Soome parlamendi esimees Jussi Halla-aho edastab Facebookis, et langes „eluasemefondi pettuse” ohvriks.

Halla-aho on oma sissekandele lisanud Yle uudise OP-Rahastoyhtiö erakorralisest otsusest peatada oma kahe kinnisvarafondi väljamaksed.

Väljamaksete peatamine puudutab arvukalt väikeinvestoreid, kelle raha on praegu justkui fondides „kinni”. Paljudele neist on tulnud üllatusena, et fond saab oma reeglite alusel niimoodi käituda.

Halla-aho kirjutab, et tal on ka isiklik kogemus eluasemefondidesse investeerimisel. Tema sõnul reklaamis Ålandsbankeni paga investeerimisnõustaja vaid hetk enne koroonakriisi eluasemefondi kui „riskivaba ja sobivat kohta konservatiivsetele säästjatele”.

Fondiinvesteeringu tulu jäi väga väikeseks, mistõttu teatasin 2023. aasta septembris, et soovin selle välja võtta. Väljamakse soov võeti vastu, kuid nädal hiljem teatas pank, et rahapuuduse tõttu lükkab fond väljamakse kuhugi tulevikku. Samal ajal hakkas investeeringu väärtus allapoole tulema. Praeguseks on see vähenenud u 17 protsenti, kirjutab Halla-aho.

Halla-aho sõnul on kahjumlik investeerimiskogemus talle erinevaid asju õpetanud.

• Esiteks: fondid võivad ühepoolselt otsustada oma reegleid enda kasuks ja kliendi kahjuks muuta.

• Teiseks: nad võivad kliendi raha väljamakse määramata ajaks edasi lükata.

• Kolmandaks: Kliendile makstakse „siis millalgi” investeeringu väärtus, mis oli teostamise hetkel, mitte väärtus, mis sellel oli väljamakse taotluse tegemise hetkel, märgib Halla-aho.

Eelkõige viimane tundub Halla-aho hinnangul terve mõistuse vastane, sest tema sõnul on fondil nii võimalus kui ka stiimul oodata kliendi investeeringu väärtuse langust.

Nüüd otsustab fond, millal ja mis hinnaga saab klient oma osaluse müüa ning loomulikult teeb ta oma otsuse enda kasuks ja kliendi kahjuks, lisab ta.

Halla-aho tunnistab, et investeerimisega kaasnevad riskid. Samuti võrdleb ta olukorda 1990. aastate alguse panganduskriisiga, kui paljud soomlased sattusid pärast teiste võetud laenude käendamist tõsistesse raskustesse.

Keegi võib arvata, et rumaluse eest määratakse trahv ja „oleks pidanud lugema lepingu peenes kirjas osa”. Reaalsus on aga see, et tavainimene neid ei loe, kirjutab ta.

Halla-aho jätkab, et tema hinnangul on tavainimestel õigusriigi puhul ohtlik kogeda, et seadusandlus ja kohtusüsteem ei kaitse neid institutsioonide nagu pankade või ametiasutuste omavoli eest.

Minu kui hea sissetulekuga inimese elu ei kuku kokku eluasemefondi pettuse tõttu. Seetõttu jagan siin oma kogemust avalikult, kuigi ma ei usu, et see parandab mu võimalusi raha tagasi saada. Paljud teised väikeinvestorid ja säästjad on aga väga keerulises olukorras, märgib ta.

Lisaks isiklikele probleemidele ja katastroofidele on sellistel pettusekogemustel loomulikult kaugeleulatuv mõju säästjate käitumisele. Kui neil pole ikka veel oskusi ise otsustada, millised investeerimistooted on turvalised ja kui nad on õppinud, et pangad ja fondid kasutavad ära nende ebakompetentsust ega räägi investeeringute riskidest tõtt, lähevad nad tagasi alguspunkti, st panevad raha sukasäärde, lisab ta.