39-aastane soome mees Timo ei pidanud kunagi tõde teada saama. Jõulukingiks ostetud DNA-testiga selgus aga aastakümneid hoitud saladus. Timo isa ei olnudki tema bioloogiline isa.

Selgus, et vanemad olid kannatanud viljatuse käes. Seetõttu oli Timo saanud alguse annetatud spermaga ühes Helsingi erakliinikus, vahendab Yle.

Vanemate sõnul oli arst soovitanud neil asja lapse eest saladuses hoida.

Tundsin mitu päeva peas suminat. Kuidagi sättisid suured tükid end pea sees ümber, kui nii mõnigi asi, mis oli tõeliselt keskne ehitusplokk, ühtäkki kokku ei sobinud, kirjeldab Timo.

DNA-testiga leidis 39-aastane Timo poolvenna, kuigi ta oli pere ainus laps.

Aastate jooksul on leitud üle viiekümne õe-venna. Kui täpne olla, siis praegu on neid 52.

Kuidas see oli võimalik? Soome Yle selgitas asja.

Kliiniku nimi oli Bulevardi androloogiline labor. See asutati juba 1950. aastatel.

Kliiniku asutajaks oli spermauuringutele spetsialiseerunud Carl-Johan Johansson, kes oli meditsiiniringkondades tuntud kui „sperma-Kalle”.

Pärast Johanssoni hakkas kliinikut juhtima teine ​​meeste viljakusele keskendunud arst.

Timole ja tema õdedele-vendadele sai kiiresti selgeks, et kõnealune arst oli ravinud õdede-vendade vanemaid.

Seoses patsiendi privaatsusega ja arsti kõrge vanusega tema nime ei avaldata. Selles loos kutsutakse teda Bulevardi arstiks.

Bulevardi arst on oma karjääri jooksul ravinud sadu patsiente. Timo juhtum pole ainus, mis tekitab küsimusi, millist infot said lapsevanemad ja annetajad tema tegutsemisviiside kohta.

Soome naine Kaisa jäi 17-aastaselt raskelt haigeks. Ema otsustas tookord haiglas viibivale Kaisale öelda, et tema ja väikevenna Antti isa pole nende bioloogiline isa.

Võib-olla kartis ema, et ta ei saa sellest enam rääkida, arvab naine praegu.

Vanemad olid abi saanud Bulevardi arstikabinetis. Kaisa sündis 1968. aastal, noorem vend Antti kolm aastat hiljem.

Nende ema oli alati olnud arvamusel, et lastel on sama bioloogiline isa ehk doonor. Kaisa sõnul oli emale öeldud, et doonoriks on noor arst.

Paar aastat tagasi tehtud DNA-testid aga näitasid, et see ei vasta tõele.

Kaisa ja Antti olid tegelikult poolõed-vennad.

Sellel teadmisel ei olnud aga nende omavahelisele suhtele tähtsust.

Õde nagu õde, kallis ja tähtis inimene. Ainult võib-olla selgus, et tänu sellele oleme me kuidagi natuke erinevad, kuigi oleme paljuski väga sarnased. Selle on nad pärinud erinevatelt isadelt, kommenteerib Antti.

Nii et esiteks on mul tõesti hea meel, et mul on vend, ütleb Kaisa.

Mõlemad tahaksid aga teada, kes olid doonorid.

Enne viljakusravi seadust oli spermadoonori anonüümsus paljudele arstidele püha.

Bioloogilise isa päritolu püüti varjata erinevate vahenditega.

Viljastamisel võidi kaks spermat kokku segada. Samuti kutsuti vanemaid pärast viljastamist kodus seksima, et vanematel ei tekiks kahtlust, kelle spermast laps lõpuks pärit on.

Yle uuringust selgub, et Bulevardi arst oli leidnud spermadoonoreid oma lähiringist.

Leiti üles mees, kes sattus Bulevardi arsti palvel spermat loovutama. Asja tundlikkuse tõttu tema isikut ei avaldata.

Mees ja Bulevardi arst tundsid teineteist varasemast ajast.

Tingimused olid selged. Doonor ei tea, kellele sperma läheb ning doonorit ei tea kunagi ei patsiendid ega ka tulevane laps.

Mees ei tea, kas tema sugurakud on viljastanud lapsi. Siiski ei muretse ta, kui üks kunagi välja ilmub.

Muidugi ma loodan, et tal pole kahju, et ta olemas on, sõnab ta.

Samuti selgus, et Timo bioloogiline isa on arsti sõber.

Timo ja tema õed-vennad leidsid doonori 2020. aasta kevadel. Õdede-vendade arvust kirjutati veidi enne seda väljaandes Suomen Kuvalehti.

Põhjust, miks Bulevardi arst oma lähiringkonnast doonoreid hankis, võib otsida tema vanadest kirjutistest. 1979. aastal ilmunud meditsiiniartiklis kirjeldas arst, kuidas sobivate spermadoonorite leidmine eeldab nende pikemaajalist tundmist.

Timo ja mõned õed-vennad kohtusid doonoriga. Meest üllatas laste suur hulk.

Mees rääkis lastele, et annetas sperma uuringuteks.

Õdedele-vendadele jäi ebaselgeks, kui palju doonor teadis, milleks tema spermat tegelikult kasutati.

Doonor ei soovinud Yle-le intervjuud anda.

Üks võimalus juhtumite tagamaid välja selgitada oleks patsiendikaardid, kuid Bulevardi arst on korduvalt öelnud, et on need hävitanud.

See kõlab usutavalt, sest Yle uuringu järgi hävitasid osad vanad spermapangad spermadoonorite andmed.

Siis saadi aga ühendust Bulevardi arsti pojapojaga, kes rääkis, et leidis oma suvila pööningult erinevaid dokumente.

Uuriti kaarte, et veenduda nende ehtsuses. Kaartidel on näha, et tegemist on Bulevardi arsti patsientidega.

Patsientide aruannete esimene asi on tavaliselt diagnoos. Sterilitas või steriilsus oli kirjas paljudel.

Kaartidel on võimalik eristada patsiente, kes on viljastatud välisdoonori spermaga. Viljastamise järel on märgitud erinevad tähekombinatsioonid, millest võis järeldada, et need viitavad võimalikele doonoritele.

Bulevardi arsti lapselaps ei teadnud, mida patsiendikaartidega peale hakata.

Kohutav vastutus, mida nendega teha, et see oleks kõigi jaoks võimalikult aus. Ja austades arsti anonüümsuse lubadust patsientidele ja doonoritele ning siis jälle laste õigust teada oma päritolu, sõnas ta.

Seni on lapselaps patsiendikaardid oma pööningule jätnud. Info leidmine annab lootust neile, kes kliinikust alguse said.

Jah, info tuleks registreerida ja seeläbi pakkuda vana seaduse raames sündinutele samasugust õigust oma geneetilise päritolu, doonori ja kõige muu sellise väljaselgitamiseks, ütleb Timo.

Mõned viljatuskliinikud olid juba ammu enne viljakusravi seadust piiranud sama sperma kasutamist viie rasedusega.

Timo õdedest-vendadest vanim on sündinud aastal 1973 ja noorim aastal 1990. Miks kasutas Bulevardi arst aastakümnete kaupa ja nii suure hulga laste puhul sama doonorit? Mida teadsid vanemad ja doonorid sperma kasutamisest? Ja kuidas tervisekaardid suvila pööningule sattusid? Ja miks neid alles hoitakse?

Ainus, kes neile küsimustele vastata oskab, on Bulevardi arst. Ta on juba eakas, 95-aastane.

Arst keeldub intervjuust. Ta eitab patsiendikaartide hoidmist ja rõhutab oma patsientidele antud lubadust hoida konfidentsiaalsust.

On ainult üks asi, mida ta öelda tahab. Ta loodab, et need lapsed tunnevad rõõmu selle üle, et nende vanemad said tänu nendele ravivõtetele just sellise lapse, keda nad soovisid.

Timo on täiskasvanute tegemistes pettunud. Nii arst kui vanemad, kes pole julgenud lastele tõtt rääkida.

Timole ilmub järjest uusi õdesid-vendi, viimati sel sügisel.

Samuti on Timo pidanud oma uutele õdedele-vendadele rääkima nende ühisest päritolust.

Siis vehitakse elutoas dünamiidipulgaga ja küsitakse, kas ma võib su elu korraks kildudeks lõhata, kirjeldab Timo.

Reaktsioon on aga sageli positiivne ja uued õed-vennad rõõmsad.

Aga mõnikord on õdesid-vendi, kes ütlevad, et see pole tõsi, ja ei helista mulle enam kunagi. See on päris karm, sõnab ta.

Õed-vennad Kaisa ja Antti ütlevad, et lootus bioloogilisi isasid leida on hakanud kustuma. Sellest hoolimata on elevust õhus iga kord, kui DNA-testide andmebaas teatab uuest vastest.

Siiani on tabamused olnud kauged ja paljud inimesed, kellega nad on ühendust võtnud, pole õdedele-vendadele vastanud.

Õde ja vend rõhutavad, et nad ei nõua oma bioloogiliselt isalt midagi. Nad tahaksid lihtsalt oma päritolu kohta rohkem teada. Kui leitaks uusi sugulasi, oleks huvitav nendega kohtuda.

Mõlemad loodavad, et patsiendikaartide üllatav avastus annab uusi vihjeid nende päritolu kohta.

Teen seda oma poegade pärast rohkem kui enda pärast. Või vähemalt nii ma endale ütlen. Seda on kindlasti rohkem, kui ma tunnistada tahan, mind huvitab endiselt mu enda ajalugu ja see, kust see pärit on, kirjeldab Antti.

Kaisa tunnistab ka, et ei julge endale lubada isegi loota, et bioloogiline isa kunagi leitakse.

Võib-olla kaitseb see pettumuse eest. See selgub, kui on õige aeg. Loodetavasti, sõnab ta.