Euroopa mõtleb juba sellele, kuidas kaitsta Ukrainat järgmisel päeval pärast Venemaa algatatud sõja lõppu. Tuhat päeva kestnud konflikti lõpetamiseks läbirääkimisi veel näha ei ole, kuid Donald Trumpi saabumine Valgesse Majja võib sellele hoogu anda; kuigi see võib lõppeda halva lepinguga Ukraina ja Euroopa Liidu jaoks.
Kiiev nõuab Euroopalt ja USA-lt „julgeolekugarantiid”, et saavutada „kestev rahu”. Tõhusaim kaitsekilp oleks Ukraina astumine NATO-sse – selle artikkel 5 ütleb, et rünnak ühe liitlase vastu loetakse rünnakuks kõigi vastu –, kuid hetkel on sellele suur vastuseis. Vahepeal kaalutakse mõnes Euroopa jõukeskuses muid võimalusi turvavarju kasutuselevõtuks. Nagu kombinatsioon Euroopa rahuvalvajate saatmisest Ukrainasse koos Lääne relvade tulva ja Ameerika kaitsekilbiga, vahendab El País.
„Sõda lõpeb läbirääkimiste laua taga, võib-olla oodatust varem. Euroopa peab selleks valmistuma ja nõudma kohta selle laua taga,” ütleb üks Euroopa kõrgetasemeline allikas. Vähesed kahtlevad ka selles, et praeguses olukorras tähendab see leping Ukraina territooriumide kaotamist või vähemalt okupeeritud alade staatuse külmutamist teatud arvuks aastateks.
Kuid suur arutelu, mis järgnevatel kuudel toimub, on need „julgeolekugarantiid”, mida pakutakse Ukrainale „mitte ainult selleks, et ta selle lepingu vastu võtaks,” ütleb kõrge Euroopa allikas, vaid eelkõige selleks, et tagada Ukraina ellujäämine iseseisva ja suveräänse riigina ja heidutada Vladimir Putini – ahne imperialistliku autokraadi – isu, kes on varem vähe pühendunud tema allkirjastatud lepingute täitmisele. See ei ole uus arutelu. Eelmisel aastal taotles Kiiev seda kaitset NATO-lt, kuid tal õnnestus panna vaid rühm riike, sealhulgas Hispaania allkirjastama julgeolekukohustused, mis on põhimõtteliselt pikaajalise sõjalise ja majandusliku toetuse tagatiseks.
„Põhiküsimus on selles, kas neid turvagarantiisid toetab USA,” ütleb Elcano Kuningliku Instituudi Brüsseli büroo direktor Luis Simón. Euroopa liitlaste seas üksmeel puudub, kuid mõnes pealinnas, diplomaatilistes ringkondades ja ideede laborites kaalutakse erinevaid valemeid. Simón ütleb, et oleks soovitav, et Ukraina hõlmaks Atlandi alliansi liikmelisust ning et Lääne-Ukrainas oleksid Ameerika ja Euroopa väed. Või ainult Euroopa väed, kuid Ameerika Ühendriikide vihmavarjuga. Või leping, mis välistab liikmelisuse Atlandi alliansis, kuid mida tagavad Washington ja teised Euroopa suurriigid.
„NATO liikmelisus peaks olema Euroopa esmane eesmärk. Kuigi on erinevaid muutujaid, mis on vähem robustsed, kuid poliitiliselt elujõulisemad,” ütleb Simón. Oktoobris, vaid mõni päev pärast NATO peasekretäri kohalt lahkumist väitis Jens Stoltenberg, et Ukrainale on artikli 5 alusel kaitse andmine võimalik, „kui on olemas [demarkatsiooni] joon, mis ei pruugi olla rahvusvaheliselt tunnustatud piir”. Trump on lubanud ameeriklasi sõjast eemal hoida ega näi olevat valmis Kiievit Atlandi allianssi vastu võtma.
Ukraina on kriitilises olukorras. Ja talv on eriti karm, taaskord Venemaa rünnakute tõttu energiataristu vastu. Venemaa on rindel edusamme teinud – ehkki see pole veel otsustav –, kuid tema majandus on vaatamata numbritele sügavalt haige. Kiievis napib sõjaväelasi ja Moskva saadab jätkuvalt hakklihamasinasse tuhandeid sõdureid, ajateenijaid ja palgasõdureid. Ka Euroopa Liit, mis on lubanud sissetungitud riigile – kandidaatriigile – oma toetust mis iganes hinnaga ja ükskõik kui kaua, ei riski mitte ainult oma õitsengu ja usaldusväärsuse, vaid ka julgeolekuga. „2025 saab olema otsustav aasta,” tunnistas Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen neljapäeval.
Keegi aga ei tea, et suur osa sellest otsustusvõimest on alates 20. jaanuarist Valge Maja mandaadivahetusega Brüsselist 5000 kilomeetri kaugusel Washingtonis. Trump on lubanud sõja peatada 24 tunni jooksul. Ta pole andnud aimugi, kuidas ta seda teeks, kuid tema avalik retoorika pole olnud julgustav.
Tegelikult saatis ta sel nädalal oma luksuslikust golfiklubist Floridast Ukraina liidrile Volodõmõr Zelenskile sõnumi, et ta hakkaks mõtlema relvarahule ja kõigist okupeeritud aladest loobumisele. „Tore on öelda, et nad tahavad oma maad tagasi saada, kuid linnad on enamasti hävinud,” ütles ta. „Vaadates mõnda neist linnadest ja seal pole enam ühtegi hoonet püsti. Nii et kui te ütlete „võtame riigi tagasi”… Mille te tagasi võtate? See on 110 aastat kestev ülesehitus,” lisas ta.
Sellele vaatamata usuvad mitmed Euroopa allikad, kes soovivad erilise tundlikkusega teemal rääkida anonüümselt, et signaalid, mida vabariiklane saadavad, ei ole negatiivsed – Ukraina saadikuks määratud kindral Keith Kellogg kiitis Ukraina uusi toetuspakette. Joe Bideni administratsiooni relvad ja Kiievile antud luba rünnata sihtmärke Venemaa pinnal – ja nad rõhutavad, et Trump tahab saavutada rahu, kuid jõupositsioonilt.
„On oluline, et ta ei näiks nõrk,” ütleb kõrge ametnik. Samuti püüab Euroopa panna teda nägema, et Venemaale kasulik kokkulepe annaks tõuke Hiinale ja Iraanile – nende vaenlastele ja Kremli liitlastele – lootusega kallutada Trumpistide tasakaal Putini vastu. „Trump pole veel otsust langetanud, ühel päeval räägib ta üht ja teisel teist, seetõttu on nii oluline nüüd liikuda ja oma sõnumeid saata,” ütleb Ukraina valitsusallikas.
Ja sõnum nii Euroopale – EL-ile koos Ühendkuningriigiga – kui ka USA-le on, et Ukraina vajab mõlemat. „Ma arvan, et [Putin] on hull ja ma arvan, et ka tema arvab nii. Talle meeldib tappa ja see on ohtlik kõigile,” ütles Zelenski neljapäeval. Ukraina liider tunnistas ka jõhkrat reaalsust, mida vana kontinendi juhid avalikult ei tunnista. „Euroopa julgeolekugarantiidest ei piisa,” tunnistas Zelenski Brüsselis pärast paari kohtumist.
Arutelud hüpoteetiliste läbirääkimiste või „turvagarantiide” üle ei ole avalikud. Keegi ei taha Putinile vähimatki puhkust anda, kuid õhkkond Euroopas on muutunud. Liitlaste juhid ütlevad, et nüüd on vaja määratleda, milline oleks Ukraina võit – mille peab otsustama Kiiev –, siis rahutingimused ja seejärel selle tagamise valemid; sealhulgas Euroopa rahuvalveväed, mille Prantsusmaa president Emmanuel Macron on juba välja pakkunud.
Nüüd on eesmärk aidata Ukrainat relvade ja rohkemate rahaliste vahenditega, et ta jõuaks võimalikus dialoogilauas tugevama positsioonini. Ja muuta Ukraina okasseaks, millekski soomustatuks, mida on Kremlil raske seedida. Kolmapäeval kutsus NATO peasekretär Zelenski, seitsme Euroopa liitlasriigi (Saksamaa, Itaalia, Poola, Taani, Prantsusmaa, Ühendkuningriik ja Holland) esindajad ning komisjoni presidendi Ursula von der Leyeni ja nõukogu esimehe António Costa, et sellel teemal sõna võtta. Kuigi sellel äärmiselt piiratud kohtumisel kohalviibinud allikad osutavad, et lepiti kokku sõjalise toetuse – eriti õhutõrje ja vägede väljaõppeprogrammide – suurendamises, kuid ambitsioonikama lähenemisviisi osas üksmeelele ei jõutud.
Pealegi ei ole Euroopa Liit ise eriti tugevas olukorras, Prantsusmaal ja Saksamaal on poliitilised probleemid, relvavarud on ammendatud, tööstus vajab hoogu ja maksejõulist strateegiat ning eelarved on parimal juhul juba väga õhukesed. Praegu soovib enamus minna edasi samm-sammult. „Rahuvalvejõudude saatmiseks peab kõigepealt olema rahu,” ütles välispoliitika kõrge esindaja Kaja Kallas.
