideva puudujäägi ajal. Mõned [ettevõtted] on juba saavutanud maailmataseme.

Paljudel ettevõtetel, nagu Kalmuse firmal Klyn Drones pole kaitseministeeriumiga lepinguid, mille bürokraatia ületamine võib võtta kuid. Selle asemel suhtleb ta mitme rindel oleva üksusega, sageli sõprade kaudu, ja tarnib droone otse.

Sõja algus tõi palju Lääne poolt tarnitud tulejõudu – tankide, suurtükkide ja 155-millimeetriste mürskude – osas, et asuda võitlusse pealetungiva Vene armee vastu, kuid nüüd on prioriteedid muutunud.

Ukraina kaitseminister sissetungi algusest kuni 2023. aasta septembrini Oleksi Reznikov ütles: „Iga sõda on ressursside sõda. Inimressursid, rahalised vahendid, materiaalsed ressursid. Seetõttu jääme loomulikult ellu vaid Lääne abiga. Kuid nüüd on küsimus selles, millised ressursid on kõige olulisemad?”

Kuigi Euroopa ja Ameerika relvad on endiselt äärmiselt väärtuslikud, on praegu Ukraina jaoks esmatähtis raha teenimine kodumaisesse relvatootmisse investeerimiseks, ütles Reznikov. „Meil on oma Silicon Valley. Meie garaažides üle kogu riigi on leidlikud teadlased ja insenerid, kes teevad asju, mida keegi pole kunagi varem teinud.”

„Planeedi suurim sõjalabor on Ukraina – teine ​​on Iisrael, aga meie oleme suurim. Seetõttu on parim investeering Euroopa kaitsesse investeerimine Ukraina kaitsesse, sest kui investeerite Ukraina tootmisse või teete ühisettevõtteid, siis Euroopa kaitseb ennast,” rääkis ta.

Reznikov polnud alati uuele tehnoloogiale nii avatud. 2022. aasta detsembris, lahingus Bahmuti pärast kritiseeriti teda selle eest, et nimetas „pulmadroonideks” väikesed lennukeid, mis on nüüd Ukraina sõjategevuse lahutamatu osa. Nüüd kirjeldab ta neid Ukrainas arendatud kõrgtehnoloogilise sõja vorme kui „silmust”, mis on aidanud tema riigil leida tasakaalu oma võitluses, mida ta nimetab „Taaveti ja Koljati” võitluseks.

Samuti on tema hinnangul tänu uuendustele selles valdkonnas, et USA sõjalise toetuse äravõtmine ei põhjusta tõenäoliselt rindel olulist muutust. Ta ütles: „Tänane sõda, pärast kolme aastat, on täiesti erinev sõda. 2022. aasta veebruaris algas see sõda nagu tavaline 20. sajandi sõda.”

Nüüd, välja arvatud Kurski lahingud, on kontaktjoon suurel määral 1000 km pikkusel rindejoonel liikumatu ja mõlemad pooled on omaks võtnud uued tehnoloogiad. Reznikov ütles: „See on täiesti uus sõda, hübriidsõda … tuleviku sõda on juba käes. Meie, inimkond, oleme portaalist läbi läinud.”

Ta lisas: „Jalaväelased kohtuvad lahinguväljal harva.” Ta peab silmas 25 km laiust halli tsooni, mida kaitsevad kõrgtehnoloogilised relvad ja mis katab suurema osa rindest. „Meie liinide oluline läbimurre venelaste poolt on praegu väga ebatõenäoline. Kui nad saadavad sellise tankide kolonni, nagu see oli 2022. aasta veebruaris, hävitatakse see droonide poolt.”

Vaatamata ametnike ettevaatlikule optimismile oma siseriiklike võimete olukorra suhtes on USA abist ilmajäämine aga kibe suutäis.

„USA toetuse püsiv kaotamine oleks ikkagi tohutu löök,” ütles Zagorodnjuk. „Tänapäeva sõda seisneb endiselt võimete kombinatsioonis.”

„[Droonid], kuigi need tähistavad praktiliselt sõjatehnilist revolutsiooni, ei suuda siiski paljudes aspektides asendada suuri rakette, õhutõrjet, luuret ja mehitatud lennundust,” lisas ta.

USA raketisüsteemid Patriot on aidanud kaitsta Ukraina linnu ja energiataristut ning sihikusüsteemid ja pikamaarelvad on aidanud Ukrainal rünnata sügavale vaenlase liinide taha.

Ukraina kaitsetööstuse karmimad pooldajad usuvad, et viimasele on aasta jooksul kodumaine alternatiiv.

Alates 2014. aastast drooniarendajana tegutsenud Valeri Borovõk, kes on kaitseministeeriumiga koostööd tegeva ründedroonide üksuse „White Eagle” ülem ütles: „Ma arvan, et läbimurre on toimunud, võimalik positiivne samm, mis muudab Ukraina veelgi tugevamaks. Rakettide tootmine on juba alanud ja ma arvan, et varsti, võib-olla sel aastal, näeme samaväärset Storm Shadow’ga [Briti päritolu kaugmaarelv].”

Veelgi enam, kuigi Lääne relvad nagu soomustransportöörid Bradley ja Briti tankid Challenger 3 on kõik Ukraina arsenali hinnatud elemendid, on need kallid, igaüks 3–10 miljonit dollarit.

FPV ehk esimesel inimese vaatega kamikaze-droon, näiteks Kalmuse töökojas vabatahtlike kokkupandud droon maksab alla 500 dollari ja üks-kaks neist suudavad välja viia 3 miljoni dollari maksumusega Vene tanki.

Oma Kiievi töökojas rääkis Kalmus, et isegi kui droonide tarnijate võrgustik oli lüngad täitnud ajal, mil Lääne relvatarneid polnud saabunud, otsib Ukraina investeeringuid rohkem kui kunagi varem Lääne-Euroopast.

Kuid ukrainlased ei raatsi eriti raha välja käia. Ta ütles: „Ma ütlen ukrainlastele alati iga päev: valmistuge halvimaks. On suurepärane, kui [Lääs] meid aitab… Aga me ei saa lihtsalt siin istuda ja oodata ja vaadata.”

Asjaga on kiire, see on selge. Enne kui ta eelmisel aastal droonidele tähelepanu pööras, kogus Kalmus rindel olevate üksuste riiete jaoks raha. Ühel korral tellis rühm sõdureid 100 paari jalatseid, kuid selleks ajaks, kui ta oli raha kogumise lõpetanud ja need ostnud, olid mehed kõik Bahmuti äärelinnas surnud.

„See on kõige raskem osa – kui saate teada, et neid pole enam vaja, pole neid kellelegi anda,” märkis ta.