Hiljuti 70-aastaseks saanud Väinö Linna romaanis Tundmatu sõdur nimetab kapral Hietanen sõda pelgalt kuriteoks.
Moraal sõjas ei toimi. Jäägrikapten Kaarna põhjendas raamatus Nõukogude Liidu sissetungi tugevama õigusega, Kaarna sõnadega: „Maailmas on õiglus alati järgnenud võitja mõõgale… Eksivad need, kes said lüüa.”
Sõnad toovad meelde Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenski viie aasta taguse analüüsi tema ametisse astumise kõnes. Ta ütles: „Ajalugu on ebaõiglane. Meie ei ole need, kes seda sõda alustasid. Kuid meie oleme need, kes peavad selle lõpetama. Ja me oleme dialoogiks valmis.”
Nüüd kõlavad Zelenski sõnad aktuaalsemalt kui kunagi varem, kirjutab Yle kolumnis sõjaline asjatundja Ilmari Käihkö.
Venemaa ei tahtnud dialoogi, vaid ründas kolm aastat tagasi Ukrainat.
Rünnak ise on tõestus ajaloo ebaõiglusest. Isegi praegune sõjaolukord ei tundu õiglane.
Ukraina on sõjas alla jäänud. Vähesed inimesed räägivad enam Ukraina võidust.
Zelenski on teatanud, et otsib kiiret rahu olukorras, kus tema armee on liiga nõrk, et Vene okupatsioonivägesid oma territooriumilt välja lüüa.
Ukraina toetajad tunnistavad nüüd seda, millest kaks aastat tagasi kinniste uste taga räägiti: Ukrainat toetatakse läbirääkimiste positsiooni parandamiseks. Soome jalaväemiinide arutelu räägib sellest, et venelased ei peatu Ukrainas.
Läbirääkimiste teel kokkulepe Venemaaga, kes on alustanud ebaseaduslikku agressioonisõda, on põhimõtteliselt ebaõiglane. Ajakirja Economist värske kaanelugu võttis praegused ootused kokku, pidades silmas Ukraina jaoks kõige vähem halba „diili”.
Nimetatud „diili” isaks ja sõjaolukorra lahendajaks peetakse USA järgmist presidenti Donald Trumpi, kes lubas Ukrainale ühe päevaga rahu tuua.
Isegi Trump ei paista veel teadvat, kuidas rahuni jõuda või kuidas rahu praktikas välja näeks. Ta seisis juba oma esimesel presidendiajal silmitsi rahuvalveraskustega nii Lähis-Idas kui ka Korea poolsaarel.
Võib-olla jagab Trump oma kaasmaalase Benjamin Franklini veendumust. Franklin märkis 1783. aastal, et pole kunagi olnud head sõda ega halba rahu.
NATO endine peasekretär Jens Stoltenberg on meenutanud, et sõja kiiresti lõpetav Ukraina alistumine ei tooks kaasa isegi mitte halba rahu, vaid jõhkra okupatsiooni.
Kuid kui Ukrainal puudub rahvusvaheline toetus ja sõdurid, et sõja käiku muuta, on raske õiglust nõuda. Sõda pole mõistlik jätkata, kui see vältimatut lüüasaamist ainult süvendab.
Millise rahu saavutamiseks siis Ukrainaga läbi räägitakse? Esialgse info kohaselt jätaks rindejoonte külmutamine Venemaa kontrolli alla umbes viiendiku Ukrainast.
USA sunniks Ukrainat läbirääkimistele abi katkestamise ähvardusel ja Venemaad ohuga suurendada tohutult abi Ukrainale. Muidugi ei ole isegi läbirääkimiste algus veel garantiiks sõja lõppemisele. Sageli räägitakse läbi rahu üle, kui lahingud veel käivad.
Püsiv rahu nõuaks ka usaldust. Seda söövad Venemaa süstemaatilised inimõiguste rikkumised ja ukrainlaste kättemaksutahe. Suurim väljakutse on Venemaa seisukoht, et rahu kestvuse tagab vaid iseseisva Ukraina hävitamine.
Seetõttu tuleb Venemaa võimalikke nõudmisi Ukraina desarmeerimiseks ja režiimi muutmiseks näha õiges valguses: need on vahendid Ukraina nõrgestamiseks, et Venemaa saaks selle hiljem hävitada.
Usalduse puudumist saab leevendada sõja jätkumise karistamise mehhanismide väljatöötamisega. Ukraina jaoks tähendaks see mingisuguseid julgeolekugarantiisid. 2022. aasta kevadised rahuläbirääkimised kukkusid aga praeguse info valguses osaliselt läbi seetõttu, et ei leitud usaldusväärseid julgeolekugarantiisid.
Kuigi osa eurooplasi loodab salamisi, et Trump lahendab sõja võimalikult kiiresti, ei kao Ukraina küsimus kuhugi.
Heal juhul võtab ülesehitus aega aastakümneid.
Halvimal juhul on rahu nii ebaõiglane ja ebakindel, et see ei kesta.
