Samal ajal kui Venemaa ja USA liiguvad Ukraina sõja lõpetamise läbirääkimiste poole, püüab Venemaa lauale saada ka muid asju, mida ta soovib.

Ukraina sõja lahendamiseks on Kreml kutsunud üles „laiemale arutelule” Euroopa julgeoleku üle, vahendab Ilta-Sanomat.

Aga millest Venemaa tegelikult räägib, kui ta räägib Euroopa julgeolekust?

Välispoliitika instituudi vanemteaduri Jussi Lassila sõnul on jutt USA ja NATO kohalolekust Euroopas.

Venemaa lõppeesmärk on saada USA Euroopast välja ja seeläbi jätta Euroopa julgeolekupoliitiliselt Venemaa meelevalda.

Sarnast juttu kostis Kremli julgeolekumuredest vahetult enne Venemaa ulatuslikku rünnakut Ukraina vastu. Näiteks 2021. aasta detsembris esitas Venemaa sõjalisele liidule NATO ja USA-le nimekirja nõudmistest „tagamaks oma julgeolek”, mida Läänes peeti täiesti ebareaalseteks.

Venemaa nõudis muu hulgas, et NATO ei võtaks vastu uusi liikmeid. Samuti oleks Venemaa soovinud, et NATO viiks oma väed ja relvad välja riikidest, mis liitusid sõjalise alliansiga pärast 1997. aastat. Seda näiteks Balti riikidest ja Poolast. Lisaks nõudis Venemaa, et NATO ei rajaks endise Nõukogude Liidu vabariikide territooriumile uusi sõjaväebaase.

„Sellega otsiti õigustust rünnakule Ukraina vastu, sest oli selge, et Euroopa pole sellega nõus,” ütleb Lassila.

Tema hinnangul on Venemaa julgeolekunõuded endiselt suures osas samad, kuid riigil on nende edendamiseks enneolematu hoog. Põhjuseks on USA president Donald Trump, kes näib soovivat rahu Ukrainas, olgu tingimused millised tahes.

„Trumpi kaldumine Venemaa poole võib võtta enneolematud mõõtmed,” ütleb Lassila.

Ta hindab, et praeguses olukorras on Venemaalt kuulda senisest veelgi karmimaid nõudmisi. Lisaks, kui Venemaa peaks uuesti nõudma naasmist NATO 1997. aasta piiride juurde, tähendaks see praktiliselt ka Soome ja Rootsi NATO liikmelisuse tühistamise nõuet.

Selleks tuleb valmis olla ja külma närvi säilitada, ütleb Lassila.

Lassila sõnul on keskne julgeolek Venemaa mõtetes seotud külma sõja aegse mõjusfääride mõtlemisega, kus Venemaa saab mõjutada oma puhverriikide poliitikat.

Mõte seisneb selles, et sellistel riikidel ei ole lubatud iseseisvat välispoliitikat ellu viia.

Regionaalselt on Lassila sõnul Venemaa mõjusfääride mõtlemine suunatud eelkõige endise Nõukogude Liidu territooriumile.

Venemaa kasutab NATO laienemisele vastuseisu väga sihikindlalt, ütleb Lassila.

Ta on loonud NATO-st ohu kuvandi, millega ta õigustab oma seisukohta ja oma tegevust, sõnab ta.

Tegelikult on NATO oht Lassila sõnul Venemaa jaoks pigem poliitiline, kuigi Venemaa püüab seda raamistada sõjalise ohuna.

Venemaa peab suurimaks probleemiks enda mõjuvõimu kaotamist ja Putini administratsioon on seostanud selle enda olemasolu kindlustamisega.

2008.aastal toimunud NATO Bukaresti tippkohtumise lõppsõnas väideti, et Ukrainast ja Gruusiast saavad lõpuks NATO liikmed. Järgmise sammuna määratleti liikmeprogramm (MAP), kuid seda ei alustatud. Selle asemel said Horvaatia ja Albaania kutse alustada liitumisläbirääkimisi.

Võrreldes praeguse olukorraga olid Bukaresti kohtumisel paljud asjad teistpidi: USA toetas siis Ukraina NATO liikmelisust, Saksamaa ja Prantsusmaa aga blokeerisid selle. Lisaks oli kohtumisele kutsutud ka Venemaa president Vladimir Putin.

2010ndate aastate alguses järgis Ukraina mitteühinemise poliitikat, kuid pärast Venemaa agressiooni algust 2014. aastal olukord muutus. Prantsusmaa ja Saksamaa abiga sõlmitud 2014/15. aasta Minski lepingud piirasid Ukraina suveräänsust, kui andsid eraldi staatuse Donetski ja Luhanski piirkondadele, mis aga praktiliselt kuuluvad Venemaa kontrolli alla.

2019.aastal lisati Ukraina põhiseadusesse artikkel riigi püüdlusest saada nii NATO kui ka EL-i liikmeks.

Ukraina oodatud kutset liitumisläbirääkimiste alustamiseks ei tulnud NATO tippkohtumistelt Vilniuses (2023) ega Washingtonis (2024). Viimase lõppavalduses sõnastati Ukraina olevat „pöördumatult” teel kaitseliidu liikmelisuse poole.

Võrreldes NATO-sse pürgimisega on Ukraina EL-i liikmeks saamise teel edasi liikunud. Ukraina esitas liikmestaatuse vaid paar päeva pärast Venemaa ulatusliku rünnaku algust 2022. aasta veebruaris ning juba samal suvel anti Ukrainale kandidaatriigi staatus.

2023.aasta detsembris otsustasid EL-i liidrid alustada liitumisläbirääkimisi ning ühinemisläbirääkimised algasid ametlikult eelmise, 2024. aasta suvel.

EL oli juba tugevalt seotud 2014. aasta Euromaidani revolutsiooniga Ukrainas. See sai alguse sellest, et Ukraina president Viktor Janukovitš keeldus EL-iga eelläbirääkimistel sõlmitud assotsiatsiooni- ja vabakaubanduslepingule alla kirjutamast ning püüdis hoopis Venemaale majanduslikult läheneda.

Hiljuti näis Venemaa andvat EL-i liikmelisusele rohelise tule, kui Kremli pressiesindaja Dmitri Peskov ütles, et Ukrainal on suveräänne õigus liituda EL-iga, kuid mitte NATO-ga.

Lassila sõnul on kommentaar ilmselt puhtalt läbirääkimiste taktika ja räägib enamasti sellest, et Ukraina EL-i liikmelisus on Venemaa silmis praegu üsna kauge.

Kui see hakkaks näima konkreetne, siis sel hetkel Venemaa seda loomulikult ei aktsepteeriks, ütleb Lassila.