President Donald Trump on lubanud lõpetada lahingud Ukrainas. Kuidas ta seda teeb, jääb ebaselgeks, kuna Venemaa president Vladimir Putin usub, et ta võidab. Kuid omal otsekohesel moel on Trump avanud võimaluse mingisugusteks läbirääkimisteks relvarahu üle.
Analüütikute sõnul paluks Trump tõenäoliselt Euroopal kokkuleppele jõudmise korral minna kohale ja Ukraina eest vastutus võtta, soovides Ameerika pühendumust vähendada, vahendab New York Times.
Kuid põhiküsimus jääb alles: kuidas kindlustada seda, mis Ukrainast on alles jäänud, ja takistada Putinil sõda taasalustamast isegi mitme aasta pärast?
Kokkuleppe väljavaade on kiirendanud arutelu nn Euroopa saabaste üle kohapeal, et säilitada rahu, jälgida relvarahu ja aidata Venemaad tulevase agressiooni eest heidutada. Küsimus on selles, kelle saapad ja kui palju ning kas Putin oleks sellega kunagi nõus.
See on kindlasti selle nädala keskseks aruteluteemaks Müncheni iga-aastasel julgeolekukonverentsil, millel osalevad USA asepresident JD Vance ja välisminister Marco Rubio.
Mõned Euroopa riigid, nende hulgas Baltikumi riigid, aga ka Prantsusmaa ja Suurbritannia on tõstatanud võimaluse kaasata mõned oma sõdurid Ukrainas asuvate vägede koosseisu. Saksa kõrgemad ametnikud on nimetanud ideed ennatlikuks.
Arvestades Ukraina NATO liikmestaatust, mis tundub paljude aastate jooksul ebatõenäoline, tundub paljudele ametnikele ja analüütikutele halb mõte suurel hulgal Euroopa sõdureid NATO riikidest kaasata.
Ilma Ameerika selge osaluseta sellises operatsioonis – Ameerika õhukatte, õhutõrje ja luure, nii inim- kui ka tehnilise pooleta – oleks Euroopa väed ohustatud Venemaa luure ja isegi rünnakute poolt.
Ukraina president Volodõmõr Zelenski on teatanud, et on valmis tõsisteks kõnelusteks sõja lõpetamise kokkuleppe üle, kui tema liitlased annavad kindlad julgeolekutagatised, mitte lihtsalt tagatised.
Tema eelistatud NATO liikmesuse puudumisel on Zelenski rääkinud koguni 200 000 välissõdurist Ukrainas kohapeal. Kuid see on peaaegu kolm korda suurem kogus kui kogu Briti armee ja analüütikud peavad seda võimatuks.
Euroopa kõrge ametnik ütles, et kontinendil pole pakkuda isegi 200 000 sõdurit ja et kõik maapealsed saapad peavad saama Ameerika toetuse, eriti kui arvestada maailma suuruselt teise tuumariigi Venemaaga. Vastasel korral oleksid nad püsivalt haavatavad Venemaa jõupingutuste suhtes alliansi poliitilist ja sõjalist usaldusväärsust õõnestada.
Isegi tagasihoidlikum Euroopa sõdurite arv nagu 40 000 oleks raske eesmärk kontinendile, kus majanduskasv aeglane, sõdurite nappus suur ja vajadus suurendada sõjalisi kulutusi enda kaitseks. Tõenäoliselt ei piisa sellest realistliku heidutuse tagamiseks Venemaa vastu.
Tõeline heidutusjõud nõuaks tavaliselt „missioonile määratud tugevasti üle 100 000 sõduri” regulaarseks rotatsiooniks ja hädaolukordadeks, ütles Londoni King’s College’i sõjauuringute emeriitprofessor Lawrence Freedman.
Oht on poliitika, mida Saksamaa Rahvusvaheliste ja Julgeolekuasjade Instituudi kaitseekspert Claudia Major nimetas „blufiks ja palvetamiseks”.
„Liiga väheste vägede või nn komistustraadi (tripwire) vägede eraldamine ilma abivägedeta oleks bluff, mis võiks kutsuda Venemaad vett katsetama, ja NATO riigid suudaksid sellele vaevalt vastu astuda,” kirjutas ta hiljutises artiklis Saksa kolonelleitnant Aldo Kleemanniga Ukraina relvarahu tagamise kohta.
Seetõttu on Ukraina naaber ja selle julgeolekuga sügavalt seotud Poola seni sellistes jõududes osalemisest keeldunud.
„Poola mõistab, et ta vajab USA kaasamist igasse sellisesse ettepanekusse, seega soovib ta näha, mida Trump teha tahab,” ütles Saksamaa Marshalli fondi direktori kohusetäitja Alexandra de Hoop Scheffer. „Ta tahab Trumpilt tagatisi, et USA julgeolekuabi saab olema eurooplaste toetamiseks eesliinil.”
Kuid see pole sugugi kindel, ütles ta. „Trump teeb diili ja taotleb Nobeli preemiat ning ootab siis eurooplastelt selle eest tasumist ja selle rakendamist,” ütles ta.
Siiski on Euroopa „valmidus olla valmis Ukraina jaoks midagi kasulikku tegema” ilma ameeriklasteta oluline, et tagada Euroopale koht laua taga, kui läbirääkimised lõpuks toimuvad, ütles Briti endine suursaadik Venemaal Anthony Brenton.
Putini väljaöeldud eesmärgid pole muutunud: Ukraina allutamine Venemaale, NATO laienemise peatamine ja vägede vähendamine, sundida looma uut puhvertsooni Lääne alliansi ja oletatava Venemaa mõjutsooni vahel.
Samuti pole tõenäoline, et Venemaa nõustuks mis tahes lepingus NATO või NATO riikide vägede paigutamisega Ukrainasse, isegi kui nad näiliselt oleksid seal Ukraina sõdureid koolitamas. Venemaa välisministeerium on juba teatanud, et NATO väed Ukrainas oleksid „kategooriliselt vastuvõetamatud” ja eskaleerivad.
Freedman kirjeldas kolme võimalikku mudelit – rahuvalve, komistustraat ja heidutus –, millel kõigil on olulisi puudusi.
Rahuvalvajad, kelle eesmärk on tugevdada kokkulepitud relvarahu ja hoida sõdijaid üksteisest lahus, on enesekaitseks kergelt relvastatud ja sisaldavad sageli vägesid paljudest riikidest, tavaliselt ÜRO alluvuses. Kuid arvestades, et kontaktjoon Ukrainas on umbes 1300 kilomeetrit, on tema sõnul vaja „suurt hulka sõdureid”.
Enne 2022. aasta sissetungi oli Venemaaga kokkuleppel kohal Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni rahvusvaheline seiremissioon, et jälgida palju lühema relvarahu joone järgimist Ida-Ukrainas. See oli läbikukkumine, ütles Michael Bociurkiw, kes oli selle pressiesindaja aastatel 2014–16.
„Venelased tegid kõik, et missiooni blokeerida,” ütles ta. „Nad teesklesid koostööd, piirasid ligipääsu ja varjasid erinevaid alatuid tegevusi. Kui asjad ei tööta nii, nagu nad tahavad, panevad nad selle kinni.”
NATO on sisuliselt paigutanud kaheksasse Venemaale kõige lähemal asuvasse liikmesriiki nn komistustraadi (tripwire) väed. Sissetungi peatamiseks nendest ei piisa ja see kontseptsioon toimib ainult siis, kui kohapealsete vägede ja suuremate abivägede vahel on selge, katkematu side, mis on pühendunud võitlema pärast traadi katkemist.
Kuid alati on kahtlusi sellise garantii toimivuses. Ning ründav jõud saavutaks märkimisväärse territooriumi enne abivägede saabumist, mistõttu NATO ise suurendab oma komistustraadi vägede suurust pataljonilt brigaadi tasemele, et tugevdada heidutusvõimet agressiivse Venemaa vastu.
Kolmas tüüp, heidutusjõud, on vaieldamatult kõige usaldusväärsem, kuid see peab olema väga suur ja hästi varustatud ning vajaks kuni 150 000 hästivarustatud sõdurit, lisaks märkimisväärseid kohustusi õhutõrje, luure ja relvastuse vallas – ja Ameerika abi nende strateegiliste võimaluste osas, millest Euroopas jätkuvalt puudust tuntakse, alates õhutranspordist kuni satelliitide ja raketikaitseni.
Kuid oleks raske ette kujutada, et Venemaa nõustuks ühegi sellise jõuga täpselt samadel põhjustel, millega Zelenski seda soovib, ütles Freedman.
Nii et parim vastus lähitulevikuks pärast võimalikku relvarahu võib olla mõni versioon „okassea” mudelist: anda Ukraina sõjaväele piisavalt relvi, ressursse ja väljaõpet – sealhulgas Lääne vägede poolt –, et veenda Venemaad enam mitte proovima. Selline kohustus peaks aga olema pikaajaline.
Kuid kõigepealt peab Ukraina peatama Venemaa edasitungi ja Putinit tuleb veenda, et ta lõpetaks sõja, läbi edasiste kaotuste ja majandusliku surve. Kuidas seda teha, on Trumpi jaoks üks peamisi katsumusi, kui ta soovib edukalt lõpetada tapmise, nagu ta lubab.
