CNN-i uurimuse kohaselt on Ukraina eesliinil kadunuks jäänud üle 20 ameeriklase, kusjuures ohvrite arv on viimase kuue kuu jooksul kasvanud, kuna välismaalased täidavad lünki riigi ohustatud kaitsesüsteemis.

CNN leidis, et vähemalt viie Ukraina sõjaväeteenistusse registreerunud ameeriklasest vabatahtliku surnukehasid ei õnnestunud lahinguväljalt ära tuua, kuna nad hukkusid viimase kuue kuu jooksul. Neist kaks toodi reedel Venemaa okupeeritud territooriumilt pärast pikki läbirääkimisi Ukraina pinnale.

Nende ellujäänud kolleegide karm tunnistus ja kasvav ohvrite arv kajastab Ameerika rindevõitlejate ebaselget, kuid olulist rolli sõjas, mida president Donald Trump on nimetanud naeruväärseks ja sundinud Venemaa presidenti Vladimir Putinit diplomaatiliselt lõpetama.

Kadunud ameeriklaste sugulased on CNN-ile rääkinud piinavast info puudumisest, kuna neil pole võimalik oma poegi matta, seaduslikust ebakindlusest, mille kohaselt ei saa oma lähedasi ametlikult surnuks kuulutada, ja ka piinadest, mida Venemaa internetitrollid tekitavad neid ahistades. Lahingute intensiivsus üle Ukraina idarinde tähendab, et sageli ei õnnestu mõlema poole sõdurite surnukehi kokku korjata ja need jäävad lahinguväljale.

Ellujäänute ja sugulaste sõnul sai septembri lõpus Ukraina idaosas Pokrovski lähedal ühes intsidendis surma kaks ameeriklasest vabatahtlikku. Kummagi surnukeha pole kätte saadud. Missourist pärit 25-aastane USA endine sõdur Zachary Ford ja teine ​​​​sõjakogemuseta ameeriklane, kelle perekond soovis identifitseerimist ainult tema kutsungi „Gunther” järgi, hukkusid drooni poolt, kui nad lasid õhku Novohrodivka küla lähedal asuva silla.

Ellujäänud ameeriklane, kes soovis, et teda esitletaks kutsungi „Redneck” järgi, kirjeldas piiratud eduvõimalusega missiooni, kus kolmest USA vabatahtlikust koosnev rühm jäi kiiresti Vene tule lõksu oma silla sihtmärgist umbes 500 meetri kaugusel olevas kaevikus.

„Vene droonid hakkasid mööda puuderivi alla tulema, et üritada läbi punkri katuse tulla,” meenutas ta eelmisel nädalal USA-st CNN-ile antud intervjuus. Ta ütles, et katuses olnud palk kukkus alla ja tabas teda näkku. „Mul oli püss ja ma üritasin neid asju alla tulistada.”

Redneck ütles, et Ford ütles oma komandöridele raadios, et katkestavad missiooni, kuid sai korralduse jätkata ja et evakueerimine pole veel päeva jooksul võimalik. Rünnaku alguses tulistas Redneck oma kuulipildujast venelaste pihta otse tema ees ning granaadiheitjat ja tankitõrje relvasüsteemi Javelin kasutanud ukrainlased surid Vene soomust tagasi hoides.

Ta ütles, et astus punkrisse laskemoona tooma, kuid jäi napilt puutumata droonilöögist, mis haavas Fordi ja Guntherit. Fordi vigastused nõudsid verejooksu peatamiseks kahte žgutti, ütles Redneck, mille ta pani enne kaitsesse naasmist ja nägi, kuidas Ukraina sõdurit tema ees tulistati surmavalt näkku.

Mõni minut hiljem kuulis ta Fordi hüüdmist: „Gunther on surnud,” ütles ta CNN-ile. „Ma tulin alla, et kontrollida, ja ukrainlane, kes seal sees oli, ja vaatas mulle lihtsalt otsa ja ütles: „Sõber surnud.” Redneck ütles, et Ford püsis stabiilsena ja nende komandör hoiatas raadios, et peagi on tulemas järjekordne Venemaa rünnak.

„Ta teadis, et me ei ela järjekordsest rünnakut üle,” ütles Redneck Fordi kohta, „nii et ta hakkas paluma, et ma ta tapaksin, et teda ei tabataks.” Redneck ütles, et keeldus ja ütles Fordile, et nad leiavad sellest väljapääsu, enne kui jätkavad oma relvade laadimist enne eeldatavat rünnakut.

„Ta jäi väga vaikseks,” ütles Redneck Fordi kohta. „Paar minutit hiljem kutsus (ta) mind enda juurde ja ütles, et on oma žgutid lahti lasknud.” Redneck ütles, et pani need uuesti peale, kuid Ford oli kaotanud liiga palju verd.

Redneck ütles, et Fordi viimane soov oli näha päikesevalgust, kui ta sureb. „Ma panin ta pikali, peaga ukse poole, et ta saaks välja vaadata, päikest näha, ja hoidsin tal lihtsalt käest kinni. Viimane tõeliselt arusaadav asi, mida ta ütles, oli: „Ärge kunagi öelge, et värdjad mind tapsid”.”

Redneck ütles, et Ford väljendas sellega välisvõitlejate seas levinud meeleolu.

Tema eredaim mälestus Fordist oli väike sinine kõlar, mida ta kaasas kandis ja millel ta mängis pidevalt Ühendkuningriigi artisti Artemase laulu „Mulle meeldib, kuidas sa mind suudled.” „Ta mängis alati muusikat ja tantsis selle kõlari ümber,” ütles ta.

Ta ütles, et vabatahtlike välisvõitlejate rindel ellujäämise tõenäosus sõltus nende kogemuste tasemest, aga ka ülesannetest, mis nende brigaadidele anti. Kuigi mõned ohvitserid andsid välismaalastele ja ukrainlastele võrdsed ülesanded, ütles ta, et teised „reedavad teid ja tapavad teid sama kiiresti”.

„Praegu ei saa enam öelda, et see pole Ameerika sõda,” ütles ta. Sõja kriitikud „püüavad öelda: „See on Ukraina probleem. Kui me suudame praegu lihtsalt rahu sõlmida, ei pea me sellega tegelema.” Tõde on see, et see ei lõpe,” lisas Redneck.

Ta süüdistas oma brigaadi kaotustes „halba ohvitseri… kes ei teinud tegelikult kellelgi vahel vahet. See oli kahurite jaoks mõeldud liha ja ta saatis lihtsalt selle, kelle kätte sai.”

USA-st rääkinud Redneck ütles, et tema üksus evakueeriti piirkonnast ja ta nägi hiljem droonikaadreid Fordi ja Guntheri surnukehadest. Piirkond, kus nad sõdisid, on nüüd Venemaa kontrolli all.

Surnute rindejoonelt äratoomise protsess on vaevarikas ja emotsionaalne. Endine USA merejalaväelane Corey Nawrocki (41) Pennsylvaniast suri oktoobris lahingutes Venemaal Brjanski oblastis.

Tema surnukeha näitasid Telegrami kanalis Vene sõdurid, kuid pärast keerulisi läbirääkimisi oli tema surnukeha üks ligi 800 hukkunust, kelle Venemaa reedel Ukrainasse tagastas, nagu ka ühe teise kadunud ameeriklase surnukeha.

Tema ema Sandy Nawrocki nuttis, kui ta kirjeldas „emotsioonide keerist – kergendust, aga kurbust”. Mu õlalt tõsteti raskus, sest nüüd ei pea ma muretsema, mida nad temaga seal teha võivad.

Ta kirjeldas Nawrockit, kaks aastakümmet teeninud mereväe veterani, kes oli käinud kuus korda Iraagis ja kaks korda Afganistanis, kui „tegelast”, kes armastas teda naerma ajada ja kes läks Ukrainasse sõdima, kuna ta oli näinud tsiviilelanike hukkumist pealt.

„Süütuid inimesi tapetakse, imikuid tapetakse,” ütles ta. „Ma arvan, et see häiris teda väga.”

Nawrocki suri pärast tulistamist vigastatud kolleegi abistamisel, ütles tema ema.

Tema keha ja relvade pilte jagati laialdaselt Venemaa sotsiaalmeedias ning naise sõnul postitati ka tema aadress ja video tema kodust. Kui ta üritas Nawrocki merejalaväesõpru tema surmast sotsiaalmeedias teavitada, postitasid venemeelsed trollid kõik need vastikud kommentaarid ja naeratavad näod, ütles ta.

Ta ei tahtnud, et tema poeg Ukrainasse läheks, kuid see „oli provotseerimata sõda”, ütles ta. „See on kõigi sõda. Kui Venemaa võidab, võidab Ukrainat, mõjutab see Poolat, see mõjutab kõiki Euroopa riike.”

Surnud ameeriklaste tagasitoomine on asjaosaliste jaoks keerulise ja emotsionaalse tee kulminatsioon. Kiievis elav ameeriklane Lauren Guillaume, kes töötab mittetulundusühingus RT Weatherman Foundation, aitab välismaalastel perekondadel leida oma lähedasi, liikudes sageli koos fondi ukrainlannast uurija Irõna Horošajevaga surnukuurides.

Guillaume ütles, et positiivne identifitseerimine on võimalik visuaalse tuvastamise meetodite ja DNA-testimise kombinatsiooni kaudu.

Ukraina ametnike sõnul on hukkunute tuvastamine keerulisem, kui säilmed tuuakse Vene poolelt tagasi. „Pärast laibavahetust võidakse meile anda kott, milles on 10 erinevatele inimestele kuuluvat surnukeha,” ütles Ukraina siseministeeriumi alluvuses kadunud inimeste volinik Artur Dobroserdov.

Dobroserdov kinnitas, et enam kui 20 ameeriklast on jäänud kadunuks, ja ütles, et nad saavad osa säilmetest tagasisaatmiseks vabastada alles siis, kui on need kõik tuvastanud, kuna nad ei soovi, et perekonnad mataksid osa lähedasest ning alles hiljem tuleb rohkem säilmeid.

Üks esimesi juhtumeid, kus Guillaume sai aidata, oli USA armee veteran Cedric Hamm Texasest, kes tapeti märtsis Sumõ oblasti põhjaosas. Hammi perekond suutis surnukuurist Guillaume’i video otseülekandes tuvastada unikaalse segu asteekide ja USA sõjaväe tätoveeringutest tema kehal. Seejärel viidi surnukeha detsembris tagasi San Antoniosse.

„Ma olen oma poja üle väga uhke,” ütles tema ema Raquel Hamm, kes ütles, et ta oli Ukrainas võidelnud, kuna soovis oma sõjalist minevikku ära kasutada. „Tema rahulikkus, isegi lõpuni” oli teda rabanud, ütles naine, kirjeldades, kuidas talle öeldi, et „ta päästis teise noormehe” lahingu ajal, mis ta tappis.

„Ausalt öeldes ootasin, et mu poega ei leita kunagi,” ütles Hamm. „Mu poeg maksis Ukraina vabaduse eest lahinguväljal ülimat hinda ja see jääb minuga igavesti elama. Mu laps ei surnud asjata.”

„Ta oli väga ennastsalgav,” ütles Cedric Hammiga samas lahingus vigastada saanud USA kaasvõitleja CNN-ile rääkides. Ta palus turvalisuse huvides oma nime mitte avaldada ja kasutada varjunime Mitchell.

Guillaume ütles, et välismaalased võib surnuks kuulutada füüsilise kinnituse, näiteks nende säilmete DNA-testi või kohtuotsuse kaudu, kui nende surma kohta on olulisi tõendeid. „See võtab aega,” ütles ta. Märtsis oli tema organisatsioonis 16 juhtumit. Nüüd tegeleb see 88 surnud või kadunud välismaalasega 18 rahvusest – pooled neist on ameeriklased. „Suurem osa on lahingus kadunuks jäämise juhtumid,” ütles ta.

Guillaume ütles, et Ameerika vabatahtlike hukkunute arv Ukrainas on endiselt ebaselge.

Ta usub, et hukkunute ja kadunute arvu suurenemise taga on välismaalaste saatmine rasketesse rindepiirkondadesse, kus on vaja nende eelnevat sõjalist kogemust. „Leiame, et välismaised operaatorid täidavad väga keeruliste, kõrge riskiga ja kõrge tasuga operatsioonide lüngad. Nende elu ja ohver ei lähe raisku.”