Iltalehti ajakirjanik Heini Kilpamäki jutustab oma uues raamatus Aseman nainen (Jaama naine, Into) üle kümne aasta Helsingi pearaudteejaamas elanud Sari eluloo. Poekäru lükkav blondipäine naine on paljudele jaamast läbi käinutele tuttav vaatepilt.

Sari sündis 1960. aastatel Mikkelis ja kasvas üles ainsa lapsena maaperes. Vanemad elatusid kurkide ja tomatite kasvatamisest.

Tsiteeritud lõigud on väljavõtted Kilpamäki raamatust.

Ema kirjeldab, et Sari oli metsik laps, kes tegi kõike vastupidi sellele, mis talle öeldi. Siiski mitte silmatorkavalt metsik. Täpselt selline, nagu lapsed üldiselt on. Sari käis kohtades, kuhu tal oli keelatud minna.

Ema sõnul oli Saril lapsepõlves sõpru ümbruskonnast ja koolist. Sari ja tema sõprade mängud viisid nagu paljudel lastel ka õue ja metsa.

Sari oli põhikoolis keskmine õpilane, kellel läks hästi eelkõige inglise keeles ja matemaatikas. Pärast põhikooli jäi ta vanemate juurde ja jätkas õpinguid Mikkeli ärikoolis. Kahe aasta pärast kvalifitseerus ta kaubatundjaks.

Kahekümnendates eluaastates kolis Sari esimest korda oma koju, Mikkeli kesklinna. Sealt viis tee mitu korda tagasi vanemate juurde.

Sarit intervjueerides tuleb aeg-ajalt esile Mikkeli ajaga seotud asju. Nad kirjeldavad noore Sari elu Mikkelis seoses vägivallaga. Sari ise oma mälestustes vägivalla kogemust ei rõhuta, kuid tema jutu katkenditest on selgelt näha, et aeg Mikkelis või pärast seda polnud just kõige lihtsam.

Sari tutvus Mikkelis ka oma tulevase abikaasaga, kelle nimi on raamatus Mikko. See pole mehe pärisnimi.

Mikko oli Sarist neli aastat noorem. Paar kolis kokku ja suundus koos Klaukkalasse, mis praegu on osa Nurmijärvi vallast. Kodu oli tagasihoidlik: puudus sisetualett, dušš ja korralik joogivesi.

Raamatu järgi jäi suhet varjutama vägivald.

Sari mäletab, kuidas nad mehega Klaukkala linnas jalutasid. Saril oli silm sinine ja inimesed vaatasid mööda kõndivat paari.

1990ndate aastate alguses kolis paar Helsingisse Lõuna-Haagasse. Sari oli siis 23-aastane.

Kolimisele järgnesid värvikad aastad, mille jooksul Sari elas vahel vanemate juures, vahel Mikko juures, vahel aga oma üürikorteris. Lõpuks lõppes suhe lahutusega.

Pärast seda elas Sari umbes aasta kooselus teise mehega.

33-aastaselt kolis Sari Helsingis Munkkivuoris asuvasse üürikorterisse, millest sai tema pikaajaline kodu. Sari elatas end osalise tööajaga töödega, näiteks lasteaias, haigla kontoris ja isikliku abistajana. Viimati mainitu viis ta Hispaania reisile.

Viimane töökoht oli haigla kabinetis 2005. aastal, osalise tööajaga, kolmkümmend tundi nädalas. Ta saab tööl sama palju raha kui töötuna, umbes 1200 eurot bruto.

Raamatust selgub, et Sari pidi oma viimaselt töökohalt lahkuma tervisehädade tõttu.

Pärast töö kaotamist isoleeris Sari end tasapisi oma kodus. Ta dokumenteeris oma igapäevaelu videotes, mida ta veebis avaldas.

Internetihitiks sai üks video, kus Sari oksendas WC-potti. Seda on vaadatud üle 200 000 korra.

Kilpamäki raamat räägib, kuidas videos oli näha ka Sari seltsiks soetatud robotmänguasju. Naise huvi robotite vastu äratas sotsiaalvõimude tähelepanu.

2008.aastal sattus Sari esimest korda Aurora haiglasse psühhiaatrilisele ravile. Ta oli kaks nädalat sunniviisilisel ravil.

Saril diagnoositi raamatu järgi täpsustamata psühhootiline häire. Vaimse tervise keskuse info kohaselt saab psühhootiliste sümptomite all kannatajale diagnoosi panna siis, kui täpsemas diagnoosis pole kindlust.

Arsti märkus ütleb, et Saril on tekkinud paranoiline suhtumine teistesse inimestesse. See tähendab, et ta on tundlik selle suhtes, et teised on tema suhtes pahatahtlikud. Ka siis, kui selleks pole piisavat põhjust.

Esimesele Aurora visiidile järgnes veel kaks raviperioodi, millest viimasele läks Sari vabatahtlikult 2009. aastal.

Järgmine pöördepunkt Sari elus juhtus 2012. aastal, kui ta oma kauaaegsest kodust välja tõsteti. Uksele saabusid kaks politseinikku, kaks kohtu esindajat ja kaks sotsiaaltöötajat.

Sari kirjeldab raamatus väljatõstmist kui ebaseaduslikku ja ütleb, et talle ei öeldud väljatõstmise põhjust. Väljatõstmise tagajärjel kaotas Sari peaaegu kogu oma vara – see jäi Munkkivuori korterisse, kui selle uks viimast korda sulgus.

Pärast väljatõstmist veetis Sari ühe öö Hietanienkatu sotsiaalmajas.

Kuigi ruumides on alkoholi ja muude joovastavate ainete tarvitamine keelatud, peab Sari hädaabimajutust rahutuks. Üleminek korterirahust ühiselamusse on toimunud liiga kiiresti. Ühes toas magavad nii uimastitarbijad kui ka mittetarbijad. Sari ei tunne end turvaliselt.

Järgmisel hommikul jättis Sari hädamajutuse maha ja kolis sotsiaalmajas kohatud mehe juurde.

2013.aasta juulis kolis Sari elama Helsingi pearaudteejaama, mida tuntakse Steissi nime all.

Suvi oli hea aeg õppida tänaval elama, ütleb Sari Kilpamäki raamatus.

Algul oli tal vaid paar kotti. Aastatega asjade kogus aina kasvas ja praegu lükkab Sari käru, millesse on kuhjatud tema varandus.

Sari ütleb Kilpamäki raamatus, et jaamas loovad turvatunde kaameravalve, turvatöötajad ja politseinikud. Jaam on öösel alati mõneks tunniks suletud. Sari veedab selle aja väljas või kuskil videovalve all.

Sari argipäev koosneb raamatu järgi suuresti jaamas, Kamppis või mujal Helsingi kesklinna lähedal hängimisest ja inimestega vestlemisest. Ta käib end pesemas raudteejaama tualettruumides.

Jaamas on avalikud tualetid, mis töötavad piletitega või on avatud restorani klientidele. Sari võib raudteejaama restoranis käia ja tualeti jaoks korraga mitu piletit või žetooni küsida. Tualetti minnes peseb ta ennast ja vajadusel peseb ka riided.

Vahel, kui rahaline olukord lubab, läheb Sari ööseks hotelli või laeva. Seal saab ta rahus olla.

Vahel on Sari ööd jaamas kohtutud sõprade juures.

Raamatust selgub, et Sarile on aastate jooksul pakutud mitmeid eluasemeteenuseid – kuid edutult. Katsed on olnud lühiajalised ja naine on naasnud Helsingi pearaudteejaama.

Raamatu järgi on Sari ka kodutuna narkootikumidest eemale hoidnud, kuid vahel tarvitab ta alkoholi.

Kuigi Saril pole kodu ega tööd, ei puudu tema elus sisu. Sarile meeldib raamatu põhjal inimestega rääkida ja aidata teisi, kes jaama satuvad. Ta toimib olulise lülina sotsiaalteenuste ja kodutute vahel.

Sari elus on ka romantikat. Kilpamäki raamat kirjeldab, kui raske on kodutul leida kohta ja aega suhtlemiseks ja läheduseks.

Selle võtab kokku Sari kommentaar, kus ta ütleb, et seksis avalikus tualetis.

Olin läinud mehega rohelisse tualetti panema ja olin just magamisaluselt sperma ära pühkinud.

Kilpamäki raamat loob pildi Sarist kui ausast ja julgest inimesest, kes käib oma rada. Kuigi inimesed Sari elus on palju muutunud, hoiab ta endiselt telefoni teel ühendust oma vanematega, kes elavad Sari lapsepõlvekodus Mikkelis.

Sari ema soovib raamatus, et tema tütar kunagi külla tuleks.