Veel veidi aega tagasi oli Volodõmõr Zelensky Ukrainas koomik. Ta teenis elatist televisioonis väljamõeldud presidenti mängides. Siis sai temast saatuse tahtel päris president. Ja enne, kui ta jõudis rolliga kohaneda, paiskas ajalugu ta maailma lavale, muutes ta keskmisest meelelahutajast rahvusvaheliseks vastupanu sümboliks.
Meedia muutis ta üleöö julguse kehastuseks, Kiievi Churchilliks, meheks, kes keeldus põgenemast, türannia vastu seisvaks sõdalaseks. Aga mis siis, kui see narratiiv on täiesti vale? Mis siis, kui Zelenski pole selle loo kangelane, vaid on tegelikult mees, kes ei lase sõjal lõppeda – mitte oma rahva hüvanguks, vaid sellepärast, et rahu tähendaks tema enda allakäiku?
Hea juht seab esikohale oma rahva püsimajäämise. Ta teab, millal võidelda, ja mis veelgi olulisem, ta teab, millal läbi rääkida. Zelenski on aga selgelt öelnud, et tema võim sõltub sõjast ja ainult sõjast, kirjutab USA mõjukas väljaandes The Hill analüütik John Mac Ghlionn.
Pole juhus, et Ukraina lahinguvälja väljavaadete halvenedes, sõdurite deserteerumisel, sunniviisilise mobilisatsiooni muutumisel inimröövi sarnaseks, on Zelenski taas sõjaseisukorda pikendanud. Ei mingeid valimisi. Ei mingeid rahukõnelusi. Pole põgenemist. Sest kui sõda lõpeb, lõpeb ka tema presidendiaeg. Ja see selgitab ennekõike, miks sõda peab jätkuma.
Peavoolumeedia – eriti Läänes – ei luba nüansse. Maailm peab olema lihtne: Putin on kaabakas, Zelenski on kangelane. See on raamistik. See on stsenaarium. Kõik, mis on väljaspool seda binaari, on „venemeelne propaganda”. Ometi pole tegelikkus koomiksiraamat; see pole Marveli film. Zelenski ei ole mingi püha sõdur, kes kaitseb demokraatiat. Tegelikult ei meenuta Ukraina peaaegu üldse demokraatiat.
Alates Venemaa sissetungist 2022. aastal oli Zelenski keelustanud mitmed opositsiooniparteid, teatud meediaväljaanded ja lükanud valimised edasi põhjendusega, et sõjaaegne hääletamine on „võimatu”. Kelle jaoks võimatu? Kas sõdurite jaoks kaevikus või tsiviilisikute jaoks, kes elavad praegu määramata sõjaseisukorras?
Ukraina on meeleheitlikus olukorras. Riigi kaotused on katastroofilised. Sõdurid hakkavad otsa saama, mistõttu on Zelenski võtnud appi tänavatel meeste jahtimise. On lugematu arv teateid Ukraina meeste kohvikutest ja ööklubidest välja tirimisest ning kurjategijate kombel kaubikutesse heitmisest.
Sõjaseisukord tähendab, et väljapääsu pole. Sa ei saa riigist lahkuda. Sa ei saa keelduda. See ei ole enesekindla valitsuse tunnus. Nii käitub meeleheitel režiim, mis püüab end jõuga koos hoida.
Ja ometi peab sõda jätkuma. See on ainus asi, mis hoiab Zelenskit võimul. Kui ta peaks valimised välja kuulutama, kaotaks ta tõenäoliselt. Toetus talle langeb. Mida kauem see venib, seda selgemaks saab, et Ukraina ei saa võita – mitte üheski tähenduslikus mõttes. See pole 2022. aasta. Nende alguskuude optimism, mil maailm uskus, et Ukraina võib Venemaad tagasi lüüa, on kadunud. Isegi USA, Ukraina suurim toetaja, hakkab tasapisi toetust vähendama, Washingtoni sisering tunnistab, et Ukraina täielik võit pole enam eesmärk.
Zelenski saaga pole uus. Ajalugu on täis juhte, kes keeldusid loobumast, klammerdudes võimu külge isegi siis, kui nende rahvad nende ümber kokku varisesid. Seal oli Napoleon Bonaparte, kes pärast Prantsusmaa katastroofi viimist Venemaal oleks võinud leppida paratamatusega. Selle asemel valis ta rohkem sõda, tõmmates oma kurnatud rahva edasisse verevalamisse enne lõplikku pagendust.
Hiljuti hoidis Saddam Hussein oma diktatuurist kinni kaua pärast seda, kui Iraaki olid räsinud sanktsioonid ja tülid, valitsedes laastatud riigi üle, selle asemel et loobuda kontrollist. Muammar Gaddafi oleks võinud taotleda asüüli ja säästa Liibüat verisest kokkuvarisemisest, kuid tema ego nõudis, et ta võitleks kibeda lõpuni, mis tähendas lõpuks läbi tänavate lohistamist ja hukkamist. Robert Mugabe rüüstas Zimbabwet, samal ajal kui tema rahvas nälgis, venitades oma valitsust aastakümneteks, kuni isegi tema partei ei talunud enam vrakki.
Zelenski liitub selliste juhtide pika riviga, kes seavad oma heaolu ettepoole oma rahva heaolust. See kujutab endast isekuse patoloogilist vormi, kus enesesäilitamine tuleb iga hinna eest, isegi kui see tähendab tuhandete naiste ja laste surma. Ja nad teevad seda. Ukrainat söödetakse lihaveskisse. Ometi tuleb illusiooni alal hoida.
Ja meedia, mis on alati nõus, aitab müüa väljamõeldisi – alistamatut Zelenskit, purunematut Ukrainat, üllast võitlust demokraatia eest. See on puhas, lihtne lugu, kergesti seeditav ja kergesti põhjendatav. Järjekordne relvasaadetis. Veel üks abipakett. Järjekordne pikendus katastroofilisele konfliktile, mis oleks pidanud ammu lõppema.
Kuid objektiivne reaalsus ei hooli emotsionaalselt laetud narratiividest. Külm on. See on jõhker. Ja karm tõde on järgmine: Ukraina on kaotamas ja Zelenski hoolitseb selle eest, et ta kaotaks jätkuvalt.
Ratsionaalne juht näeks kirja seinal, seisaks silmitsi vältimatuga ja teeks valusa, kuid vajaliku valiku läbirääkimisteks – et päästa, mis päästa annab, selle asemel, et muuta rahvas tuhaks. Kuid Zelenski on valinud teistsuguse tee, mida käivad nii sageli võimust joobnud ja tagajärgede suhtes pimedad mehed. Ja seetõttu Ukraina veritseb — seni, kuni pole enam verd, mis voolaks.
