1980ndate aastate lõpul Helsingis Tehtaankatul sai kahekümnendates eluaastates Sergei Beljajev ülesande tollaselt Nõukogude suursaadikult Soomes. Noorel diplomaadil oli tipptasemel tõlgiks saamiseks aega kaks aastat. Ja ebaõnnestumise korral oleks ta visatud diplomaatilisest teenistusest välja.
Beljajev õppis soome keele ära nii, et järgmistel aastakümnetel tegutses ta alati tõlgina, kui Soome presidendid kohtusid idanaabri presidentidega, vahendab Iltalehti.
Praegu pole Soome ja Venemaa vahel Nõukogude Liitu ega peaaegu mingeid suhteid. Beljajev on 59-aastane ja alustas äsja Venemaa suursaadikuna Rootsis, kuhu ta saatis riigi president Vladimir Putin. Terve kuu Rootsis elamist on seljataga ning Beljajevi sõnul on aeg hästi läinud. Alanud on rootsi keele õpe ning suursaadiku volikirjade üleandmisel kohtuti kuningas Carl XVI Gustaviga. Rootsi oli Beljajevile juba tuttav maa, kuna ta on oma diplomaatilises töös spetsialiseerunud Põhjamaade asjadele.
Nüüd andis Beljajev Iltalehtile intervjuu, mis on erakordne. Venemaa suursaadikud Rootsis ja Soomes on andnud intervjuusid peamiselt Vene meedias pärast seda, kui Venemaa alustas ulatuslikku agressioonisõda Ukraina vastu.
Beljajevi seisukohad järgivad Venemaa ametlikku propagandaliini. Ootuspäraselt ei räägi Beljajev näiteks sõjast, vaid „erioperatsioonist”. Sõna sõda kasutavat ajakirjanikku ta aga ei paranda.
Selles intervjuus räägitakse peamiselt Soome asjadest, sest Beljajev teab neist. Riigiteenistuja, asjatundja ja tõlgina töötanud Beljajev on olnud Soomes neljas rollis. Esmalt Nõukogude Liidus, seejärel Venemaa saatkonnas, kokku veidi üle 20 aasta.
Muidugi, sellise ajaga muutub välisriik väga tuttavaks. Võib-olla isegi osa elust, ütleb ta.
Beljajev oli kohal 1990. aastatel Soomes peetud tähtsatel tippkohtumistel: näiteks ameeriklase George H. W. Bushi ja Nõukogude Liidu esindaja Mihhail Gorbatšovi kohtumisel 1990. aastal, OSCE tippkohtumisel 1992. aastal ja 1997. aastal, kui Bill Clinton ja Boriss Jeltsin kohtusid. Beljajev viibis kohal ka Donald Trumpi ja Putini kohtumisel 2018. aastal.
Aastad Soomes olid tema hinnangul huvitav aeg nii Soome-Vene suhete kui ka rahvusvahelise poliitika seisukohalt.
Nüüd on võib-olla kahetsusväärne, et Soome on saanud NATO liikmeks ja kaotanud nii erilise positsiooni rahvusvahelises poliitikas. Kardan, et Soomes on tulevikus raske selliseid suuri ja huvitavaid rahvusvahelisi üritusi korraldada, sõnab ta.
Soome otsustas NATO-ga liituda pärast seda, kui Venemaa alustas 2022. aasta veebruaris ebaseaduslikku ja täiemahulist rünnakut Ukraina vastu. Beljajevi sõnul olid Soome ja Venemaa suhted enne NATO-ga liitumist konstruktiivsed ja võrdsed.
Mõtlemata, kes on suur, kes väike. Kes on organisatsiooni liige või mitte. Ja ma võin seda öelda just seetõttu, et olin paljudel nendel koosolekutel kaasatud, ütleb ta.
Millised on Venemaa ja Soome suhted täna?
Täna on kahjuks meie suhted mitte ainult Soome, vaid kõigi Euroopa riikidega üsna madalal tasemel. Sest kõik, mida oleme isegi aastakümnete jooksul arendanud, on unustatud ja hävinud, vastab Beljajev.
Lääneriigid on suuresti katkestanud suhted Venemaaga selle alanud agressioonisõja tõttu, mis rikub nii ÜRO põhikirja kui ka rahvusvahelist õigust. Suhete katkemine on muu hulgas tähendanud ulatuslikke sanktsioone. Näiteks Soome jaoks on piir kahe riigi vahel suletud ja välisministeerium soovitab vältida igasugust Venemaale reisimist.
Beljajev ütleb, et peab Soome presidentidest väga lugu. Martti Ahtisaarit, Tarja Haloneni ja Sauli Niinistöt iseloomustab ta tugevate poliitikute ning huvitavate ja intelligentsete inimestena. Ta keeldub nende kolme hulgast oma lemmikut valimast.
Praeguse vabariigi presidendi Aleksandr Stubbiga tutvus Beljajev seoses Stubbi varasemate ametikohtadega välis- ja peaministrina. Beljajev rõhutab, et vastab küsimustele isiklikus rollis, kuna ta ei ole suursaadik Soomes ega võta selle ametikoha eest vastutust. Ta toob seda intervjuu käigus välja mitu korda.
Ta on toonud Soome poliitilisse ellu uue tooni. Tal on väga avatud ja särtsakas stiil ning huvitav oskus kõike väga loogiliselt esitada, hindab Beljajev Stubbi.
Suursaadik toob välja Stubbi viisi, kuidas küsimustele vastata kolme punktiga.
See näitab tõesti, et tal on väga terav ja analüütiline mõtlemine.
Presidendi kantselei ei soovinud Iltalehtile Beljajevi hinnangut Stubbile kommenteerida.
Järgmisena räägib Beljajev majandussuhetest, mis tema sõnul arenevad praegu Venemaa lõuna ja ida suunas. See on praktiliselt ainuke võimalus, sest Euroopa Liit on kehtestanud Venemaa vastu suure hulga sanktsioone pärast seda, kui Venemaa ründas Ukrainat. Sanktsioonid kehtisid juba 2014. aastast, kui Venemaa Krimmi vägivaldselt annekteeris.
Märkimisväärne osa praegustest sanktsioonidest on just majandussanktsioonid, näiteks impordi- ja ekspordipiirangud. Euroopa Komisjoni andmetel on enam kui pool EL-i ja Venemaa vahelisest ekspordist ja impordist keelatud. Kogu eksport ja import pole keelatud: muu hulgas on toiduained ja ravimid lubatud nimekirjas, sest eesmärk ei ole tavalisi vene inimesi karistada.
EL-i sanktsioonid hõlmavad ka näiteks diplomaatilisi meetmeid, isikute reisikeeldu ja varade külmutamist, samuti maantee-, lennu- ja mereliikluse keelde.
Kas ja millal on Euroopa riigid valmis meiega koostööd taastama – eks siis ole näha. Igal juhul ei saa see olema business as usual, ei naase endise juurde. Vaevalt saab sellele mõelda, sest liiga palju usaldust on kaotanud mõlemad pooled, sõnab ta.
Nii et EL-i sanktsioonid kehtestati Venemaa rünnaku tõttu. Beljajevil on sündmustele teistsugune vaade.
Me ei alustanud seda protsessi. Ilmselt tuleks initsiatiiv [majandussuhete taastamiseks] nendelt, kes on välja mõelnud selle, mis on juhtunud, sõnab ta.
Kui jutt on olukorrast Ukrainas, siis Beljajev soovib naasta 2014. aasta ja hilisemate sündmuste juurde, mille ta üksikasjalikult läbi käib. Tema versioon erineb suuresti tõest, sest Venemaa rikkus rahvusvahelist õigust, liites näiteks Krimmi vägivaldselt Venemaaga.
Kuidas ja millal teie arvates Ukraina-Vene sõda lõpeb?
On võimatu öelda, millal see lõpeb. See lõpeb niipea, kui Ukraina ja selle Lääne isandad mõistavad, et ühel või teisel viisil tuleks leida rahumeelne lahendus. Ja selline asi saavutatakse alati läbirääkimiste teel ja läbirääkimised on alati kompromiss, ütleb Beljajev.
Venemaa on sageli korranud valeväidet, et Ukraina ei tegutse iseseisvalt.
Beljajev pole rahul ka NATO laienemisega. Küll aga ütleb ta, et igal riigil on õigus ise otsustada, kuidas ta oma julgeolekut tagab. Kuid tema sõnul tuleks arvestada tagajärgedega.
Milliseid tagajärgi võib Soomel olla NATO-ga liitumisel?
Beljajev väidab oma pikas vastuses, et NATO näeb Venemaad oma vaenlasena. Ta ei anna aga täpset vastust, mis sarnaneb Venemaa juhtkonna tühjade ähvardustega.
„Aga mis peamine: kui varem oleme Soome suhtunud nii, et tegemist on sõbraliku riigiga, mis ei kujuta Venemaale mingit ohtu temast endast ega selle kaudu, siis nüüd tuleb kahjuks teisiti mõelda ja valmistuda kõikideks võimalikeks stsenaariumideks,” ütles Beljajev.
Soome valitsuse sõnum on vastupidine. Välisminister Elina Valtonen ütles augustis peetud kõnes, et Soome ei ohusta Venemaad ja Venemaa ei ole Soome vaenlane. Valtonen on ka öelnud, et NATO ei ohusta kedagi ja rõhutanud, et NATO on kaitseliit.
NATO seest on öeldud, et ta ei otsi Venemaaga vastasseisu ja NATO ei ole Venemaale oht. Neid küsimusi selgitatakse NATO ametlikul kodulehel rubriigis, kus vaadeldakse Venemaa poolt levitatud valeväiteid NATO kohta.
Väed Soome piirile?
Järgmisena toob Beljajev välja Vene väed Soome lähistel.
Soomes räägitakse üsna palju sellest, et riigi julgeolek on nüüd lõpuks tagatud. Aga kui reaalsust vaadata, siis Soome piiril Vene sõjaväge varem ei olnud – see on reaalsus. Mingeid vägesid, välja arvatud piirivalve, me ei pidanud vajalikuks piiril.
Tegelikult oli Venemaal mitu baasi ja väeosa Soome piiri lähedal juba enne Soome ja Rootsi liitumist NATO-ga või Venemaa rünnakut Ukrainale. Näiteks Alakurti väeosa asub Soome piirist linnulennult umbes 50 kilomeetri kaugusel, Kamenka umbes 60 kilomeetri kaugusel ja Petsamo piirkonnas paiknevad väed umbes 100 kilomeetri kaugusel.
Vene väed tulevad nüüd Soome piirile. Loomulikult arvestavad meie töötajad, kuidas nad suudavad tõrjuda võimalikku ohtu, kui see tuleb Soome suunalt, sõnab ta.
Iltalehti esitas kirjalikult täpsemaid küsimusi piirile saabuvate vägede kohta. Sellele, kas Vene väed tulevad piirile praegusest veelgi lähemale, saatkonnast siiski selget vastust ei tulnud. Asjatundjate hinnangul on Venemaa sõjalised jõud nüüdseks suuresti seotud Ukrainaga.
Kas te arvate, et Venemaa näeb Soomet praegu peamiselt NATO osana või näeb Venemaa siiski Soomet Soomena?
Soome pole kahjuks enam seesama iseseisev Soome. Või loomulikult on Soome Soome, aga tänapäeval on Soome eelkõige NATO, seejärel Euroopa Liidu liige. Aga EL-is otsustas Soome vähemalt välispoliitika üle, kus kõige olulisem teema on sõda ja rahu. Nüüd on Soome võime otsustada oma poliitiliste küsimuste üle tunduvalt vähenenud. Ja kõige olulisemaid otsuseid tänapäeval Helsingis kahjuks ei tehta, väidab Beljajev.
Soome välisministeeriumi teatel on NATO liikmesriikidel täielik autonoomia otsustada, millise sõjalise tegevuse, baasid või varustuse nad oma pinnale võtavad. NATO-s nõuavad otsused alati kõigi selle liikmesriikide konsensust.
Väidate, et NATO on Venemaale oht. Kas Venemaa ohustab Soomet? Kas Soome peab Venemaad kartma?
Mitte mingil juhul, ütleb ta kohe ja jätkab:
„Venemaa ei ähvarda Soomet ega Rootsit. Ja ma võin öelda – veelgi enam – ma olen kindel, et Venemaa ei ohusta ka Balti riike. Meie poolel pole kavatsust ega vajadust kedagi ähvardada või rünnata. Olen kindel, et Soomes teavad Soome juhtkond ja asjatundjad nii välispoliitikas kui ka sõjaväes seda päris hästi.”
Kommentaar on väga vastuoluline, sest Venemaa ründas Ukrainat ebaseaduslikult 2022. aasta veebruaris. Sõda käib siiani, ligi kolm aastat hiljem.
Vaba Ukraina väljak
Rootsi on Ukrainale üles näidanud suurt toetust. Seda on üsna konkreetselt näha saatkonna ees: selle ees olev bussipeatus ja selle kõrval asuv park on saanud uue nime: Vaba Ukraina väljak, Fria Ukrainas plats. Mida suursaadik sellest arvab?
Noh, see on muidugi rootslaste ja stockholmlaste asi. Me ei peaks alati ainuüksi meeleavalduste põhjal otsustama rahva tegelikku meeleolu, sest meeleavaldustele tulevad aktiivsed inimesed. Kuid see, kas neid on enamus või mitte, saab näha, sõnab ta.
Beljajev juhib tähelepanu, et Rootsi pole ainuke omataoline: paljudes Euroopa riikides on kohad ümber nimetatud Ukraina järgi.
Kas see on õige tee? Minu arvates on meie linnal oma ajalugu. Kas seda ajalugu on vaja muuta vastavalt päevapoliitilistele vajadustele? Ma arvan, et see on päris suur küsimus, sõnab ta.
