Euroopa julgeolekukord on viimasel ajal olnud muutuste keerises. Selget tulevikuplaani otsustajatel aga ei paista olevat. Oleme sattunud halvimasse ehk reaktiivsesse olekusse.

See tähendab, et ümberringi toimuvateks muutusteks pole piisavalt ette valmistatud ning seetõttu tuleb välja mõelda üks hädalahendus teise järel. Funktsionaalset lõpptulemust on raske saavutada, sest pikaajaliseks planeerimiseks ja elluviimiseks ei jätku aega ega ressursse, kirjutab väljaandes Iltalehti sõjaline analüütik Emil Kastehelmi.

Mitte miski, mis praegu toimub, ei tohiks ühelegi otsustajale üllatusena tulla. Donald Trumpi sattumine Venemaa kiiluvette oli kogu aeg võimalik stsenaarium, kuigi see realiseerus erakordselt karmilt. Info Ukraina raskuste ja sõjapidamise tingimuste kohta on olnud samuti avalikult laialdaselt kättesaadav.

Otse öeldes võiks nentida, et Venemaal on Euroopa julgeolekukorra endale meelepäraseks kujundamine juba paljuski õnnestunud. Venemaa narratiiv Ukrainast on hammustanud USA kõrgemat administratsiooni nii kindlalt, et kõnealune Venemaast tugevam suurriik näib olevat valmis vabatahtlikult lammutama oma julgeolekustruktuurid ja mõjukanalid Euroopas.

On hämmastav, kui kuidas Euroopa otsustajatel, ametnikel ja diplomaatidel ei õnnestunud USA-d veenda, et talle kasu toovaid julgeolekustruktuure tasub säilitada. Samal ajal on riigid julgeolekukriisi ajal murettekitavalt kaotanud oma otsustavuse.

Numbrite valguses peaks veel lootust olema. Euroopa on palju nõrgem ja oluliselt rohkem segaduses kui peaks, kuigi inimesi ja raha on oluliselt rohkem kui Venemaal.

Kokku elab EL-is ja Suurbritannias üle 500 miljoni inimese ning ainuüksi EL-i rahvamajanduse kogutoodang on üle seitsme korra suurem kui 140 miljoni elanikuga Venemaal. Koroona-aeg oli hea näide sellest, et tahtmise korral saab rahalisi vahendeid kiiresti kriisidega võitlemiseks mobiliseerida.

Selleks, et Euroopa saaks tõsiselt võetava koha läbirääkimiste laudades, kus otsustatakse tema tulevik, on vaja osata lauale tuua lahendusi ja näidata otsustavust. Otsustajatel peab olema selge sõnum, miks neid tuleks üldse kuulata.

Nüüd ei aita enam ükski sõnavõtt selle kohta, kui rumal on üks või teine Trumpi kõne. Ainult tahte, jõu ja ressursside selge demonstreerimine võib olukorra Euroopale soodsas suunas liigutada.

Mõjus ja pühendumist näitav tegu oleks vägede saatmine Ukrainasse. Lubada võib ka muid asju, näiteks relvatarnete jätkumist, sanktsioonide karmistamist või rahalist abi. Ukraina vajab aga konkreetseid julgeolekutagatisi ja ilma nendeta on muud vahendid vähem tõhusad. Kõik osapooled teavad seda.

USA pole seekord huvitatud Euroopa sõjalisest päästmisest. Samuti eeldatakse arusaadavalt, et suur manner võtab vägede Ukrainasse saatmise enda peale. Võrrandist tuleb aru saada – kui Euroopa riigid ei suuda koguda piisavalt vägesid, siis miks peaks USA?

Küsimus ei ole must-valge ja ainult Euroopale näpuga näitamine pole mõttekas. Euroopa NATO liikmed on USA-d liitlasena usaldanud, kuigi neid on uinutanud sealt saadud julgeolekuhüved. Sel põhjusel pole ka EL soovinud luua NATO-ga kattuvat sõjalist struktuuri.

Siiski ei tasu sellega rahul olla ja praegu on näha enda võimete allakäiku. Selge, piisavalt tugev ja toimiv koalitsioon Euroopa piires suure hulga sõdurite saatmiseks puudub ja nüüd tuleks see kuskil kiiresti välja mõelda.

Sõjavägede saatmise küsimus on Euroopa jaoks keeruline, sest sõja ajal polnud teemat korralikult ette valmistatud. On võimatu ette kujutada, mida Euroopa üldse ette kujutas, kui sõda triivib oma lõpu poole. Ukrainlaste verega ostetud aja-aken sulgub ja ettevalmistuseks saada olnud aastad on raisatud.

Siinkohal ei tasu enam rääkida sõjas osalemisest ja rindeolukorra parandamisest sõjalise sekkumisega. Sõja ajal oleks võinud sellele teele minna, kuid praegu pole selleks praktiliselt tingimusi jäänud. Kui jutt on sõduritest Ukrainas, siis on tegemist grupiga, mis tagab võimaliku tulevase relvarahu püsimise.

Teisisõnu, vägi ei osaleks praegustes aktiivsetes sõjalistes operatsioonides, vaid toimiks Venemaa heidutusvahendina. Lääne sõdurite kohaloleku eesmärk on tagada, et Venemaa ei üritaks uut rünnakut Ukrainale pärast seda, kui Ukraina demobiliseerib oma relvajõud.

See ei oleks NATO väed, vaid NATO-st sõltumatu Lääne koalitsioon. Vägede suuruse kohta on avalikult antud erinevaid hinnanguid, kuid suure tõenäosusega peaks see olema mõne brigaadi ehk mõnekümne tuhande mehe suurune koos kõigi rotatsioonivajadustega.

Grupp ei jälgiks kogu kontaktliini, kuid talle võidakse määrata vastutus näiteks kõige ohustatumate suundade eest. Tõenäoliselt ei oleks tegemist ainult õhuväe ja mereväe üksustega, vaid maksimaalne mõju eeldab ka maaväe kohalolekut.

Enne kui ükski koalitsiooni sõdur Ukrainasse pääseb, tuleb aga selgeks teha mitu küsimust. Kes maksab vägede kohaloleku eest, millisteks riskideks ollakse valmis? Kui minnakse vastamisi Vene üksustega, siis kuidas me käitume? Kuidas reageeritakse, kui ja millal üks Lääne rahuvalvaja Venemaa tegevuse tagajärjel hukkub?

Otsus tegevuse volituste kohta on võib-olla kõige olulisem. Kui Venemaa otsustab katsetada relvarahuliini kehtivust mis tahes suunas, peavad Lääne väed iseseisvalt ja kiiresti olema valmis agressioonile reageerima.

Kui sõjalise jõu kasutamine on allutatud poliitilisele kontrollile, on oht, et karmiks muutudes ei taheta vägesid lõpuks kasutada otseses sõjas Venemaa vastu. Tuleb asuda seisukohale, et mitte iga sõdur, kes läheb Ukrainasse, ei tule ilmtingimata elusalt tagasi.

Koalitsioon USA peale loota ei saa, sest Ühendriike ei saa praegu pidada piisavalt usaldusväärseks liitlaseks. Isegi kui lubatakse sõjalise vastasseisu korral tegutseda omamoodi käendajana, pole mingit garantiid, et abi ka päriselt tuleb. Kui USA näib praegu Ukrainat hülgavat, siis miks oleks ta hiljem valmis selle nimel midagi ohverdama?

Rahuvalvajate saatmine ei ole riskivaba ühelegi riigile. Veelgi ähvardavam on aga Ukraina omapäi jätmine.

Peagi saavad hinnangu ka Soome otsustajate sageli korduvad väited, et Ukrainat aidatakse nii kaua, kui vaja. Ühtegi algatust pole veel avalikult nähtud. Ka Venemaa piirinaabrina oleks Soomel piisavalt jõudu osaleda rahuvalvejõudude ülesehitamises.

Sel juhul pole mõtet liiga kauaks välisringi uudistama jääda. Iga virisemisega veedetud päev muudab Ukraina positsiooni aina raskemaks. Venemaa kasutab võimuvaakumit hea meelega enda huvides ära, kui talle selleks võimalus antakse.