Briti professor ja ajaloolane Phillips O’Brien kirjutab USA mõjukas väljaandes Atlantic avaldatud essees, kuidas Euroopas on alanud täiemahuline sõda.
Sõja üks peamisi rindeid kulgeb Läänemeres. Euroopa otsustajad aga keelduvad kangekaelselt alanud sõda sõjaks nimetamast.
O’Brieni sõnul on poliitikakujundajate võimetus sõda sõjaks nimetada osa riiklikust vägivallast hoidumise kultuurist, mille taga on pikk ajalugu.
Põlvkondade jooksul on poliitikakujundajad loonud palju konfliktide alamkategooriaid nagu külm sõda, rahule sundimine, kübersõda või hübriidsõda. Vladimir Putini armastatud väljend sõjaline erioperatsioon on vaid viimane lüli pikas ketis.
Putin nimetab sõda erioperatsiooniks, sest ta ei taha avalikult tunnistada, et peab ukrainlaste vastu jõhkrat sõda.
O’Brien kirjutab, kuidas samamoodi väldivad paljud Euroopas Venemaa Euroopa-vastase sabotaažikampaania kirjeldamist sõjana, sest nad ei taha vastumeetmeid rakendada.
O’Brieni sõnul on sõda Ukraina pinnal vaid nähtav osa ülemaailmsest sõjast, mis ulatub Läänemerest Kasahstanini, kus kukkus alla Venemaa õhutõrjes kannatada saanud Aserbaidžaani reisilennuk.
Sõja globaalsust rõhutavad veelgi tuhandete kilomeetrite kauguselt saabuvad Põhja-Korea sõdurid.
Kõigest sellest hoolimata kõhklevad Euroopa valitsused Ukraina toetamises ning neil puudub selge strateegia Venemaa sabotaažikampaania ennetamiseks või isegi piiramiseks.
O’Brieni sõnul ei tähenda sõja nimetamine sõjaks, et riigid peaksid alustama sõjalisi operatsioone Venemaa vastu. Selle asemel võib see ajendada Euroopa juhte oma kaitsemehhanisme ümber mõtlema.
Kogu Teise maailmasõja järgse perioodi on Euroopat uinutatud toetumine USA sõjalisele jõule ja samal ajal on delegeeritud sõjapidamine USA-le.
USA ametisse astuv president Donald Trump põlgab avalikult paljusid Euroopa valitsusi ja näib loobuvat USA traditsioonilisest rollist Euroopa kaitsjana.
O’Brieni sõnul ei saa Ühendriike enam pidada Euroopa usaldusväärseks liitlaseks. Samal ajal on Putini eesmärk kukutada kogu Euroopa kord.
Euroopa peab võtma vastutuse oma kaitse eest. Selle mõistmise esimene samm on juba toimuva tunnistamine. Nimetagem sõda sõjaks, ütleb professor.
