USA valitud presidendi Donald Trumpi jutt Gröönimaa ja Panama kanali hõivamisest raha või jõu abil peegeldab seisukohta, et USA-l on õigus laieneda nagu koloniaalajal.
Justkui oleks USA-l õigus rahvusvahelist õigust ja lepinguid rikkuda, hindab Helsingi ülikooli maailmapoliitika professor Heikki Patomäki tulevase presidendi Donald Trumpi kõnede mõju.
Selles mõttes on need viimased sõnavõtud üsna märkimisväärne samm tagasi 19. sajandi geopoliitika ajastu poole, märgib ta.
Trump unistas Gröönimaa ostmisest juba aastal 2019. Juba enne seda, 1946. aastal, tegi president Harry Truman ettepaneku saar ära osta. Trumpi viimane vihje, et USA võiks oma eesmärgi saavutamiseks isegi sõjalist jõudu kasutada, viib asja uuele tasemele. Sõjaline sekkumine kõlab ebatõenäoliselt, kuid Patomäki ei välistaks seda täielikult, vahendab Iltalehti.
Kui Trump on valinud oma administratsiooni ainult sellised mehed, kes ei kritiseeri tema mõtlemise loogikat ja kes mõtlevad asjadele vaid USA vahetute huvide vaatenurgast, siis pole täiesti võimatu, et ta läheb sellele teele, sõnab ta.
Ainuüksi jutt Gröönimaa või Panama kanali ülevõtmisest on vastuolus rahvusvahelise õiguse ja lepingutega, leiab Patomäki.
Selline jutt kahjustab tõenäoliselt USA liitlaste usaldust.
Jah, see on suur samm selles suunas, et Euroopa Liit leiab, et USA-d ei saa enam usaldada, et siis tuleb oma kaitse ja muu ise üles ehitada, märgib ta.
Patomäki toonitab, et küsimus pole ainult selles, kas USA käitub Trumpi sõnade järgi või mitte. Juba ainuüksi rääkimine tekitab kahtlust.
Usalduse puudumine seevastu kiirendab maailma killustumist ja vähendab usaldust rahvusvaheliste institutsioonide vastu.
Kui iga riik püüab ise oma julgeoleku eest hoolt kanda, hakkavad riigid asju kahtluse kaudu tõlgendama ja võtma meetmeid oma geopoliitilise positsiooni kindlustamiseks. Kergesti tekib allapoole suunatud spiraal, sõnab ta.
Nii Taani kui ka USA on NATO liikmed. Kui USA kasutaks Taani territooriumil sõjalist jõudu, rikuks see liikmesriigi territoriaalset terviklikkust.
See rikub väga võimsalt kogu NATO ideed ja aluspõhimõtet, võtab Patomäki kokku.
Samamoodi rikuks USA jõuline tegevus Panamas föderaal- ja Ladina-Ameerika suhteid ja kokkuleppeid.
Tegevus mõjutaks USA liitlasi ja looks murettekitava pretsedendi, mida teised riigid võiksid järgida.
Sõjalise jõuga ähvardamist võib mõistagi tõlgendada ka kui katset sundida Taani läbirääkimiste laua taha, kus see asi siis rahaga aetud saaks, sõnab ta.
Patomäki võrdleb olukorda 2021. aastaga, mil Venemaa püüdis USA-d panna läbirääkimisi pidama NATO sõdurite kohaloleku üle Euroopas ja eitama Ukraina NATO-sse kuulumist. USA ei istunud läbirääkimiste laua taha ja Venemaa valis agressioonisõja.
Kui Taani ei tule läbirääkimiste laua taha, siis seisab Trump sama valiku ees kui Putin, märgib ta.
Satuksime sellesse olukorda ainult siis, kui USA hakkaks tõesti endale territooriume nõudma.
Taani väljaanne Berlingske teatas eile kolmapäeval 8. jaanuaril, et Taani peaminister Mette Fredriksen peab täna neljapäeval Gröönimaa olukorra teemal kriisinõupidamise. Kohtumisele on kutsutud Taani parlamendierakondade juhid.
Patomäki hinnangul on maailmapoliitika juba mõnda aega liikunud omamoodi neoimperialistliku ajastu poole. Trumpi vaated sobivad sellega.
Juba rohkem kui 20 aastat tagasi algas arenguprotsess, mille käigus hakati uuesti pidama imperialistlikke kõnesid ja vastavalt tegutsema. Arvati, et isegi kui sama asja juurde ei naasta, saab selle olulisi aspekte kasutada, selgitab Patomäki.
Eelkõige hõlmas see areng USA võimet mõjutada teisi riike sõjalise jõuga ilma territoriaalsete vallutusteta. Näiteks Iraagis ja Afganistanis läks USA sõtta, et valitsusi oma meele järgi muuta. Siiski ei püütud neid piirkondi annekteerida.
Eeldati, et territoriaalse laienemise juurde tagasi ei minda. Nüüd, 2020. aastatel oleme järsku sellises olukorras, et see tundub olevat võimalik, sõnab ta.
19.sajandi keskel jagati territooriume veel lõdvalt. Näiteks ostis USA Venemaalt Alaska aastal 1867. Trumpi jutt Gröönimaa ostmisest kõlab nii, nagu oleks ta valmis sarnasteks tehinguteks.
See [ainuüksi jutt] viib maailma tagasi Esimese maailmasõja eelsesse aega ja arengukäiku, mis viis Esimese maailmasõjani, ütleb Patomäki.
Ta viitab 19. sajandi lõpus alguse saanud uuele imperialismile, mil Aafrikat jagati pliiatsi ja joonlauaga. Patomäki sõnul tõi jagunemine kaasa vastasseisu ka Euroopa sees, mis omakorda aitas kaasa suure sõja puhkemisele.
Meil on nüüd selles mõttes teistsugune maailm, et maakeral [välja arvatud Antarktika] pole maa-alasid, mis ei kuuluks suveräänse riigina tunnustatud riigile, osutab Patomäki.
