Kremli vägede ulatuslik sissetung 2022. aasta veebruaris sundis miljoneid Ukraina kodanikke riigist põgenema. Kuus kuni kümme miljonit elab endiselt välismaal ja valitsus soovib, et nad tagasi tuleksid. Nad vajavad neid: riigis on sügav demograafiline auk, mida sõda on ainult süvenenud. Uus ministeerium, mille nimi on Rahvusliku Ühtsuse Ministeerium seisab silmitsi ülesehitamise raske ülesandega tuua oma kodanikud tagasi.
President Volodõmõr Zelenski seadis ministeeriumile ülesanded – koostöö suure ukraina kogukonnaga välismaal – on üheks prioriteediks 19. novembril parlamendile esitatud ellujäämisplaanis. Uus ministeerium, mis on ajutiselt okupeeritud territooriumide taasintegreerimise ministeeriumi ümberkujundamine, loodi ametlikult 3. detsembril, vahendab El País.
Razumkovi analüüsikeskuse sotsioloog Olga Pistšulina võtab valitsuse plaanidest selgunu kokku: „Välismaal elab palju inimesi ja uus ministeerium püüab stimuleerida nende tagasipöördumist. Kuidas? Keegi ei tea. Nende tagasitoomise jaoks pole endiselt mehhanisme,” ütleb ta oma kontori lähedal asuvas kohvikus. Ukraina ajakirjandus on esitanud sama küsimuse täitevvõimu ja riigipea erinevatele osakondadele, kuid edutult.
Alustuseks pole täpselt teada, kui paljusid inimesi uus ministeerium sihib. Minister Oleksi Tšernišov rääkis detsembri alguses parlamendi ees „kaheksast, üheksast, kümnest miljonist inimesest”. Ligikaudselt elab ÜRO pagulasagentuuri UNHCR andmetel sõja esimestel kuudel põgenenutest välismaal ligi 6,7 miljonit ukrainlast. Koos sotsiaalministeeriumiga demograafilise arengu strateegia väljatöötamisel osalenud majandusanalüüsi instituudi Majandusstrateegia Keskuse ökonomist Volodímir Landa langetab arvu viiele miljonile. Valitsus juhib tähelepanu ka sellele, et majanduslikke väljarändajaid on kolm kuni neli miljonit, kes elasid välismaal juba enne konflikti.
Pistšulina sõnul sõltub inimeste naasmine teatud tingimuste täitmisest. Mõnda on võimatu täita, kui pomme langeb iga päev kogu riigis. Esimene on ilmne: turvalisus. Kuid me vajame ka stabiilset olukorda koos majanduslike ja sotsiaalsete võimalustega. Ka välismaal elavad ootavad haridussüsteemi ja kvaliteetset tervishoidu. Ukraina ajakirjanik ja Varssavi Visla ülikooli migratsiooniteadlane Olena Babakova lisab tagasipöördumise takistustena kõrged üürikulud, paaride lahkumineku pärast lahus elamist ja võõrana tundmise võrreldes nendega, kes jäid ja on elanud sõja üle.
Kiiev uurib igasuguseid lahendusi. Ta pooldab seda, et EL-i liikmesriigid vähendaksid survevahendina abi pagulastele ja et sõjaväelises vanuses meestel ei oleks juurdepääsu konsulaarteenustele. Samal ajal püütakse mitte kaotada sidet seaduslikul teel lahkunutega. Eelmisel nädalal kiitis parlament esimesel lugemisel heaks seni keelatud topeltkodakondsuse (Ukraina ja mõni muu riik) tunnustamise.
39-aastane Oleksandra Baljasna põgenes koos tütrega Hollandisse, kus tema õde oli elanud 20 aastat. Ta ei tunne end Hollandi kultuuriga „assimileerituna”, kuid tal pole kavatsust naasta, vähemalt praegu. Ta töötab interneti kaudu Ukraina valitsusvälises organisatsioonis, mis töötab välja enneaegsete laste hooldusprogramme, ja teeb nädalavahetustel koostööd sihtasutusega, et rahuldada Ukraina põgenike vajadusi nende asukohamaal: „Inimestest, keda ma tean, ei taha praegu keegi tagasi pöörduda.” Arvud puuduvad, kuid Baljasna olukord, kaugtöö välismaalt pole üksikjuhtum.
Baljasna nõuab kolme asja, mida riik ei täida. Julgeolek, mis ei ole ainult sõja lõpp, vaid garanteerib, et see ei kordu. 12-aastase tütre juurdepääs haridusvõimalustele ja tervishoiusüsteemile, mis tagab talle vajalikud ravimid. Neil on raske nii kaugel olla, tunda, et riiki jäänud võivad neile otsa vaadata lahkumise kahtlusega, nagu märkis Babakova. „Mõnikord tunnen, et ma pole seal, kus tahaksin, aga meil on valgus, saame igal ööl magada,” ütleb ta Haagist telefoni teel. Tema sõbranna kolme lapsega naasis Kiievisse, et oma abikaasaga ühineda. Ta kahetseb seda sügavalt ja käsib naisel mitte tagasi tulla.
Paljud naasevad lühikeseks ajaks, näiteks jõulupühadeks. Sel esmaspäeval ületas riigi piire 150 000 inimest, kuid nad tegid seda piirivalve andmetel mõlemas suunas. ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti andmetel on umbes 1,2 miljonit pagulast vähemalt kolmeks kuuks oma päritoluriiki tagasi pöördunud. Sama organisatsiooni novembris avaldatud uuring näitas, et 61% pagulastest loodab siiski olukorra paranedes naasta.
Varssavis elav spetsialist Babakova toob välja erinevused tagasipöördumise kavatsuses sõja eest põgenenute ja varem majanduslikel põhjustel lahkunute vahel. Poola keskpanga andmetel soovib 39 protsenti pagulastest selles riigis jääda kauemaks või igaveseks, samas kui teises rühmas tõuseb see protsent 61-ni. Tagasipöördumise põhjuste hulgas on võimetus leida oma võimetele vastavat tööd oma elukohas, kuuluvustunde puudumine ning eakate vanemate ja teiste sugulaste olemasolu Ukrainas.
Babakova soovitab meilivahetuses, et valitsus võiks vaadata mõningaid meetmeid, mida teistes riikides kasutatakse naasmise soodustamiseks, nagu tulumaksuvabastus esimesel kolmel aastal, hüpoteegitoetus, haridusstipendiumid jne. „Neil meetmetel on aga minimaalne mõju. Tegelikult on produktiivsem keskenduda immigratsioonipoliitikale, sellele, kuidas meelitada ligi majandusmigrante kolmandatest riikidest,” sõnab ta.
Razumkovi uuringus kogutud majandusministeeriumi andmete kohaselt vajab Ukraina 2032. aastaks 3,1–4,5 miljonit töötajat, kui ta soovib saavutada aastase majanduskasvu taseme 7%. Sõjajärgseks taastumiseks on vaja 411 miljardit dollarit (391 miljardit eurot), mis on 2,5 korda rohkem kui riigi sõjaeelne SKT. Miljonite ukrainlaste lahkumisele erinevates rändelainetes lisandub riigi demograafiline kriis.
„Probleem on tõesti tohutu. Ukraina on rahvastiku vähenemise poolest maailmas liider,” selgitab Pistšulina. Viimasel rahvaloendusel (2001) registreeriti 49 miljonit elanikku, mis 2021. aastal vähenes valitsuse arvutuste kohaselt 41-le. Nüüd on rahvaarv kahanenud 31 miljonini, eemaldades väljarändajad, pagulased ja viis miljonit inimest, kes elavad mõnel Venemaa poolt okupeeritud alal. Sellele lisandub negatiivne rahvastiku bilanss, kus sureb rohkem kui sünnib. Näiteks tänavu esimese 10 kuuga suri 87 500 sünni kohta 250 970 inimest, suhe kolm ühele.
Sündimuskordaja langes pärast riigi iseseisvumist 1991. aastal, 1,8 lapseni naise kohta. See nähtus tekitas alla 35-aastaste rahvastikupüramiidis demograafilise augu, mis nüüd, kui see vanusegrupp on jõudnud viljakasse ikka, kordub suuremas ulatuses. 2023. aastal oli sündimuskordaja 0,7 ja 2024. aastaks oodatakse 0,6.
Ukraina kiirustab oma kodanikke tagasi saama. Aja möödumine muudab tagasituleku keeruliseks. Valitsus tunnistab septembris heaks kiidetud demograafilises strateegias, et 1,3–3,3 miljonit inimest ei pruugi naasta. „Mida kauem kestab relvastatud agressioon, seda väiksem on Ukrainast lahkuma sunnitud inimeste osakaal, kes tõenäoliselt naasevad,” tõdetakse dokumendis. Baljasna kinnitab seda Haagist: „Igal aastaga, mis elame välismaal, väheneb tõenäosus, et me tagasi pöördume.”
