See on asi, millest ma Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni endise kõrgeima ülemjuhatajana ei oleks undki näinud, kirjutab James Stavridis väljaandes Bloomberg.

Kuid kahjuks, arvestades kogu skeptilist ja üha enam lahknevat retoorikat Washingtonist ja Euroopast lähtuva auväärse liidu kohta Donald Trumpi teise administratsiooni algusaegadel, on kahjuks aeg mõelda, milline näeks maailm geopoliitiliselt välja, kui USA lahkub NATO-st.

Kas tõesti on käes NATO viimased päevad? Mis selle asendaks, kui üldse? Või kui see ellu jääks, siis milline näeks NATO välja ilma USA-ta?

Ameerika väljatõmbamine NATO-st oleks eepiliste mõõtmetega viga – kuid vabariiklaste parteis on mõjukaid poliitikuid, kes seda tõsiselt propageerivad või vähemalt mõtlevad selle võimaluse üle. Nagu Oklahoma senaator Markwayne Mullin hiljuti ütles: „NATO pole alati mänginud meie huvides. Ja kui see pole enam Ameerika huvides, peaksime asjad uuesti üle vaatama. Möödunud aasta juunis hääletas 46 esindajatekoja vabariiklast NATO raha kaotamise muudatusettepaneku poolt.”

Möödunud kuul Müncheni julgeolekukonverentsil peetud teravas kõnes oli asepresident JD Vance liidu suhtes põlglik. Ja muidugi ei ärata Vance’i katalüsaatoriga eelmisel nädalal Ovaalkabinetis toimunud sürreaalne avalik karjumise matš Trumpi ja Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenski vahel erilist kindlustunnet tulevase NATO koostöö suhtes.

USA otsus hääletada vastu ÜRO resolutsioonile, millega mõistetakse hukka Venemaa sissetung Ukrainasse, ühinedes Venemaa ja Põhja-Koreaga, oli šokeeriv demonstratsioon Atlandi-ülese liidu ühtekuuluvuse ebaõnnestumisest.

Euroopa poolel kasvab kahtlus USA pühendumuse suhtes. Prantsusmaa president Emmanuel Macron on aastaid rääkinud vajadusest sõltumatute Euroopa kaitsejõudude – „strateegilise autonoomia” järele. Tema ja Ühendkuningriigi peaminister Keir Starmer pidasid nädalavahetusel Euroopa liidrite erakorralise kohtumise, et arutada eraldi algatust Ukraina sõja lõpetamiseks.

Saksamaa kantsler Frederick Merz on olnud sama otsekohene. „Peame valmistuma võimaluseks, et Donald Trump ei pea enam tingimusteta kinni NATO vastastikuse kaitse kohustusest,” ütles Merz Saksa ringhäälingule. „On ülioluline, et eurooplased teeksid kõik endast oleneva tagamaks, et me suudame Euroopa kontinenti vähemalt üksi kaitsta.”

Ja seal on Zelenski arusaadav üleskutse „ühendatud Euroopa sõjaväele”, kood „me ei saa enam USA peale loota”, mida ta õhutas juba enne Trumpilt eelmisel nädalal osaks saanud keelepeksu.

Vaatamata retoorikale on USA väärtuspakkumine NATO-le endiselt kõrge. Venemaa agressiooniohust ja Trumpi survest kantud Euroopa üldised kaitsekulutused on lõpuks saavutamas alliansi eesmärki 2% SKT-st. NATO arutab tõsiselt selle suurendamist vähemalt 3,5%-ni, mis on USA kulutuste tase.

Kokkuvõttes on Euroopal suuruselt teine ​​kaitse-eelarve maailmas, mis on suurem kui Hiinal või Venemaal. Suured võimekad kaitseettevõtted Euroopas — Airbus SE, BAE Systems PLC, Saab AB, Thales SA, Naval Group SA, Rolls-Royce PLC, Rheinmetall AG, Fincantieri SpA jt — toodavad tohutul hulgal kvaliteetseid seadmeid. Nad hakkavad jõudma ja saavad tohutuid lepinguid – suures osas USA kaitseettevõtete ja töötajate arvelt.

Ja vaatamata kogu meie frustratsioonile eurooplaste vastu, soovib USA lõpuks, et nad aitaksid meil toime tulla üha suureneva Hiina ohuga Vaikses ookeanis. Nende panus küberjulgeolekusse, luure- ja kosmoseoperatsioonidesse on võtmetähtsusega; ja need on üliolulised Arktika operatsioonide jaoks, kus kuus riiki, kes üle põhjapooluse Venemaaga silmitsi seisavad, on NATO liikmed.

Eelkõige jagavad Euroopa liitlased muidugi meie põhiväärtusi – demokraatiat, vabadust ja inimõigusi. Nad võitlesid ja surid koos meiega Afganistanis ning paigutati minu alluvuses Liibüasse, Balkanile, Iraaki ja piraatluse tõrjeoperatsioonidele Ida-Aafrika lähedal.

Kuid kui järgime mõne USA poliitilise parempoolse instinkte ja taandume ametlikult alliansist, tõmmates oma ligi 100 000 sõdurit Euroopast välja (mis läheb kulukaks, sest suure osa nende garnisonikuludest kannavad liitlased) või „võtame NATO-lt raha”, siis organisatsioon kukub kokku. Euroopas asuvad USA sõjalaevad, mis on mereväe jaoks tohutu operatiivgeograafiline eelis, naasevad USA sadamatesse. Samuti taanduksid hävitajate, transpordi- ja seirelennukite eskadrillid.

Mis võiks seda asendada? Võimalik, et Euroopa lepinguorganisatsioon või ETO. See võiks põhineda praegusel NATO lepingul, kuid välja arvatud USA. Kanada võib otsustada jääda ETO-sse; Peaminister Justin Trudeau lendas nädalavahetusel Londonisse erakorralisele koosolekule ja tema riik vajab Arktikas Euroopa julgeolekupartnereid.

Teise võimalusena võiks Euroopa Liidu (sealhulgas EL-i mittekuuluva Suurbritannia) egiidi all luua uue julgeolekukorralduse. EL-il on juba piisavalt hästi arenenud juhtimisstruktuurid, kõrgeim ülemjuhataja – keda kutsuti EL-i sõjalise komitee esimeheks, kes oli minu kolleeg veel kümmekond aastat tagasi – ja kogemused USA-st või NATO-st sõltumatute operatsioonide läbiviimisel, näiteks Balkani rahuvalves.

See oleks terra incognita: ükski riik pole kunagi NATO-st täielikult välja astunud. Aga kui USA otsustaks lihtsalt NATO-st lahkuda, siis ennustan, et eurooplased teeksid kolme asja.

Esiteks jätkavad nad oma kaitsekulutuste suurendamist, eelkõige suurendades oma tuumavõimet (Ühendkuningriik ja Prantsusmaa on juba maailma tuumariikide hulgas). Nad suurendaksid oma kosmosejõude nii ründamiseks kui ka kaitseks. Kulutused luurele, kübersõjale ja kosmoseoperatsioonidele kasvaksid ja konkureeriksid USA operatsioonidega. Ja arvestades Venemaa ohtu, võiksid nad isegi kaaluda laiemat ajateenistust (mõned Euroopa riigid, sealhulgas uued NATO liikmed Rootsi ja Soome nõuavad praegu ajateenistuse vorme).

Teiseks eralduks eurooplaste välis- ja kaitsepoliitika kiiresti USA omast. Selle asemel, et astuda vastu Hiinale koos Washingtoniga, võivad nad taotleda suuremat majanduslikku ja võib-olla isegi sõjalist koostööd Pekingiga, et kaitsta USA kasvavat joondumist Vladimir Putini Venemaaga. Pekingi vöö ja tee algatusega ühineb tõenäoliselt rohkem Euroopa riike. Euroopa võib olla palju vähem valmis ühinema USA-ga Iraani survestamiseks selle tuumaprogrammi pärast ja selle asemel otsima sealt majanduslikke eeliseid. Ja nad rööviksid Ameerika kaubanduspartnereid, eriti kui NATO väljaastumine tuleb paralleelselt suurte uute tollimaksudega, mis on suunatud Euroopa vastu.

Lõpuks toetaks Euroopa tugevalt Ukrainat, tunnistades, et oleks katastroof kapituleeruda agraar- ja maavararikka riigi vallutamise ees Putini poolt: kui see asetada Lääne-Euroopa kaardile, ulatuks see Vahemerest Suurbritanniani. Euroopa lihtsalt ei saa seda loovutada vaenulikule Venemaale.

NATO loomise põhjuste kohta on vana ütlus: „Et hoida sakslasi all, ameeriklasi sees ja venelasi eemal”. Kui USA otsustab minna maailmas oma teed – nagu ta katastroofiliselt tegi 1920. ja 1930. aastatel –, oleks see võrrand iganenud. Uus väljend võiks olla: „Kui ameeriklased on väljas ja venelased üritavad sisse saada, siis eurooplased ei anna alla.” Ma loodan, et Atlandi-ülene sild ei lähe täielikult lukku, kuid ma kuulen seda kindlasti valjult kääksumas. Kui see kokku kukub, ei lõpe see hästi kummalgi pool Atlandi ookeani.