Soome juhtiv väljaanne Suomen Kuvalehti kirjutab viimases, 14. märtsi numbris pikalt Ukraina presidendist Volodõmõr Zelenskist.
Kui tavaliselt on olnud kombeks Zelenskit kiita, siis seekord on artikkel erakordselt kriitiline. Artikli põhjal jääb Ukraina presidendist mulje kui suurest korruptandist ja oma vastaste vaigistajast, kes ei vääri haletsust selle eest, mis temaga kohtumisel USA presidendiga Valges Majas tehti.
Artikkel algab Valge Maja kohtumise kirjeldusega. USA eriesindaja Keith Kellogg oli soovitanud jätta Zelenskil minemata, arvestades meeleoludega Valges Majas ja milline mees on Zelenski. Ta soovitas leppele Kiievis alla kirjutada. Ent Ukraina juhtkond sellega ei leppinud, vaid pressis vägisi Washingtoni-visiiti. Põhjuseks oli asjaolu, et Donald Trump oli hakanud Venemaa presidendi Vladimir Putiniga suhtlema üle Ukraina peade ja Ukraina soovis omale kohta laua taga.
Kohtumise esimesed pool tundi kulgesid suhteliselt rahulikult. Zelenski, Trump ja asepresident JD Vance istusid reas Trumpi töökabinetis ja ajakirjanikud olid nende ümber. Siis aga läks asi käest ära. Üks ajakirjanik küsis Trumpi suhete kohta Putiniga. Asepresident Vance ütles, et eelmine president Joe Biden oli tagunud käega vastu rinda ja sõimanud Putinit, aga USA praegune juhtkond tahab olla diplomaatilisem.
Selle peale reageeris järsku Zelenski, öeldes, et keegi pole suutnud Putinit peatada, millisest diplomaatiast Vance räägib.
Vance ütles selle peale, et räägib diplomaatiast, mis peatab Ukraina hävitamise. Zelenski võttis selle peale sisse vihase poosi. Vance ütles selle peale, et pole eriti hea toon, kui ta tuleb Ovaalkabinetti ja tõstab USA meedia juuresolekul häält. Vance ütles, et Zelenski peaks USA presidenti kiitma selle eest, et ta tahab olukorda lahendada. Selle peale küsis Zelenski, kas Vance on käinud Ukrainas, et teab, mis probleemid on.
Vance küsis selle peale, kas on hea toon kritiseerida USA valitsust, mis tahab ära hoida riigi hävitamise. Zelenski kortsutas selle peale kulmu ja ütles, et igal riigil on sõjaolukorras raske ja ka „teie saate seda tundma”.
President Trump, kes oli kõrval vaikselt vestlust jälgunud, sekkus, ja ütles, et pole Zelenski asi öelda mida „meie saame tundma”. „Meie üritame lahendada probleeme, pole teie asi öelda, mida me saame tundma,” ütles ta ja lisas: „Te mängite kolmanda ilmasõjaga.”
Selle peale surus Ukraina suursaadik USA-s Oksana Markarova oma pea käte vahele. Zelenski saadeti Valgest majast välja.
Soome Välispoliitika instituudi teadur Ryhor Nizhnikau jälgis selle kohtumise käiku ja ütles, et tal oli häbi ja kurbus. Tema sõnul oli kohtumine täielik läbikukkumine.
Nizhnikau, kes on spetsialiseerunud Venemaa ja Euraasia, samuti Ukraina olukorrale ütles, et moraalselt oli Zelenskil võibolla õigus, aga tema käitumine polnud antud olukorras sobilik.
Zelenski reageeris just nii nagu talle on kombeks reageerida. Solvudes. Nii oli ta teinud algusest peale, kui talle oli esitatud ebameeldivaid küsimusi või tema tegevust kritiseeritud.
Zelenski oli läinud Valgesse Majja halvasti ette valmistatuna. Muidu oleks pidanud olema teada meeleolud Valges Majas, et otsitakse põhjuseid, miks toetust Ukrainale vähendada. Sest see aitaks parandada suhteid Venemaaga suuremas geopoliitilises mängus, mille eesmärk on Hiina mõju vähendada.
Zelenski oli mõtlematult reageerinud juba nädal varem, kui Trump ütles tema kohta diktaator ja Zelenski ütles selle peale, et Trump on valeinfost pimestatud.
See Zelenski stiil töötas Ukrainas ja Euroopas, aga ei töötanud Trumpi puhul Ameerikas. Seetõttu oleks pidanud Ukraina presidendi kantselei teda paremini ette valmistama.
Nizhnikau sõnul näitab see Ukraina presidendi kantselei nõrkust ja ebapädevust. Kantselei sõltub liiga palju mõnest inimesest.
Endine telestaar Zelenski valiti 2019. aastal presidendiks just seetõttu, et oli ebapädev ja poliitikakauge. Tal polnud mingeid poliitilisi põhimõtteid ega programmi. Ta ei osanud isegi ukraina keelt. Tema kodune keel oli vene keel.
Ta valiti seetõttu, mida ta ei esindanud: korrumpeerunud, oligarhide poolt ostetud poliitikat. Pärast Ukraina Maidani riigipööret ametisse asunud president Petro Porošenko oli osunud pettumuseks, kuna ajas äri maksuparadiiside kaudu ja laskis riigi rahaga kinni maksta 46 000 dollarit maksnud hotelliöid.
Oma presidendikampaania ajal vältis Zelenski kohtumisi ajakirjanike ja välismaalastega, kuna ei soovinud panna end olukorda, kus peab vastama küsimustele, millest ta midagi ei tea. Selle asemel näitas ta videoid sotsiaalmeedias, kus edastas klišeesid, nagu see, et ta soovib, et lapsed elaksid jõukamas Ukrainas.
Zelenski sõber Ruslan Stefantšuk pani nende Rahva teenrite erakonna programmi kirja alles siis, kui Zelenskist oli saanud juba president. Seal oli juttu libertaarsusest.
Ainus konkreetne asi, mida Zelenski enne valimisi lubas, oli rahu.
Zelenski kogenematus ei toonud kaasa head valitsemistava. Kõigepealt määras ta juhtivatesse ametitesse kõik oma sõbrad. Valitsusse palgati ligi 30 Zelenski telefirma töötajat. Riigi juhtkond koosnes peaaegu täielikult teleprodutsentidest ja stsenaristidest. Ruslan Stefantšukist sai parlamendi esimees. Erakonna nimi pandi Zelenski enda telesaate järgi.
Nizhnikau kirjutas pärast esimest ametiaastat Zelenski kohta, et vaatamata ilusatele sõnadele käis ta oma eelkäijate jälgedes. Ta oli võimujanuline ja valitses varem väljakujunenud tavade kohaselt. Seda kutsutakse neopatrimonialismiks.
Valge Maja külastus polnud Zelenski idee. Nagu ka paljud muud asjad, mis Ukrainas on juhtunud.
Veebruari keskel suruti Ukraina parlamendis läbi kahe tuumareaktori ostmine Bulgaariast. Need olid Venemaa toodang ja jäänud alles pärast Belena tuumajaama sulgemist. Tehingul oli palju vastaseid, kuna polnud selge, miks kulutada üle 600 miljoni euro, kui seda oleks vaja sõjas eesliini kindlustamiseks. Polnud teada, kas need reaktorid üldse ilma Venemaa abita töötavad. Ja kuidas need paigutada tuumajaama, mille ehitus oli peatatud üle 35 aasta tagasi.
Seadus suruti jõuga läbi ja see kinnitati parlamendi sisekorra reeglite vastaselt. Ukraina energiatööstuse uurimiskeskuse EIT juht Oleksandr Hartšenko kirjutas sotsiaalmeedias, et tehing oli pettus. Raha lasti lihtsalt vetsupotist alla.
Zelenski toetas seda projekti. Ta süüdistas kriitikuid korruptsioonis ja ütles, et vastased tahavad oma rahakotti täita kallimate lahendustega. Kriitikud olid tema sõnul oligarhide käepikendused.
Ukrainas kahtlustatakse, et asi on sootuks vastupidine. Et selle tehinguga teevad valitsuse esindajad omale raha. Riigifirma Energoatom juhte on viimastel aastatel seostatud altkäemaksu võtmisega.
Nizhnikau on samal arvamusel. Reaktorite ostmisel pole mingit arusaadavat mõtet, kuna neid ei saa kasutusele võtta. Tehingu puhul pole muud, kui et raha kadus kuhugi.
Veebruari lõpp aastal 2022 oli Zelenski ametis otsustav. Vene infokanalites väideti, et Zelenski on riigist põgenenud, jättes rahva hädas üksi. Siis aga avaldas Zelenski video. Ta seisis Bankova tänaval Kiievi kesklinnas. Tema ümber olid neli meest sõjaväevormis. Peaminister, valitsuserakonna esimees ja kantselei juht. „President on siin, me kõik oleme siin,” ütles ta.
Sellest videost sai vapruse sümbol. Keegi ei mäletanud enam seda, et vaid kuu aega varem, jaanuari lõpus oli Zelenski süüdistanud ameeriklasi valeinfo levitamises Venemaa võimaliku rünnaku kohta. Ta oli öelnud, et jutud sissetungist on valed.
Pärast Zelenski esinemist aga toetas teda 91 protsenti ukrainlasi. Zelenski selja taga seisis kantselei juht Andri Jermak, Ukrainas ilmselt kõige mõjuvõimsam mees. Kantselei juht on Ukrainas kõrgeim ametikoht, mida ei valita valimistel. Just selle ametikoha kaudu on Venemaa mõjutanud Ukrainat ning oligarhid teeninud oma miljardeid.
Ukrainas on alates Zelenski valimisest arutatud, kumb tegelikult riiki juhib, kas Zelenski või Jermak. Üks anekdoot räägib sellest, et Jermak juhib näitemängu, milles Zelenski mängib presidenti. Jermak on elukutselt filmiprodutsent.
Just Jermak oli see, kes tahtis maavarade lepingu allkirjastada Washingtonis Valges Majas. Tema oli ka Bulgaaria reaktoriostutehingu taga. Tema vahetas esimesel võimalusel välja ka kaitseministeeriumi alluvuses tegutseva kaitseinvesteeringute keskuse juhi. Keskus peaks olema iseseisev, aga korruptsioonivastased ühingud peavad Jermaki selle valitsejaks.
Zelenski tutvus Jermakiga 2010ndatel aastatel. Nad olid tuttavad meelelahutuse alal, hiljem said neist sõbrad. Jermak osales Zelenski valimiskampaanias ja tõusis välisasjade nõunikuks. Ta oli nimelt Zelenski siseringis ainus, kes rääkis arusaadavalt inglise keelt. Jermaki ülesanne oli tegeleda USA suhetega. Need jooksid aga juba algul liiva.
Trump oli veel USA president, aga 2019. aasta valimised olid lähenemas. Ukrainas paisus skandaal, mis oleks võinud saada Joe Bidenile saatuslikuks. See puudutas tema poega Hunter Bidenit.
Nimelt oli Hunter Biden tõusnud 2014. aastal Ukraina gaasifirma juhtkonda. Ta polnud käinud kunagi Ukrainas ega tundnud energeetika valdkonda, aga sellele vaatamata sai ta igas kuus kümneid tuhandeid palka. Ukraina prokurör hakkas asja uurima, aga see uurimine peatati. Trump väitis, et Bideni isa oli sundinud prokuröri taanduma.
Trump üritas mõjutada Zelenskit uurimist uuesti alustama. Olukord oli raske, kuna Ukraina vajas USA toetust, aga polnud teada, kas hoida Trumpi või Bideni poole. Trump külmutas Ukraina abipaketi 400 miljoni dollari ulatuses, et Zelenski meelt muudaks. Skandaal puhkes, kui Trumpi vastu esitati ametist tagandamise nõue. Kogu selle aja oli Jermak kõige olulisem vahemees. Seetõttu suhtus Biden Zelenski kantseleisse kahtlustavalt.
Bulgaaria reaktoriostu kõige suurem vastane oli endine president Petro Porošenko. Zelenski kehtestas selle peale Porošenko vastu sanktsioonid ja tema vara külmutati. See oli täiesti pretsedenditu otsus, kuna sanktsioone määratakse välisriikide elanike suhtes, omas riigis on selle jaoks prokuratuur ja kohus.
Porošenko vastu on esitatud viimaste aastate jooksul mitmeid süüdistusi, aga need pole kuhugi jõudnud.
Porošenko kaotas 2019. aasta presidendivalimised, aga tema suhted on Zelenskiga kehvad olnud pikemat aega. Zelenski saadet Rahva teener näidati telekanalis 1+1, mis kuulus Ukraina oligarhile Ihor Kolomaiskile. Piltidel meenutab ta sõbralikku jõuvana, aga tegelikkuses on ta karmi ütlemisega ning agressiivne mees.
Kolomaiski on oma varanduse teeninud nii nagu enamus endiste nõukogu riikide oligarhe: häbenematult. Tema Privat-pank tegutses nii nafta, gaasi, terase kui muudel aladel.
Kui Ida-Ukrainas algas sõda 2014. aastal, nimetas ajutine valitsus Kolimaiski tema kodulinna Dnipro kuberneriks. Kolomaiski asutas oma sõjaväe – selle nimeks sai Dnipro-1. ÜRO ja inimõigusorganisatsioonid süüdistasid seda sõjaväge piinamistes, inimröövides ja hukkamistes.
Kui Prošenkost sai president, taandas ta Kolomaiski kuberneri kohalt. Seejärel eemaldas ta Kolomaiski naftafirmade juhtkonnast ja riigistas Privat-panga.
Kolomaiski põgenes Iisraeli. Sealt ründas ta Porošenkot oma telekanali 1+1 kaudu. Loodi poliitilist eliiti naeruvääristanud saade Rahva teener.
Uusaastal ei kutsunud telekanal presidenti pidama uusaastakõnet. Porošenko tervituse asemel näidati Zelenski teadet presidendiks kandideerimise kohta.
Kui Zelenski võitis, naasis Kolomaski Ukrainasse. Tema advokaat Andri Bogdan määrati presidendi kantselei juhiks, Jermaki eelkäijaks.
Olukord paistis väga halb. Zelenski oli end reklaaminud kui uue poliitika esindaja, süsteemiväline, kes pole mõne oligarhi käepikendus. Ta pidi soorimata omamoodi isatapu, kui võeti vastu oligarhide-vastane seadus. See oli aga suunatud peamiselt Porošenko vastu.
Seaduse järgi pidi oligarh olema superrikas monopoli omanik, kellele peab kuuluma meedia ja kes peab olema osaline poliitikas. Selle käsitluse järgi polnud Kolomaiski oligarh, aga Porošenko oli.
Sellele vaatamata istub Kolomaiski nüüd vangis, aga Porošenko mitte. Soome teaduril Nizhnikaul on selle kohta seletus.
Nimelt on Porošenko Zelenkski jaoks kõige sobivam kandidaat. Vanad, poliitikas läbi põlenud kandidaadid nagu Porošenko pole poliitikas edukad.
Ebaõiglaste sanktsioonidega püütakse suurendada Porošenko toetust ja seetõttu ei kerki tema kõrvale tõeliselt tugevat kandidaati nagu relvajõudude endine juht Valeri Zalužnõi. On tavaline, et pärast sõda valitakse riigi juhtkonda mõni ohvitser. Zelenski toetus oli aasta lõpus 45 protsenti, sõjaväe oma 92 protsenti.
Harkivi ülikooli professor Julia Bidenko räägib, et ta pole olnud kunagi eriline Zelenski fänn ja ukrainlased ei suhtu üldiselt positiivselt riigi juhtkonda. Kuid Bidenko hoidis sõja tõttu oma kriitikat tagasi, nii nagu paljud teisedki.
Pärast sõja algust unustasid ka ajakirjanikud ära Zelenskiga seotud jamad. Zelenski ja tema produktsioonifirma olid jätnud maksuametile deklareerimata 40 miljoni euro ulatuses sissetulekuid. Raha oli liigutatud maksuparadiiside kaudu ja nende eest oli ostetud miljoneid maksvaid kortereid Londonis. Andmed tulid välja nn Pandora paberitest 2021. aasta sügisel.
Ajakirjanikud ei reageerinud ka selle peale, kui presidendi kantselei sundis Ukraina meediafirmasid tootma iga päev 6 tundi saateid parlamendi telekanalile Rada. Enamik ajakirjanikest peab seda propagandaks. Isegi Euroopa Komisjon on seadnud selle küsimärgi alla.
Ajakirjanikud vaikisid kuni 2024. aasta augustini. Siis hakkasid ajakirjanikud küsima, mida teeb presidendi kantseleis selline mees nagu Oleg Tatarov, kes oli venemeelse presidendi Viktor Janukovitši käsilane. Teda on süüdistatud altkäemaksude võtmises, aga asjad on kinni mätsitud. Kui Zelenskilt tema kohta küsiti, põikles ta vastusest kõrvale. Ta ütles, et Tatarov ja (Ukraina julgeolekuteenistuse juht) Vasõl Maljuk tapsid sõja alguses Kiievis tšetšeene. Ta küsis ajakirjanikelt, kas ta peaks saatma nad venelastele tapmiseks.
Mõned kuud hiljem teatas väljaanne Ukrainska Pravda, et presidendi kantseleist avaldatakse neile survet. Reklaamiandjaid oli survestatud mitte avaldama väljaandes reklaami. Ajakirjanikke ei lastud enam ametlikele üritustele.
Kui teadur Ryhor Nizhnikau vaatas Trumpi ja Zelenski kohtumist Valges Majas, siis ei tundnud ta kaasa sellele, mis seal juhtus. Talle meenutas Trumpi käitumine Zelenski suhtes seda, kuidas Zelenski käitub omas riigis inimestega.
