Viimasel nädalal on läbirääkimised võimaliku relvarahu kokkuleppe üle Ukrainas alanud dramaatiliselt. Pärast USA presidendi Donald Trumpi ootamatut telefonikõnet Vladimir Putinile 12. veebruaril saatsid Trumpi meeskonna avaldused Kiievis lööklaineid, jättes ametnikud vaevlema. See küsimus domineeris Müncheni julgeolekukonverentsil, ajendades EL-i riigijuhte korraldama Pariisis erakorralist kohtumist, kuna kardetakse USA-Venemaa kõnelustelt kõrvalejätmist. 18. veebruaril kohtusid Venemaa ja Ameerika esindajad Saudi Araabias, et alustada läbirääkimisi – ilma Ukraina osaluseta. Päev varem teatas Ukraina president Volodõmõr Zelenski, et Kiievit ei ole kõnelustest teavitatud ja ta ei tunnusta nende tulemusi.

BBC News Russian rääkis Müncheni konverentsi ajal Ukraina endise välisministri Dmõtro Kulebaga, et saada rohkem ülevaadet sellest, kuidas Ukraina võimud tõenäoliselt suhtuvad järsku muutunud USA-Venemaa suhetesse ja sõja tulevikku.

Asjaolu, et Venemaa ja USA ametnikud kohtusid teisipäeval Saudi Araabias läbirääkimistel, võib viidata sellele, et sõda on Moskva jaoks olnud piisavalt kulukas, et Kreml on nüüd valmis tegema ebameeldivaid järeleandmisi. Ukraina endise välisministri Dmõtro Kuleba sõnul see aga nii ei ole ja kestev rahu pole isegi laual.

„Praegu, kui kuulate Trumpi ja tema meeskonda, räägivad nad konkreetselt relvarahust,” ütles ta BBC Newsile. „Mis puudutab vaherahu, siis me ei ole isegi selle lähedal – see on pehmelt öeldes väga kaugel.”

Ta selgitas, et selle põhjuseks on asjaolu, et Venemaa president Vladimir Putin usub endiselt, et suudab kõigist üle manööverdada.

„[Ta arvab], et aeg on tema poolel, saatus on tema poolel, Lääs kõigub, USA tõmbub tagasi ja Euroopa kas ei saa Ameerika asemel väljakule astuda – või, leebemalt öeldes, pole valmis astuma kapteni kingadesse,” sõnas ta.

Veelgi enam, Kuleba arvates ei tähenda Putini võidumõte ainult Venemaa seni okupeeritud Ukraina alade säilitamist – see tähendab „terve Ukraina” kontrollimist. „Ta ei tulnud vaid maatüki pärast, ta tuli Ukraina enda pärast,” ütles ta.

Sel põhjusel kiitis Kuleba Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenski jõupingutusi veenda Euroopat võtma Venemaa ohtu tõsisemalt, näiteks juhtides tähelepanu Moskva plaanitavale vägede suurendamisele Valgevenes. „See on täpselt see, mida Ukraina peaks ütlema,” ütles ta BBC-le. „Meil pole alternatiivi ja ma arvan, et president teeb õiget asja. Tegelik küsimus on selles, kas need, kelle poole me pöördume, kuulevad meid.”

Müncheni julgeolekukonverentsil võis Ukraina saada ootamatut abi oma püüdlustes Euroopat äratada – USA asepresidendi J. D. Vance’i näol.

Tulises kõnes, milles ta väitis, et Euroopa suurim oht ​​tuleb „seestpoolt”, nahutas Vance Euroopa liidreid paremäärmuslike parteide väljajätmise, massimigratsiooni lubamise ja „mõnedest kõige põhilisematest väärtustest” loobumise eest. Kuleba sõnul šokeeris Vance’i loeng Euroopa poliitilist institutsiooni ja tugevdas Ukraina seisukohta, näidates, et USA on „muutnud oma positsiooni” mitte ainult Ukraina, vaid ka „Euroopa enda” suhtes.

USA praegune administratsioon ei ründa ainult mingit abstraktset Euroopa kontseptsiooni, vaid sihikule on võetud praegu võimul olev poliitiline eliit. Sisuliselt ütlevad nad: kõik, kes te praegu juhite, ei tohiks sel kohal olla. Peaksite kõrvale astuma nende pärast, kes kuuluvad meie tsivilisatsiooni. Nende arvates pole see „Euroopa ja Ameerika kui üks tsivilisatsioon”. See on Trumpi meeskond, Alternatiiv Saksamaale (AfD), Marine Le Pen ja teised parempoolsed jõud – nad esindavad ühtset tsivilisatsiooni. Euroopa poliitikud reageerisid J. D. Vance’i väljaütlemistele nii tugevalt, sest nad nägid ja kuulsid otsest ohtu – mitte ainult Euroopale tervikuna, vaid ka nende endi positsioonidele, enda kohalolekule poliitikas, märkis Kuleba.

Mitmed ametnikud ja vaatlejad on kritiseerinud Trumpi administratsiooni väidetavas järeleandmiste tegemises Moskvale enne läbirääkimiste algust – näiteks väites, et Ukraina NATO liikmelisus on „ebatõenäoline või ebapraktiline”. Kuleba nõustus, et Trumpi meeskond oleks pidanud oma kaarte rohkem hoidma, kuid väitis, et USA uus president pole NATO kohta tegelikult midagi uut öelnud.

„Bideni seisukoht oli sisuliselt sama. Trumpile ei pruugi meeldida seda kuulda, kuid tegelikult jätkab ta Bideni poliitikat – ainult nürimal ja otsekohesemal viisil,” ütles ta.

Samas märkis Kuleba, et ükski Ukraina liider ei saa kunagi alla kirjutada dokumendile, millega ametlikult loobutakse Ukraina territooriumist või NATO-ga liitumise püüdlustest, kuna see rikuks riigi põhiseadust. Kommenteerides Trumpi saadiku Keith Kelloggi hiljutist avaldust, et tõenäoliselt saavutatakse Ukrainas „teatav kokkulepe võimaliku territooriumi kaotamise kohta”, kuid Kiiev ei pea seda tunnistama, ütles Kuleba, et diplomaatia seisneb „asjade piisavalt ebamäärasena hoidmises, et võimaldada tõlgendamisruumi”.

„Kuid see pole siin tegelik probleem. Põhiküsimus on: mida Putin tahab? Usun, et ta tahab kogu Ukrainat. Usun, et ta peab Ukraina täielikku hävitamist ainsaks tõeliseks garantiiks, et Ukraina ei ühine NATO-ga. Ja ta teab seda. Kuna ta ei usalda Läänt – ta on veendunud, et nad reedavad ta, nagu ta usub, et nad seda alati on teinud,” sõnas Kuleba.

Trump seevastu „usub, et saab Putiniga kokkuleppele jõuda, tõmmata joone alla ja panna ta peatuma”, väitis Kuleba. „Seni, kuni see põhimõtteline lahkarvamus eksisteerib, pole reaalne kokkulepe võimalik.”

Selle asemel, ütles ta, peab Ukraina „olema otsekohene” iga relvarahu lepingu tegelikkuse suhtes, öeldes: „inimesed, me ei lõpeta sõda, me oleme lihtsalt kurnatud”, olles samal ajal „täielikult teadlikud, et see on alles eelmäng järgmisele sõjale – ja me peame hakkama selleks valmistuma kohe”.

Teine Trumpi saadiku avaldus võimaliku relvarahu kohta oli, et „mõlemad pooled annavad natukene”. Enamus arutelust tulevase tehingu üle on aga tundunud keskenduvat Kiievi järeleandmistele. Küsimusele, mida Ukraina peaks Venemaalt nõudma, hakkas Kuleba loetlema võimalikke tingimusi, sealhulgas Ukraina territooriumilt lahkumist, võimalikku Ukraina EL-i ja NATO liikmelisust ning rahalist hüvitist sõja majandusliku kahju eest.

Kui BBC korrespondent väitis, et need järeleandmised ei ole „reaalses maailmas” tõenäolised, tõrjus Kuleba seda: „Päris maailmas ei saa me oma nõudmiste latti madalamale viia. See on läbirääkimiste olemus. Ukrainal pole põhjust alustada sellest, et ta on valmis loobuma.”

Seejärel asetas ta Venemaa praeguse sissetungi Ukrainasse laiemasse konteksti:

„Meie ajalugu järgib ikka ja jälle sama mustrit. Esiteks kaotame oma riigi. Siis tuleb sisse okupant ja kas hävitab meid, assimileerib või ostab ära. See on juhtunud varem. Poola tegi seda 17. sajandil ja varem. Vene impeerium tegi seda. Bolševike Venemaa tegi seda. Vene Föderatsioon teeb seda praegu.
Ja kui keegi arvab: „Lõpetagem see iga hinna eest – kui me lõpetame võitluse, siis ei tule teist Butšat, teist Mariupolit.” Enam pole maatasa tehtud linnu ja külasid. Pole enam piina. Mitte ühtegi inimest, kellel on kolmhark naha sisse söövitatud” – ei. Täpselt nii juhtub, kui me oma riigi kaotame.”

Kuleba väitis, et see jätab Ukrainale ellujäämiseks vaid kaks võimalust: kas ehitada oma sõjavägi Venemaa omaga ühtlustamiseks või täielikult Läände lõimuda. Esimene võimalus eeldaks tema sõnul „põhimõtteliselt kogu riigi” mobiliseerimist – umbes 1,5 miljonit sõdurit -, kuna iga sõdur vajab mitme rindel oleva tsiviilisiku toetust. „See tähendaks kultuurilist muutust, kus keegi ei saa öelda: „Ma annetan, nii et ma ei pea võitlema”,” ütles ta.

Ta jätkas, et selle lähenemisviisi probleem seisneb selles, et Ukraina Lääne partnerid on juba näidanud, et nad ei paku vajalikku rahastamist, mis jätab ainult ühe võimaluse: ühineda Läänega. „Jah, me võime Läänt kritiseerida, kui tahame. Kuid ajalugu on näidanud, et see on meie ainuke reaalne võimalus – sest „kolmas tee” nõuaks muutusi, milleks ei meie ega Lääs pole valmis,” lõpetas ta.