Mis tunne on õpetada kutsekoolis teise ja isegi kolmanda põlvkonna immigrante, kes ei oska piisavalt soome keelt, et õpetamisest aru saada?

Seda teab Helsingis Stadi AO-s õpetajana töötav Liisa.

Kui Liisa käsib õpilastel näiteks midagi arvuti töölauale üles laadida, tõusevad käed püsti.

Mis on töölaud? küsivad õpilased.

„Siis räägin õpilastele, et töölaud on sama, mis inglise keeles desktop ja selle leiab arvutist. Järgmisena õpetan, mida laadimine tähendab,” räägib Liisa.

„Kui ma klassist läbi astun, kui õpilased ülesandeid teevad, näen arvutites avatud tõlkeprogramme. Ja need on õpilased, kes on sündinud Soomes ja on meie koolisüsteemis olnud alates 7. eluaastast,” räägib ta.

Liisa pärisnime väljaanne Helsingin Sanomat ei avalda, kuna see võib tema töökoha ohtu seada. Väljaanne intervjueeris Liisat, sest sisserändaja taustaga laste keeleoskus, selle mõju haridusasutuste igapäevaelule ja see, kuidas need lapsed ühiskonnas hakkama saavad, on kohalike omavalitsuste valimiste kõige olulisem teema.

Möödunud, 2024. aastal rääkis juba veerand Helsingi põhikoolide õpilastest võõrkeelt. Vantaal oli sama näit üle kolmandiku. Lasteaedades on numbrid väga sarnased.

Ja need numbrid muudkui kasvavad.

Samas on Soomes soomlaste ja sisserändaja taustaga õpilaste lugemisoskuse erinevus viimases Pisa uuringus osalenud riikide seas ülekaalukalt suurim.

Tampere ülikooli haridusteaduste professori Mari-Pauliina Vainikaineni sõnul näitavad kõik õpitulemuste hinnangud, et esimese ja teise põlvkonna immigrandid on Soomes tasemelt lähedased.

„Kehv keeleoskus on esimese põlvkonna migrantide puhul arusaadav, kuid see on tõesti suur sotsiaalne probleem, et nõrka keeleoskust on näha veel teises põlvkonnas,” ütleb ta.

Terviseameti (THL) juhtivteadur Timo Kauppinen vaatleb teemat segregatsiooni ehk regionaalse ja etnilise diferentseerumise kontekstis.

„Helsingi piirkonna etniline segregatsioon on järk-järgult tugevnenud. Välismaa taustaga elanikkond on kiiresti kasvanud ja nad on koondunud teatud piirkondadesse,” räägib Kauppinen.

„Kui teatud piirkondade koolides on peaaegu kõik õpilased sisserändaja taustaga, ilmneb see lugemis- ja keeleoskuses,” sõnab ta.

Stadi AO-s õpetav Liisa teab, millised oskused on sisserändaja taustaga noortel põhikoolist lahkudes. Keelt nad korralikult ei oska ja nüüd peaks Liisa neile ametit õpetama.

Liisa sõnul ei saa mitmed õpilased päris tavalistest tekstidest aru.

„Kui annan õpilastele ülesandeid, alustan neid alati selge käsusõnaga ja lisan juhenditega video. Kui ei suuda juhiseid lugeda, saab neid vähemalt vaadata,” räägib ta.

Liisa toob välja, et kui õpilasel on näiteks düsleksia, on selleks head tugimeetmed. Aga kui keelt ei oska, on palju keerulisem toetada.

„On olukordi, kus veedan tunni õpilasega, sest ta ei saa ülesannetest aru. Paljud küsivad, kuidas need on inglise keeles,” märgib ta.

Liisa sõnul on kõige kehvema keeleoskusega need, kes on pärit väga perekesksest kultuurist.

„Meil on Tai taustaga õpilasi, kes alustavad meiega ja siis kaovad ära. Nad käivad oma vanemate restoranis tööl ja vanemad loodavad sellele,” sõnab ta.

„Meie õpetajad peavad pidevalt latti alla laskma ja õpetamist lihtsustama, seda nõuab juhtkond. Aga nüüd on meie vastu tulnud seadusepunkt, me ei saa siit enam alla minna,” räägib ta.

„Muidu on meil olukord, kus noored saavad kraadi, millega nad ei tee midagi. Ma ei taha hääletada põlissoomlaste poolt, vaid tahan hoida Soome hariduse taset,” lisab ta.

Liisa kogemuse järgi on eriti hull olukord sisserändaja taustaga poistel.

Need ühendavad kehva keeleoskuse ja -kasutuse viisil, mis muudab igapäevase koolielu „tsirkuseks”. Paljusid köidab nn roadman-kultuur, mis hõlmab teatud riietumisstiili ja mõned imetlevad kriminaalset elustiili.

„Tundub, et paljud immigrantidest poisid on mõistnud, et nende ees- ja perekonnanime kombinatsioon ei taga normaalset elu. Tunnis märkan, et neil kõigil on mõni kergesti hääldatav hüüdnimi, mida nad kasutavad, et püüda saada ligipääs vastuvõetavale identiteedile,” lausub ta.

Selle artikli jaoks intervjueeris Helsingin Sanomat mitmeid Helsingi piirkonnas töötavaid põhikooliõpetajaid, kes näevad oma igapäevaelus samu probleeme mis Liisa.

Õpetajate hinnangul ohustab paljude immigrandi taustaga õpilaste nõrk keeleoskus nende edasist õppimist ja positsiooni ühiskonnas. Nad ütlevad, et noorte keeleoskuse puudumise taga on palju põhjuseid.

Väikesed lapsed pannakse üldharidusklassidesse keeleoskuseta, sest ettevalmistusõpe algab alles 4. klassis.

Paljudel on ema, kes ei oska lugeda ega kirjutada. Isad aga teevad ülipikki tunde ega suuda oma laste kooliskäimist toetada. Koolid ei suuda peredega suhelda.

Mõnel õpilasel on keeleprobleeme, sest nad pole kunagi korralikult õppinud isegi oma emakeelt. Seetõttu ei oska noored end üheski keeles hästi väljendada.

Õpetajate sõnul tuginevad paljud õpilased inglise keelele ning nende inglise keele oskus võib olla väga hea. Kui inglise keel saab noorte ühiseks keeleks, ei parane soome keele oskus.

Erinevus on näha ka keeleoskuses. Mõned on tõesti head, mõned väga halvad.

Tausta võib mõjutada pere sissetulekute tase. Jõukamad pered saavad maksta näiteks oma laste hobide eest, kus kohtutakse ka soome lastega ja nad saavad soome keeles vestelda.

Terviseameti esindaja Timo Kauppinen märgib, et sotsiaal-majanduslik ebasoodne olukord on segregatsiooni ja seega ka kehva keeleoskuse oluline seletus.

„Enamasti on immigrantidele kättesaadav vaid halvasti tasustatud töö. Kõige hullem on olukord noortel, kelle vanemad ei tööta,” sõnab ta.

Professor Mari-Pauliina Vainikaineni sõnul rõhutatakse lasteaedade ja koolide tähtsust keeleoskuse edendamisel olukordades, kus laste igapäevases keskkonnas soome keelt eriti ei räägita.

„Sisserändaja taustaga lapsed tuleks panna lasteaeda juba aegsasti enne kooli algust ning kogu koolitegevus peaks olema korraldatud nii, et see toetaks keeleõpet,” lisab ta.