Peaaegu kolm aastat pärast seda, kui Vladimir Putin andis Venemaa vägedele korralduse Ukrainasse tungida, on sõda jõudmas sellesse faasi, mis võib olla selle viimane etapp ja kokkulepe selle lõpetamiseks tundub tõenäolisem kui kunagi varem.

Ukrainal on raskusi: ta on suvest saadik pidevalt oma positsioone kaotanud, tema armeel on üha suurem puudus sõduritest ja Venemaa on hõivanud sel aastal kuus korda rohkem territooriumi kui kogu 2023. aastal. Pärast pikka lubadust mitte loovutada mis tahes territooriumi Venemaale, tunnistas Ukraina president Volodõmõr Zelenski hiljuti, et Ukraina armeel puudub praegu jõud kogu okupeeritud maa vabastamiseks ja esitas idee lükata see eesmärk vastutasuks NATO liikmelisuse eest edasi. Hiljutine Gallupi küsitlus näitas, et umbes 52 protsenti ukrainlastest pooldab sõja kiiret läbirääkimistega lõpetamist, eelmisel aastal oli see protsent 27, kirjutab USA sõja ja rahu uuringute asjatundja Rajan Menon väljaandes New York Times.

Ukrainlased on sõjast väsinud, kuid ka Venemaal on probleeme. Ukraina ja tema liitlaste hinnangul võib Vene armee hukkunuid ja haavatuid olla umbes 700 000 ning geograafilised andmed näitavad, et enam kui 14 000 ühikut Vene sõjatehnikat on hävitatud. Ohvreid – mida Suurbritannia kaitseministeeriumi hinnangul oli novembri esimesel poolel keskmiselt umbes 1500 päevas – ja sellise ulatusega kaotused ei saa lõputult kesta.

Ka Venemaa majandus näitab pinget. Venemaa keskpank prognoosib, et kasv langeb järgmisel aastal järsult, koguni 0,5 protsendini. Keskpanga hinnangul on inflatsioon 8,54 protsenti – see tõstis intressimäärad oktoobris karmi 21 protsendini -, kuid mõned erauuringud näitavad, et see võib tõusta vähemalt veel kaks korda. Novembri lõpus langes rubla madalaimale tasemele alates 2022. aasta märtsist. Põhitoidukaupade nagu või, kapsas ja kartul hind on hüppeliselt tõusnud ning osa kauplusi on varguste vältimiseks hakanud võipakke hoidma lukustatud kappides.

Vaatamata sõtta suunatud tohututele ressurssidele ei kontrolli Putin endiselt kõiki Donetski, Hersoni ja Zaporižja oblasteid Ukrainas, mis koos Luhanskiga on osa tema deklareeritud eesmärkidest. Ka tema on hakanud kirjeldama oma tingimusi relvarahu sõlmimiseks – isegi siis, kui tema väed pressivad edasi ja enne, kui tal on õnnestunud ajada Ukraina väed täielikult välja Venemaa Kurski oblasti osadest, mille nad augustis hulljulgelt hõivasid.

Donald Trumpi peatne naasmine Valgesse Majja on muutnud kõik ärevaks. Trump on lubanud sõja kiiresti lõpetada ja tal ei puudu selleks hoovad – ta võib peatada sõjalise abi andmise Ukrainale, kui Ukraina ei pea läbirääkimisi, ja suurendada seda, kui Putin keeldub laua taha tulemast. Kuid kuigi privaatselt ja avalikult on levitatud erinevaid ettepanekuid, pole selge, kas Trumpil on toimiv plaan.

Sellegipoolest tehakse lõpuks diil, nii et on aeg planeerida sõjajärgset etappi. Mis iganes kokku lepitakse, jätkab Ukraina külgnemist suure ja võimsa naabriga, kes võib uuesti rünnata. Seetõttu on jutt pöördunud julgeolekugarantiide poole, kui Putin eirab poliitilise kokkuleppe tingimusi. Kui Zelenski kohtus sel kuul Pariisis Trumpi ja Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroniga – Zelenski esimene isiklik kohtumine Trumpiga pärast valimisi – kasutas ta ilmselt võimalust rõhutada selliste tagatiste tähtsust.

Siin on neli võimalikku stsenaariumi Ukraina tulevase julgeoleku jaoks.

Zelenski soovib NATO liikmelisust, kuid see lootus jääb ilmselt täitumata. Uue liikme NATO-sse vastuvõtmiseks on vaja üksmeelt ja kõige lähemal oli allianss Ukraina küsimuses üksmeelele 2008. aastal, mil ta teatas, et Ukraina liitub tema ridadega mingil täpsustamata kuupäeval. See ebamäärasus tulenes tänapäevani kestvatest lahkhelidest: vähemalt seitse NATO riiki on väidetavalt Ukraina liitumise vastu või soovivad seda määramata ajaks edasi lükata, sealhulgas USA – Trumpi tippnõustajad on öelnud, et liikmelisus on laualt maha võetud.

Teise võimalusena võiks teatud riikide koalitsioon lubada Ukrainat kaitsta. Häda on selles, et Ukraina soovib, et USA oleks garanteerijate hulgas. Ta peab NATO-t sisuliselt USA kaitsegarantiiks ja ei pea ühtegi koalitsiooni usaldusväärseks, kui seda ei kindlusta Ameerika väed ja relvad. Trump, kes ei soovi mitte ainult lõpetada sõda ilma Ukraina kaitsmise lubaduste andmiseta, vaid ka vähendada Ameerika julgeolekukohustusi Euroopas üldiselt, ei nõustu tõenäoliselt sellise kokkuleppega.

Trumpi avaldused ja inimesed, kelle ta on valinud välispoliitika ja riikliku julgeoleku kõrgeimatele ametikohtadele viitavad sellele, et Ameerika sõjaline jõud suunatakse üha enam Aasia ja Vaikse ookeani piirkonda, et Hiinale vastu seista. Veelgi enam, lihtsatel geograafilistel põhjustel on Ukraina julgeolek eurooplastele alati olulisem kui ameeriklastele. Seetõttu on mõistlik eeldada Ameerika sõjalise rolli vähenemist Euroopas, mis nõuab eurooplastelt vähemalt suuremat kaitsekoormust, võib-olla isegi peamist vastutust Ukraina kaitsmise eest.

Milline võiks välja näha lõppmäng, mida Euroopa juhib? Mitmed Euroopa riigid on arutanud sõdurite paigutamise võimalust sõjajärgsesse Ukrainasse. Macron, kes on rõhutanud, et Euroopa peab oma kaitseks rohkem tegema, kohtus eelmisel nädalal Poola presidendi Donald Tuskiga, et arutada Euroopa sõdurite paigutamist Ukrainasse pärast rahukokkulepet. Tusk ütles hiljem, et tema riik „ei kavanda selliseid tegevusi”, seda isegi pärast relvarahu. Ühesõnaga, Euroopa julgeolekugarantiist on räägitud, aga otsust pole.

Veel üks võimalik mudel – nimetagem seda relvastatud neutraalsuseks – on see, mida Ukraina kõige vähem eelistab. See eeldaks, et Venemaa lubab Ukrainat mitte rünnata ja Ukraina loobub nii NATO liikmelisusest kui ka välisriikide sõdurite ja relvastuse paigutamisest oma pinnale. Relvastatud neutraalsus muudaks Ukraina teiste lahendustega võrreldes haavatavamaks. See võib olla ka kõige saavutatavam tulemus. Putin on öelnud, et neutraalsus on „heanaaberlike suhete jaoks” hädavajalik. Heanaaberlikke suhteid võib igal juhul olla raske ette kujutada, kuid Venemaa märkimisväärsed edusammud lahinguväljal, eriti viimastel kuudel tähendavad, et Putin suudab teha hea diili.

Ukraina ei saa loota Venemaa mittekallaletungimise lubadusele ja peaks suurendama oma julgeolekut, kui tulemuseks on relvastatud neutraalsus. Ta võib ja peaks tagasi lükkama igasugused piirangud oma armee suurusele – mida Venemaa nõudis ebaõnnestunud läbirääkimistel 2022. aastal – või tavarelvadele, mida ta võib hankida või ehitada. Euroopa riigid, kes juba koolitavad Ukraina sõdureid ja investeerivad riigi kaitsetööstusesse, saavad mõlemal rindel rohkem ära teha. Ukraina on näidanud, et on hirmuäratav vastane ja kui tema kogenud, lahingutes proovile pandud armee saab tugevamaks ja paremini varustatuks, peab Venemaa arvestama palju võimsama vastasega.

Pärast enam kui 1000 päeva kestnud sõjale, mis on tapnud tuhandeid, paigutanud ümber miljoneid ja hävitanud suure osa Ukrainast, võib lõpp läheneda. Kuid lõpuks loeb see, kas suudetakse saavutada kestev rahu, mitte külmutamine, mis on piisavalt pikk, et Venemaa saaks end kokku võtta ja uuesti rünnata.