Helsingi-Vantaa lennujaamast on saanud paljude kodutute uus kodu. Nad võivad oma kottidega välja näha nagu lennureisijad, kuid tegelikult ei lenda nad kuhugi.

Kell kümme õhtul ütleb Ghanast pärit koristaja, et kodutud ööbivad lennujaamas, mõned tualetikabiinides, vahendab Yle.

Väljuvate lendude saalis asuvas meeste tualetis on neli tualetikabiini, millest kaks on reserveeritud.

Pärast pikka ootamist väljub ühest kabiinist mees kottidega. Tema olemus on elu näinud. Mees läheb varjulisse nurka, kus hoitakse lennujaama abiteenistuse ratastoole. Ta heidab sinna ratastoolide vahele pikali.

Mehe nimi on Jukka ja talle meeldib vestelda.

Jukka on tulnud lennujaama Jyväskyläst. Ta elas mõned kuud Kankitie ühiselamus, kuid lahkus sealt tüliga. Nüüd on ta paar ööd lennujaamas maganud.

Ma istun siin, et saada odav lend Senegali. Kui veab, saan pileti 350 euroga. Seal on kõik odavam, sõnab ta.

Jukka ütleb, et on olnud haiguslehel alates esimesest psühhoosist 2010. aastal. Ta läks Senegali paar aastat tagasi, kui üürid olid maksmata ja ta oli oma korterist välja tõstetud.

Senegalis on tal tüdruksõber, võibolla.

Jukka kaevab taskust välja kaks mobiiltelefoni, ühes fotofailis on pilt tema Senegali tüdruksõbrast. Noor ilus naine.

Ta ilmselt ei oota mind enam, kui palvevaiba üle vaieldi. Ma igatahes tegelikult ei tea. Vahel oli tunne, et ta on minuga ainult minu raha pärast, arutleb Jukka.

Jukka ei soovi selles loos oma nime all esineda, sest lugu käsitleb tema terviseinfot.

Kesköö läheneb.

Saabuvate lendude saalis on raske öelda, kes pinkidel magavatest inimestest on kodutu ja kes tavaline lennureisija.

Siiski on üsna selge, et tagumise toolirea otsas magav vanem naine ei kavatsegi lennukile minna. Ta magab, ta on tõstnud jalad kohvrite käru peale. Kärus on erinevad kompsud, katteks on ta tõmmanud peale oranži teki.

Esimise toolirea keskel magab kapuutsiga inimene. Tal on ees türkiissinine lennukohver ja seljakott, kaelas täispuhutav kaelapadi.

Kohvriga inimese juurde astub keskealine mees. Tema asjad on K-grupi kilekotis ja S-grupi suuremas kotis.

Nende vahel liiguvad oma lennukohvreid veeretavad inimesed. Rahva hulgast paistab tuttav europarlamendi saadik, õhtune lend Brüsselist on maandunud.

Keskealine mees on 44-aastane Mikko. Ta ei lähe lennule. Ta pole ka kodutu.

Mikko ütleb, et tal on Korsos korter, aga ta ei taha seal olla, sest tüdruksõber on pikalt ära.

Ma ei kannata seal olemist, seinad rõhuvad. Eelistan siia tulla, siit leian alati tuttavaid, sõnab ta.

Mikko ütleb, et ta on ehitusmees. Viimati oli ta tööl kuus kuud tagasi. Tööd katkesid, kui ta haigestus kopsupõletikku.

Ma oleks peaaegu surnud. Aga nüüd on pildid tehtud ja kopsud peaksid korras olema. Seal on armiline koht, aga olen töökorras, räägib ta.

Mikko pole aga veel tööle kandideerinud. Enda sõnul magab ta vähe, läheb Korso korterisse magama, kui und vajab. Ta veedab suurema osa ajast Helsingi raudteejaamas, kesklinnas ja sõprade juures.

Öö veedab Mikko lennujaamas, kuid magada ta seal ei kavatse. Ta räägib, et seal on niisama hea olla, tuttavatega kohtuda.

Mikko ütleb, et rohkem tullakse lennujaama magama kella kolme ja nelja vahel öösel.

Raudteejaam suletakse kell pool neli. Siis läheb gäng Triplasse või siia lennujaama, sõnab ta.

Välisuste juures on valves politseipatrull ja turvatöötajad. Nad ütlevad, et eemaldavad inimese lennujaama territooriumilt, kui ta tekitab häireid ja kära.

Politsei juhib tähelepanu, et ka rahulikud ööbimised võivad lennureisijaid häirida. Oma olemusega.

Lennujaama haldava ettevõtte Finavia reisiteenuste juht Hanna Hämäläinen on teadlik kodututest, kes lennujaamas ööbivad. Ta rõhutab, et lennujaam on mõeldud eelkõige reisijatele ja lennujaama teenuste kasutajatele.

Jaamas on lubatud viibida ka kodututel, kui nad häireid ei tekita.

Kodutus ei ole põhjus kedagi lennujaama territooriumilt ära ajada. Tegeletakse igasuguse häiriva käitumisega, olenemata inimese taustast. Kodutus ei ole mõjuv tegur, ütleb Hämäläinen.

Hanna Hämäläineni sõnul teeb Finavia koostööd sotsiaalasutuste ja kodututega tegelevate organisatsioonidega.

Püüame omalt poolt tagada, et kodutud saaksid sihtotstarbelist toetust ja saaksid oma olukorrale pikemaajalist tuge, sõnab ta.

Hommikul kell neli pole Mikkot lennujaama ootesaalis enam näha. Ka mitte suurt seltskonda kodutuid.

Keskpõranda pinkidel istuvad Aasia lennureisijad ja keskealine paar.

Paaril on seljakotid ja väike käru, mis meenutab lapsevankrit.

Jah, ma ei kavatse lennule minna. Oleme Myyrmäki korterist välja tõstetud. Olime varaõhtul Myyrmanni kaubanduskeskuses, aga seal oli nii rahutu, et otsustasime siia tulla, räägib Airi.

Airi abielu purunes kümmekond aastat tagasi ning 2016. aastal kaotas ta Elisa koondamiste ajal töö. Elu plusspoolel on praegune elukaaslane Janek, mees võsast.

Istusin Myyrmäki naabruses asuva söögikoha terrassil ja sealt ta tuli. Saime teineteisest kohe suurepäraselt aru, kuigi Janek rääkis eesti keelt ja mina soome keelt, meenutab Airi.

Airi väikesest pensionist ja Janeku sissetulekust remonditöödest ei piisa, üür on maksmata ja tulemuseks oli Airi väljatõstmine Myyrmäki korterist.

Airi räägib, et võttis välismaalt laenu ja hankis korteri Myyrmäki korterhotellis.

Me ei saa veel sinna minna, seega peame ööbima lennujaamas, selgitab Airi.

Airi ja Janek kaevavad seljakotist välja kassitoitu. Airi avab käru tõmbluku. Välja ilmuvad Mini ja Demi, hallikirju ja must kass, kes vaatavad rahulikult ootesaali.

Siin on palju parem olla kui Myyrmannis. Seal teevad noored lärmi ja puistavad prügi ning turvatöötajad ei sekku kuidagi, ohkab Airi.

Kodutus kasvas Soomes eelmisel aastal esimest korda 12 aasta jooksul. Vailla vakinaista asuntoa ry teenindusjuht Jussi Lehtonen ütleb, et olukord on ka muul moel ajalooline.

Kodutuse suurenemine tekitas koheselt ülerahvastatuse kõigi suurte linnade turvakodudes. Helsingis on külastajate arv kahekordistunud, Tamperes lausa kolmekordistunud, sõnab ta.

Lehtoneni sõnul viitab see sellele, et kodutuks jäänud inimestel pole väga häid suhtlusvõrgustikke. Tavaliselt on kodututele esmaabiks sõprade ja sugulaste juures olemine.

Nüüd satub suur osa kodutuks jäänutest otse tänavale, kaubanduskeskustesse või turvakodudesse.

Lehtoneni arvates sobib lennujaam ööbimiskohaks neile, kes on hiljuti kodutuks jäänud ja hindavad ööbimiskoha rahu.

Kaubanduskeskustes esineb rohkem ainete tarvitamist ja korrarikkumist. Ka turvakodud on päris karmid kohad, eriti nüüd, kus need on pilgeni täis, mõtiskleb Lehtonen.

Teenindusjuhi Jussi Lehtoneni hinnangul on kodutuse kasvu taga kõrgemad üürihinnad ning eluasemetoetuse ja toimetulekutoetuse saamise tingimuste karmistamine.

Tema hinnangul moodustavad suure osa uutest kodututest inimesed, kellel ei ole vaimse tervise ega ainete kuritarvitamise probleeme, on vaid probleemid üürimaksetega.

Neid inimesi tuleks aidata nii kiiresti kui võimalik. Praegu on neil lihtsalt vaja uut korterit ja kerget tuge. Kui kodutus pikeneb, hakkavad eluplokid purunema ja probleemid süvenevad kardinaalselt, hindab Lehtonen.

Jussi Lehtoneni sõnul tuleks nüüd kodutuse kasvule kiiresti reageerida. Siin on tema soovitused:

1.Kelale tuleks anda luba olla paindlik eluasemetoetuse piirkonnapõhiste maksimaalsete üüride osas. Inimestele, kellel on ilmselgelt kodutuse oht, peaks olema võimalik anda valikulist toetust.

2.Hoolekandepiirkonnad peaksid andma valikulist toimetulekutoetust neile, kes on jäänud kodutuks või kellel on kodutuks jäämise oht. Lehtoneni sõnul on osa hoolekandepiirkondi need toetused täielikult kaotanud.

3.Tuleks üles ehitada süsteem, mille abil suunataks turvakodusse sattunud uued kodutud sotsiaalteenuste valdkonda.

4.Tervishoiusüsteem peaks mõistma kodutuse tähtsust inimese üldisele tervisele. Inimesi ei tohiks raviasutustest kodutuna välja kirjutada.