Eestis elab vähemusrahvas, kelle maast üle poole asub Venemaa territooriumil. Praeguses olukorras ei julge nad enam piiri ületada ja nad kardavad, et Putin tuleb neid päästma.

Piiriületuse mõte mõlkus Helju peas juba pikka aega. Üle piiri Venemaal asub tema endine kodu. Helju elutoa aknast avaneb põld. Piirini on kümme kilomeetrit, vahendab Helsingin Sanomat.

Helju elab Setomaa vallas, mis ühendab Kagu-Eesti piiriäärseid külasid. Siin elab palju setosid, eesti vähemusrahvast, sealhulgas Helju.

Setod on sajandeid elanud kõrvuti eestlaste ja venelastega. Kaks kolmandikku vanast Setomaast on aga Venemaa poolel.

Esimest korda ajaloos on piirkond jagatud riikidevahelise piiriga. Seda tähistavad uued okastraadiga kaetud piirdeaiad, mis lõhuvad endised küladevahelised sidemed.

Heljul on nii Eesti kui Venemaa pass. Venemaal on vanemate hauad, mida tuleks korrastada. Aga Helju on külastust edasi lükanud.

„Paberid on korras. Ma ei tea, mida karta. Täpselt sellepärast ma kartsin,” räägib ta.

Kui Helju sai suvel kutse sõbra matustele Venemaal, otsustas ta lõpuks piiri ületada.

Köögilaual on läikivasse paberisse pakitud Versailles’ kommid. Helju on need Petserist toonud. See on väike linn Venemaal, mis on Setomaa ajalooline keskus.

Vana-Setomaal, Vene poolel, on setosid järel paarsada. Neist paar tuhat elab Eestis Setomaa vallas, paarkümmend tuhat mujal Eestis.

Setodel on ka oma seto kiil ehk keel. Eestis on setosid hakatud paarikümne aasta eest setopäraselt setodeks kutsuma, kuna varasemat eestikeelset terminit setu peeti alandavaks. Soomes kasutatakse setode kohta terminit setukainen. Soome keeles kõlab setukainen samamoodi nagu suomalainen ja saamelainen, seetõttu ei kasuta soomlased terminit seto.

Setodesse suhtutakse tänapäeval teisiti kui Helju noorpõlves 1960.–1970. aastatel.

„Sel ajal polnud seto inimene. Nüüd tahavad kõik seto päritolu olla, nii eestlased kui venelased,” räägib ta.

Kui Helju piiriületusele lahkus, jättis ta nutitelefoni koju. Kotis olid vaid hauaküünlad, šokolaadikarp, väike Nokia klahvidega telefon, kümme eurot ja rublad.

Eesti passidega reisinud seto aktivistid on rääkinud tundidepikkusest ülekuulamisest Vene piiril. Kontaktandmed on telefonist kopeeritud. Aktivism kombineerituna Eesti passiga tekitab kahtlusi Venemaa totalitaarses režiimis.

Eesti poolel oli üks kontroll Koidula piiripunktis. Pärast seda kõndis Helju üksi ja närviliselt üle Piusa jõe piirisilla.

Venemaal oli neli kontrollpunkti. Esimene ohvitser kontrollis, kas Vene pass on kehtiv. Teine kandis passiandmed arvutisse. Kolmas vaatas kotti. Neljas pani Helju Vene passi vahele rohelise pabeririba.

Pärast piiriformaalsusi tundsin end paremini. Takso viis kolm kilomeetrit Petseri õigeusu kiriku juurde, räägib ta. Sõime sõbra haual võileibu ja jõime kohvi, mineraalvett ja likööri, märgib ta.

Kõik Helju lähedased on maetud ühtemoodi samale kalmistule.

Õigeusk ja sellega seotud kombed juurdusid Setomaal Pihkva vürstiriigile kuulumise sajandite jooksul. Ülejäänud Eesti oli siis Saksa rüütelkonna ja baltisakslaste võimu all.

Kui Helju pärastlõunal Eestisse tagasi jõudis, tegi ta ristimärgi.

„Sel aastal lähen uuesti, kui julgen,” sõnab ta.

Urmo Uiboleht tõstab kodus Küllätüvä külas köögilauale kasti. Selle sees on eelnõu põlisrahvaks kuulutamise kohta. Selle on koostanud kolme Lõuna-Eesti piirkonna esindajad.

Eelnõu osas pole aga üksmeelt, seega on kastil kaks lukku. Võtmed on erinevates kohtades. Keegi ei saa seda üksi avada.

Kast on Uibolehe valduses, kuna sel aastal on ta setode „kuningas” ülemsootska ehk setode jumala Peko maapealne esindaja.

Seto rahvas koguneb kord aastas kuningriigi päevadele ja valib ülemsootska. Aktivistid arendasid tähistamist oma kultuuri taaselustamiseks, kui see oli taas võimalik pärast Nõukogude Liidu lagunemist 1990. aastatel.

Inimesed vajavad müüte, märkas Uiboleht vahetult pärast valimist.

Setod seisid järjekorras, et koos ülemsootskaga kätt suruda ja selfisid teha. Kutseid sajab pulmadeks ja muudeks pidudeks.

Tiitel avab uksed ka ministrite, presidendi ja teiste Eesti otsustajate jutule. Siis paneb Uiboleht selga oma rahvariided ja võtab kaasa ülemsootska kadakakepi.

Venemaa aga nimetas setod põlisrahvaks 2010. aastal. Setod näevad olukorras riski.

„Putin on varem tulnud nii-öelda põlisrahvaid päästma,” räägib ta.

Keset Küllätüvä küla asub kivihoone, mida võiks segi ajada talliga. Kui Uiboleht ukse avab, avaneb silmipimestav vaatepilt.

Ikoone valgustavad küünlad ja värvilised lapid on süüdanud Linda Kõomets. Ees, vaheuste taga avaneb altar.

Maja on palvetuba, tsässon, mis on pühendatud õigeusu märtrile Anastasiale. Siin tähistame Anastasia pühakut, ristime lapsi ja õnnistame surnuid.

Küllätüva tsässoni katus lagunes ja ikoonid hävisid nõukogude korra ajal. Eesti taasiseseisvumisel põles 1990. aastatel külas maha kaks maja. Inimesed arvasid, et küla peale langes needus, sest nad olid lasknud tsässonil laguneda.

Maja remont algas töömeeste abiga, inimesed tõid oma kodudest ikoone. Kuid varsti võttis varas kõik.

Üllataval kombel leiti ikoonid pistelise kontrolli käigus Läti piiril.

„Kõik saadi kätte,” rõõmustab Kõomets.

Igapäevaselt töötab „kuningas” Uiboleht kodukülast saja kilomeetri kaugusel Tartus erakooli direktorina.

Setomaal on Uiboleht loonud süsteemi, kus ühest kohast juhitav kool tegutseb neljas erinevas külas. Tänu sellele avati sügisel Obinitsa külas varem suletud koolis esimese kuni kolmanda klassi õpilastele mõeldud õpperühm.

Uiboleht on saavutuse üle uhke. Ta usub, et piiriäärsete külade tulevik on kahekümne õpilasega koolides. Ilma koolideta kaob elanikkond piirialalt.

„Samuti on koolid turvalisuse küsimus,” märgib ta.

Setod on taotlenud seto keelele vähemuskeele staatust. Nad pole seda saanud, nii et seto keel on ametlikult vaid üks eesti murre.

Mikitamäe koolis on käimas seto keele ja kultuuri tund. See on Setomaal valikaine, mida õpetatakse kord nädalas. Viienda-kuuenda klassi õpilasi on pool tosinat, õpetaja on endine ülemsootska Jane Vabarna.

Täna on Kadripäev, nii et õpetaja ja lapsed panevad end heledatesse riietesse ning lähevad välja laulma ja teistele klassidele mõistatusi esitama. Nad saavad preemiaks kommi.

Kui koolilaste käest küsida, kes väljaspool kooli seto keelt räägib, ei tõuse ükski käsi.

Iida ütleb, et isa räägib. Enrico isa räägib oma vanavanematega ainult seto keeles. Lapsed saavad aru.

„Pole teada ühtegi alla 18-aastast inimest, kes igapäevaselt setona suhtleks,” ütleb õpetaja Vabarna.

Oma keele poolest võib setosid pidada omanäoliseks läänemeresoome rahvaks, kirjutab Tartu Ülikooli eesti keele ajaloo ja murrete professor Karl Pajusalu raamatus Ingerlased, setod ja vadjalased.

2021.aasta rahvaloendusel ütles seto murret tundvat 25 000 inimest. 350 neist olid alla viieteistkümneaastased.

Lootus keelt elavdada elab setokeelsetes lasteaiarühmades. Esimene ja seni ainuke selline käivitati kolm aastat tagasi Värska linnapiirkonnas. Lasteaias on neliteist last vanuses 3–6 aastat.

Õhtul sõidab õpetaja Jane Vabarna koolist edasi Värska kultuurimajja, kus ta viib läbi Verska Naase leelokoori proove.

Kaheksa aastat tagasi asutatud Setomaa valla eksporttoode on erakordselt mineraaliderikas põhjavesi, mida võib Soome toidupoodides pudeldatuna näha Värska vesi nime all.

Setod on aga tuntuks saanud oma lauluga leelo. Eestis rakendavad bändid seda erinevatele muusikastiilidele alates rokist, ent ehtne leelo on pääsenud UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Vabarna on vanast leelolauljate perekonnast.

Leelos laulab eeslaulja salmi, mida koor kordab mitmehäälselt nagu regilaulu.

Parimad lauljad teavad vanu laule ja lisavad lõppu olukorrale sobiva salmi.

Vabarna mõtleb sõprade sünnipäevale minnes välja vanale ütlusele uued laulusõnad. See on talle viis oma kultuuri elus hoida ja seda tuntuks teha.

Seejärel laulab Verska Naase koor laulu Tulõ sõsar mäe pääle. See kutsub naisi kokku laulma, et hääl Setomaa küla mäelt Helsingisse kanduks.