Venemaal on Euroopa piiride jaoks juba valmis mitmeid plaane, milles pole välistatud isegi relvastatud rünnak näiteks Soome vastu.

Idanaaber peab sõda Põhjamaades võimalikuks juba 2030. aastatel, mistõttu tugevdab oma vägesid nende riikide lähipiirkondades, vahendab Ilta-Sanomat.

Kõnealused hinnangud on leitavad Soome riigikaitse kõrgkooli (MPKK) sõjakunsti osakonna värskest väljaandest, mille on koostanud sõjanduse abiprofessor major Juha Kukkola.

Uurimisraportis nimega The Leningrad Military District vaadeldakse 2024. aasta veebruaris loodud Leningradi sõjaväeringkonna tähtsust Venemaa jaoks ning seda, kuidas Venemaa püüab tugevdada oma sõjalist jõudu ka Soome lähistel.

Leningradi sõjaväeringkonna ümberkorraldamine on tõestuseks, et võimalikuks konfliktiks ja sõjaks on selge suund, kirjutab Kukkola.

Leningradi sõjaväeringkond on üks viiest uuest Venemaa sõjaväeringkonnast. Lisaks Põhja-Norrale ja Soomele katab see piiri kõigi kolme Balti riigiga.

Nagu paljud eksperdid enne seda, nendib ka Kukkola, et Leningradi sõjaväeringkonna taaselustamine on Venemaa vastus Soome ja Rootsi NATO liikmelisusele.

Kukkola leiab, et Venemaa sõjalises mõtlemises valitseb praegu „hirmutamise ajastu”. Praktikas tähendab see, et riik saab oma rünnakutes kasutada peaaegu kõiki jõuvahendeid, välja arvatud otsene ja ulatuslik sõjaline jõud.

Pärast hirmutamist võib Venemaa alustada sõda ilma sõda kuulutamata, lüües väiksemaid operatsioone vaid teatud osades erinevatest riikidest. Ukraina sõjakogemused on Kukkola sõnul aga suutnud seda mõtteviisi muuta.

Venemaa on juba teatanud, et loob Leningradi sõjaväeringkonna juurde olemasolevate väeosade kõrvale uusi.

Kukkola kirjutab, et Venemaa on viimaste andmete kohaselt rakendanud Leningradi sõjaväeringkonna tugevdamiseks „250 meedet”.

Kukkola sõnul plaanib Venemaa luua Karjalasse uue armee, mille tugevus võib olla 20 000 sõdurit.

Lisaks on eesmärgiks piirkonnas reorganiseerida senised jõud, mis moodustaks uued suuremad diviisid.

Käivad kuuldused näiteks Petsamo 200. motoriseeritud jalaväebrigaadi ja Alakurti 80. Arktika motojalaväebrigaadi ühendamisest, et parandada Koola poolsaare kaitset. Kukkola hinnangul hõlmaks uus üksus 12 000–30 000 sõdurit.

Samuti peab Kukkola võimalikuks, et sõjaväeringkonna põhjaossa võiks paigutada ühe uue dessantdiviisi, kus Venemaal on õhujõud olemas.

Lisaks on Venemaa juba teatanud, et on viinud Iskanderi raketibrigaadi Karjala piirkonda.

Leningradi sõjaväeringkonna piirkonnas me aga kiireid muutusi ei näe, hindab Kukkola.

Kuni sõda Ukrainas jätkub senise tugevusega, on sõjaväeringkonna areng aeglane, märgib ta.

Lisaks tuleks uutele üksustele rajada kasarmud, väljaõppe- ja varustusruumid, harjutusalad ning erinevad sotsiaalteenused.

See infrastruktuur saab valmis kõige varem 2030. aastate alguses, märgib Kukkola.

Kukkola hinnangul võib Venemaa sõjaline jõud Lääne sõjaväeringkonna piirkonnas kasvada 2030. aastate jooksul 40 000 sõdurilt 85 000 sõdurini. Täieliku mobilisatsiooni korral võiks piirkonna ründejõud olla ligi 100 000, mida toetavad täiendavad abijõud.

Kukkola peab endiselt ebatõenäoliseks, et kogu kõnealust sõjalist jõudu suudetaks hoida pidevas ja täielikus rünnakuvalmiduses. Selle asemel hoiab Venemaa tema hinnangul teatud eriüksuslasi valmis piirkondades, mida ta peab kõige riskantsemaks.

Eksperdid on arvanud, et Nõukogude Liidul on Põhjamaade jaoks neli plaani: piirata need merelt ümber ja vallutada Taani väinad, vallutada Soome ja Rootsi ning suur osa Norrast, rünnata Põhjamaid tuumarelvadega nende halvamiseks ning kasutada erivägede mittesõjalisi vahendid Soome ja Rootsi neutraliseerimiseks.

Nüüd on Venemaa eesmärk ehitada üles 1,5 miljonist sõdurist koosnev rahuaegne relvajõud. Kukkola sõnul poleks seegi veel piisavalt suur jõud, et moodustada NATO-vastases sõjas piisavalt edukas ründejõud.

Põhja-Euroopa vastast Leningradi sõjaväeringkonda võiks täismahulise sõja asemel kasutada „piiratud” üllatusrünnakute läbiviimiseks NATO väiksematele riikidele, leiab Kukkola.

Nendes operatsioonides kasutaks Venemaa Kukkola hinnangul eelkõige õhu- ja merejalaväeüksusi, mille tugevuseks on kokku 5–6 diviisi.

Kukkola sõnul on sellised rünnakud „üsna võimalikud Soome, Eesti ja Norra põhjaosa vastu”.

Sellise operatsiooni põhjus võib olla ennetav, hindab Kukkola.

Kukkola sõnul peaks Venemaa enne oma üllatusrünnakut „NATO väed mujal siduma või otsuste langetamist halvama”.

Samuti peab Kukkola „täiesti võimalikuks”, et Leningradi sõjaväeringkonna üksusi kasutataks mõne muu operatsiooni toetamiseks mujal.

Kukkola ei välista täielikult ka Venemaa taktikalise tuumarelva kasutamist.

Teoreetiliselt on see võimalik, kui Venemaa ei taha oma vägesid loode suunas suunata või peab ohtu oma kriitilistele ressurssidele piisavalt suureks, märgib ta.

Täielikus lahinguvalmiduses ja teiste sõjaväeringkondade toel võiks Leningradi sõjaväeringkond Kukkola sõnul olla „üsna võimeline” läbi viima mitmeid paralleelseid operatsioone.

Võib-olla kõige lihtsam ja tõenäolisem operatsioon võiks olla mastaapne hübriidoperatsioon, mis põhjustaks NATO põhjapoolsetele liikmesriikidele poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid kulusid ning nõrgestaks seeläbi NATO ühtsust, hindab Kukkola.

Kukkola ei näe endiselt, et Venemaa suudaks tulevikus Leningradi sõjaväeringkonna territooriumil sõjalist üleolekut ehitada.

Kukkola märgib ka, et tänapäeva Venemaa sõjaline tugevus on vaid murdosa sellest, mis ta oli nõukogude ajal. Näiteks Leningradi sõjaväeringkonna piirkonnas oli Nõukogude Liidu sõjaline jõud praeguse olukorraga võrreldes kümme korda suurem.

Isegi kui Venemaal õnnestuks lähitulevikus Leningradi sõjaväeringkonna piirkonda uusi väeüksusi luua, ei suudaks ta Soomet, Rootsit ega Norrat täielikult vallutada isegi nende poolt tugevdatuna.