Ukraina väljaanne Ukrainska Pravda kirjutab, kuidas Suurbritannias planeeriti eelmisel, 2023. aastal Ukraina lõunaosas Hersoni oblastis Dnepri jõe läänekaldal uut Normandia dessanti ja teise rinde avamist, aga see kukkus haledalt läbi. Hukkus väga palju häid Ukraina võitlejaid.

Käesoleva, 2024. aasta juulis lõppes Ukraina armee üks vähem avalikustatud operatsioone – kaitseväe dessant Hersoni oblastis Dnepri jõe vasakul kaldal.

Ukrainska Pravda (UP) sai sellest teada umbes nädal enne selle algust, 2023. aasta septembri lõpus, ja püüdis sellest ajast peale regulaarselt kokku panna kui mitte kõiki, siis vähemalt märkimisväärse osa selle operatsiooni mõistatustest.

Väljaannet huvitas kaks põhiküsimust: miks ja kas see riskantne operatsioon oli seda väärt?

Vastuste leidmine polnud aga lihtne. Kogenud ohvitserid, kellega oli varem rindel suheldud, keeldusid kommentaaridest.

UP esimene allikas, haavatud merejalaväelane, kes tutvustas end hüüdnimega „Munk”, oli intervjuu konfidentsiaalsuse pärast nii mures, et võttis ajakirjanikega peaaegu iga kord enne kohtumist erinevatel numbritel ühendust.

Juurdepääs Hersoni oblastisse, kus see operatsioon toimus, suleti ajakirjanikele jäädavalt.

Alles pärast seda, kui Ukraina väed selle aasta suvel lõpuks vasakkaldalt taandusid, õnnestus rääkida sõdurite, ohvitseride, brigaadiülemate, asetäitjate, vabatahtlike ja teiste operatsiooni käigust teadlike inimestega.

Ajakirjanikud viisid läbi üle 20 pika ja üksikasjaliku intervjuu.

Ajakirjanikud said teada Suurbritannia olulisest rollist operatsiooni ettevalmistamisel. Suurbritannias eriväljaõppe saanud Ukraina dessantväelased uskusid operatsiooni õnnestumisse ja riskisid oma eludega. Nagu iga operatsiooni puhul, on ülevaade sellest kokku pandud nende juttude põhjal, kes ellu jäid.

UP kirjutas sellest, et valgustada hoolikalt maha vaikitud teemat. Samuti on see austusavaldus paljudele sõduritele, kes selle operatsiooni käigus hukkusid.

Samuti kirjutatakse sellest, et järgnevate sõjaliste operatsioonide eest vastutavad inimesed ei kordaks Hersoni oblastis tehtud vigu.

Väljaanne oli valmis andma sõna neile, kes operatsiooni kavandasid ja juhtisid, eelkõige merejalaväe endisele ülemale kindralleitnant Juri Sodolile, kes aga palveid eiras.

Kaitseväe dessandi operatsioon Dnepri vasakkaldal Hersoni oblastis sealse maa hõivamiseks algas 2023. aasta oktoobris. Ja see kestis juulini 2024 – see tähendab peaaegu 9 kuud (peaaegu sama kaua kestis näiteks Bahmuti kaitsmine). Neist vaid kaks-kolm esimest kuud kuulus initsiatiiv Ukraina armeele.

Selle operatsiooni põhijõududeks Ukraina poolelt olid merejalaväelased – kogenud 35. ja 36. brigaad (koos vastavalt 137. ja 501. pataljoniga) ning äsja moodustatud merejalaväelaste 37. ja 38. brigaad. Samuti 124. ja 126. maakaitse TRO brigaad (viimane kuulub praegu merejalaväe koosseisu) ning 73. erioperatsioonide keskus.

Osa üksustest läbis Suurbritannias operatsiooniks eriväljaõppe. Algul püüdsid kaitseväelased jala maha saada kolmes kohas vasakkaldal, mida tavaliselt nimetatakse sillapeadeks: Antonivi raudteesilla taga, Pištšanivka ja Pidstepne küla vahel (päikesepaneelide asukoht, ala hüüdnimega „Kljuška”) ja Krõnkis.

Umbes nädal-kaks pärast operatsiooni algust lahkusid mereväelased vallutatud aladelt Antonivi raudteesilla taga ja päikesepaneelide piirkonnas. Nad keskendusid sel ajal kõige edukamale punktile – Krõnkile (ja metsale selle ümber). Seetõttu sai see operatsioon hüüdnimedeks „maabumine Krõnkis”, „Krõnki”.

Tõenäoliselt ei saadud Krõnki küla kogu operatsiooni üheksa kuu jooksul kordagi mereväe täieliku kontrolli alla. Neil õnnestus umbes pool asulast tagasi vallutada ja enda käes hoida. Operatsiooni juhtis merejalaväe ülem kindralleitnant Juri Sodol.

Umbes pooled selle loo kangelastest, aga ka nende sündmustega seotud kahe üksuse komandörid rõhutasid intervjuus UP-le: selle operatsiooni raames püstitatud ülesandeid oli võimatu täita. Üks loo tegelastest osales ülekuulamistel kriminaalmenetluse raames, mis algatati tema võitleja suhtes käsu mittetäitmise eest.

Vägede väljaviimine vasakkaldalt toimus järk-järgult. Esimesena, 2024. aasta talvel, tuli välja 36. brigaad. Viimased juulis 2024 olid 35. brigaadi üksikud võitlejad.

„Krõnkile” eelnesid TRO, eriüksuste SSO ja sõjaväeluure GUR 124. ja 126. brigaadi mitu kuud kestnud haarangud vasakul kaldal. Kuulsaim haarang viidi läbi 2023. aasta augustis, seda nimetati „maabumiseks kasakate laagrite lähedal”.

Dessandioperatsioon Hersoni piirkonna vasakul kaldal ei toimunud ilma Suurbritannia osaluseta – võib-olla kõige aktiivsem ja sihikindlam Ukraina liitlane sõjas Venemaaga. Kuigi võtmetähtsusega poliitiline initsiatiiv jäi Ukrainale.

Mereväele lähedase allika sõnul pooldas Suurbritannia mereväe sissetungi algusest peale, et Ukraina pööraks rohkem tähelepanu lõunale. Eelkõige hakata kasutama nii võimsat tüüpi vägesid nagu merejalaväelased oma otstarbeks, st dessantoperatsioonideks ja pettemanöövriteks.

Ülemaailmselt loodavad britid Mandri-Euroopa rannajoone ja kriitilise tähtsusega veetaristu kaitsmisel Ukraina mereväelaste toetusele.

Suurbritannia propageeris koos huvilistega Ukraina poolelt, merejalaväe poolelt ideed, et merejalaväelased peaksid lahkuma Donetski oblastist ja alustama operatsioone vee peal.

Eelkõige teatas sellest 2023. aasta veebruaris riigi toonane peaminister Rishi Sunak avalikult, et London laiendab oma Ukraina sõjaväelaste väljaõppe programmi, et kaasata ka merejalaväelased. Vahetult pärast seda avaldust lahkus Suurbritanniasse õppusele vastloodud 38. merejalaväebrigaadi esimene pataljon, mida juhtis Ukraina kangelane Jevhen Bova.

Mõte merejalaväelaste teises kohas kasutamisest ei leidnud aga pikka aega poolehoidu ei toonase komissari Valeri Zalužnõi ega ka presidendi poolt. Seejärel võttis Suurbritannia kasutusele veelgi radikaalsema sammu ja 2023. aasta alguses saabus ametlik delegatsioon Kiievisse Zalužnõiga kohtuma.

Sellel kohtumisel, kus lisaks Valeri Fjodorovitšile olid kohal ka mereväe ülem Oleksi Neižpapa ja toonane merejalaväe ülem Juri Sodol, veensid ukrainlased britte, et nad ei saa merejalaväelasi vee peal kasutada, sest selleks pole varustust.

Selle peale vastasid britid üllatusega: suure sõja algusest peale pole te meilt selle kohta midagi küsinud.
„Britid ütlesid: peate näitama, et valmistate ette mitu pataljoni merejalaväelasi Dnepri ületamiseks, et venelased hakkaksid kukalt kratsima. Isegi selliste manöövrite ettevalmistamine oleks venelastele tõsine sõnum,” ütles mereväega seotud allikas UP-le.

Ja ometi veensid britid Zalužnõid ja ta ütles: kõik, me kasutame merejalaväge. Need sõnad, nagu allikas lisab, meeldisid Sodolile ja samal ajal vihastasid Neižpapat. Viimane kartis, et nii tõmmatakse mereväe isikkoosseisu aluseks olevad merejalaväelased mereväest välja.

Aga keegi ei andnud järele. Mõni kuu hiljem, 23. mail 2023 teatas president Volodõmõr Zelenski ametlikult eraldi merejalaväe loomisest Ukraina relvajõudude koosseisus.

Vastloodud merejalaväe 37. ja 38. brigaad olid sel ajal juba mitu kuud Suurbritannias väljaõppel olnud. Igal pataljonil oli vaheldumisi viis nädalat väljaõpet. Selle aja jooksul õpetasid Briti ja Hollandi instruktorid ukrainlasi veetakistusi ületama: jõge ületama, kaldal maabuma ja maal operatsioone läbi viima. Ja ka õigesti planeerima personali tööd ja ülesannete täitmist.

Juba Suurbritannias rääkisid väljaõppe läbinud merejalaväelased UP-le, et neile sai selgeks, et valmistutakse millekski suureks ja mitte sarnaseks varasematele ülesannetele.

„Saime aru, et pärast õppusi läheme Kinburni maakitsusele (selle vabastamine võimaldaks Mõkolaivi sadamaid blokeeringust vabastada – UP) või ületame Dneprit, või läheme Krimmi, oletused olid erinevad. Ja kui meile sellest kolm nädalat enne operatsiooni räägiti, olime teadlikud, mida me tegema peame. Veetakistuste ületamise operatsioon toob alati kaasa 70–80% kaotusi. Keegi ei keeldunud,” rääkis ellu jäänud merejalaväelane Munk.

„Britid andsid meile ette, ütleme, piirkonna, kus me tegelikult ülesandeid täitsime – Kinburni maakitsusest Kahhovkani,” ütleb ühe brigaadi ohvitser, kes palus oma nime ja hüüdnime mitte avaldada.

Kindralstaap teatas Briti õppuste lõppemisest 2023. aasta augusti keskel. Märkides, et rohkem kui 900 merejalaväelast on saanud väljaõppe väikeste paatidega kaldal maabumiseks.

Kaks mereväeohvitseri, kellega UP rääkis, on veendunud, et vasakkaldal maabumine oli planeeritud 2023. aasta suveks, vahetult pärast äsja moodustatud brigaadide võitlejate väljaõppelt naasmist. Kuna aga juuni alguses lasid venelased õhku Kahhovka hüdroelektrijaama, uhuti saared täielikult minema ja rannik ujutas üle, mistõttu tuli operatsioon edasi lükata.

Samal ajal rääkis teine allikas veidi teistsugust versiooni, mis oli seotud merejalaväe ja selle operatsiooni ettevalmistustega. Näiteks küsisid liitlased pärast Kahhovka HEJ plahvatust Ukrainalt: kus on teie merejalaväelased, miks nad ei kasuta ära seda, et venelased on vasakkalda esimese kaitseliini minema uhtunud ja ei lähe rünnakule?

Mereväelased igatahes rünnakule ei läinud, sest nende sihtpunkt oli taas Donetsk. Ukraina väejuhatuse otsust võib põhjendada sellega, et enne veepealset operatsiooni taheti lasta uutel brigaadidel maismaal „sisse joosta”.

Eelmise, 2023. aasta juunist septembrini edenesid merejalaväelased edukalt (palju edukamalt kui naaberüksused Robotõnes) Zaporižja ja Donetski oblasti piiril asuvas Velõka Novosilka piirkonnas. Rünnakut juhtis kindralleitnant Sodol.

Hiljem juhtis ta ajutist operatiiv-taktikalist vägede rühma „Katran”, mis loodi vasakkalda dessandioperatsiooni juhtimiseks.

Kolonel Dmõtro Palasel oli Sodolile ja tema otsustele suur mõju, ütles üks komandöridest UP-le. Väidetavalt kiirustas ta kõiki ülesandeid täitma sõnadega: „Kuidas läheb, on hommik ja keegi veel midagi ei ründa?”

On ilmne, et operatsioon, mis sai nime „maabumine Krõnkis”, ei olnud mõeldud eranditult Krõnki vallutamiseks – tilluke ja samal ajal elujõuline küla, kus enne Suurt sõda elas tuhat inimest.

Nagu ütlesid UP-le kaks hästi informeeritud allikat – 36. brigaadi ja Ülemraada kaitsekomisjoni juhtkonnas -, oli selle operatsiooni põhieesmärk jõuda Krimmi, Perekopi maakitsusele.

Selleks pidid merejalaväelased läbima sõjaliste standardite järgi tohutu vahemaa – 80 kilomeetrit territooriumil, mis sel ajal oli juba poolteist aastat okupatsiooni all.

„Lõplikuks ülesandeks oli kosmos: pääs Krimmi. Meile öeldi, et on vaja läbi murda ainult rindejoon, mis läbib rannikule kõige lähemaid asulaid – Korsunkast Olešokini (40 kilomeetrit mööda Dneprit – UP). Ja teist kaitseliini pole, see tähendab, et nad on kõik ühel liinil välja veninud,” selgitas 36. brigaadi juhtkonna allikas UP-le.

„Sõjalised ülesanded on alati seatud maksimumini. Antud juhul oli see maakitsuseni jõudmine,” kinnitab kaitsekomisjoni allikas.

Teine ülesanne, mis püstitati enne operatsiooni, nägi välja maalähedasem ja arusaadavam – laiendada Hersoni rinnet ning tõmmata sinna vastase jõud Zaporižja suunalt ja Donetski oblastist.

Sisuliselt pidi lõuna jätkama segava rinde rolli täitmist, millest UP kirjutas septembris 2023. Alles seekord tõstis Ukraina panust oluliselt: kahe TRO brigaadi ning mitme SSO ja GURi üksuse asemel kogu Merekorpus osales Vene armee vägede idast tagasitõmbamises.

„Meie juhtkond nägi, et kui me lihtsalt seisame oma paremal kaldal, ei tee aktiivset sõjategevust, siis nad (venelased – UP) jätavad Rosgvardija vasakule kaldale. Ja dessantväelased, jalavägi, merejalaväelased eemaldatakse ja viiakse Zaporižja ja Donetski suundadele. Seetõttu tegi väejuhatus strateegilise otsuse siit rünnata,” selgitab kaitsekomisjoni allikas.

Kõige motiveeritumad ja pühendunumad mereväelased, eriti need, kes läksid õppima Suurbritanniasse, uskusid sellesse operatsiooni nii palju, et UP-ga vesteldes nimetasid nad seda kogu sõja potentsiaalseks mängu muutjaks. Näiteks pakuti analoogiat liitlaste dessandiga Normandias, mis 1944. aastal võimaldas neil avada teine ​​rinne Lääne-Euroopas.

„Kui oleksime suutnud luua selleks ettenähtud punktidesse suuremad sillapead ja ühineda kõigiga ühte ritta, oleks see pidanud tõmbama vaenlase tohutud jõud Robotõne suunalt ja muutma sõja kulgu,” ütles üks mereväelastest, kes võitles koos Mungaga ja pani operatsioonile suuri lootusi.

„Personali üleviimine kestaks venelastel nädalaid või isegi kuid. Sellest tulenevalt oleks nende logistika tõsiselt häiritud, nende töö nõrgeneb ja me saame nad lükata Armjanski poole,” ütles Munk.

Septembris 2023 eemaldati merejalaväelased rünnakult Velõka Novosilka piirkonnas ja viidi lõunasse. Seal, Mõkolaivi oblastis ja Hersoni oblastis oli üksustel – nii välismaal õppustel käinud kui ka toona Ukrainas sõdinud üksustel – veel paar nädalat aega valmistuda. Ja ka koordineerimiseks ja luureks.

Operatsioon „Krõnki” oli hoolikalt ette valimistatud. Samas polnud see aga kõigis aspektides läbi mõeldud.
Mõnel vasakkaldale sõitma pidanud paadijuhil oli juba veeoperatsioonide kogemus. Eelkõige sõidutasid 36. brigaadi paadijuhid SSO- ja GUR-i võitlejaid mööda Dneprit, et püüda maanduda okupeeritud Enerhodaris.

„Meie isikkoosseis käis Suurbritannias ja teistes riikides, kuid parima veetakistuste ületamise väljaõppe saime Ukrainas. Siin saime oma ründerühma kokku panna ja kõik detailideni läbi mõelda: kellest saab parameedik, kellest kuulipildur, kes oleks granaadiheitja. Treenisime paatidel iga päev peaaegu kuu aega,” rääkis UP-le 35. brigaadi sõdur hüüdnimega Hans.

„Välismaale me ei läinud. Eriüksuste SSO inimesed tulid meie juurde Hersoni piirkonda ja õpetasid, kuidas paati juhtida, mida teha, kui see ümber läheb, kuidas paadist maha tulla, mööda kallast laiali hargneda, rünnakut alustada. Mõned inimestest koolitati lahingutegevuseks, osa – paadi juhtimiseka. Üldiselt oli mõistlik koolitus. Mobiliseeritud merejalaväelaste jaoks oli see esimene kogemus vee peal,” lisab 36. brigaadi 501. pataljoni luurerühma ülem, kes palus enda nime avaldamata jätta.

Mereväelased said mõned päevad enne operatsiooni eelmise aasta oktoobri alguses lahingukäsu maabuda vasakkaldal. Nagu ühe merejalaväebrigaadi ohvitser UP-le ütles, võeti see algul vastu mõttega „võib vähemalt proovida”. Kui aga tehti teatavaks selle käsu täitmise tingimused ja plaan, muutus sõjaväelaste suhtumine.

Reasõdurid ehk inimesed, kes pidid selle operatsiooni sõna otseses mõttes oma kätega sooritama, ei kõhelnud UP-ga vesteldes käsu plaane roppude sõnadega nimetada. Nagu kaotasime enne seda hunniku inimesi Zaporižja suunal, kuival maal, mis saab Hersoni oblasti suurel veekogul?!

Käsk andis kolmele merejalaväebrigaadile aega 3-4 päeva, et hõivata lai 30-kilomeetrine maariba – umbes Antonivi raudteesillast Krõnkisse – ja liikuda edasi maanteele M-14. Lisaks veel 5-7 kilomeetrit okupeeritud rannikul. Sõjaliste standardite järgi on see tohutu vahemaa.

„See (käsk – UP) tundus tol ajal kõigile hull… Algul pidi minema kolm brigaadi – 35, 36 ja 38 ning 37 oli reservis. Me pidime võtma, puhastama mitu asulat, läbima kõik kaevikute ja kindlustuste liinid,” ütles ülalmainitud mereväeohvitser UP-le.

„Kõik arvasid, et sellest tuleb kas tohutu läbikukkumine või suur edu. Aga tegelikult ei tulnud kumbagi,” lisas ta.

„Ja mis siis tegelikult juhtus?” küsiti allikalt. „See osutus normaalseks, et tappa vaenlase isikkoosseisu. Ja kaotati palju, ütleme, väga väärtuslikke inimesi,” vastas ta.

Maabumine vasakul kaldal algas umbes 10.–16. oktoobril 2023. Igal brigaadil oli oma liikumisvektor mööda 30-kilomeetrist tsooni, mis tuli hõivata. 36 läks mööda Antonivski raudteesilda, 38 – Pištšanivka ja Pidstepnõi (Kljuški rajoon) vahelise päikesepaneelide suunas, 35 – Krõnkini.

Ja esimestel päevadel oli üllatuse ja suhteliselt nõrga vastase näol kõik korras. 36. ületas Antonivi raudteesilla (muide, 36. esimene ründerühm pandi ametlikult kokku sõjaväeorkestrist) ja hõivas Poima küla. 38. – hõivas osa päikesepaneelidest, 35. – hakkas Krõnki külge klammerduma.

Kuid peaaegu kohe mängis operatsiooni nõrgim külg – selle planeerimine – merejalaväelaste vastu. Esimesena kannatas selle all 36. brigaad. Selle ründeväelased, kes liikusid edukalt mööda raudteesilda, jäid ilma lisavarustuse, toidu ja varjumise võimaluseta.

Siin on 36. brigaadi juhtkonna allika otsene tsitaat: „See raudteesild on vaid kolme ja poole kilomeetri pikkune muldkeha lammil, mis toetub Poima asulale. Paremale, vasakule – soo. Saime aru, et see on ühesuunaline tee. Kusagil polnud varjuda.”

„Palusime ehitada vähemalt mingi logistiline ahel – püstitada 10-15 SP amortisaatorit (vaatluspunktid – UP), et SP-st SP-sse saaks koguda laskemoona, toitu, vett, ravimeid, evakuatsiooni. Meil polnud üldse logistikat!” sõnas ta.

„Me ütlesime, et see on lihtsalt mõrv. Nad vastasid meile: ei, minge edasi Poima poole. Saatsime sinna veel ühe pataljoni, mille venelased „Iskanderidega” raudteesilla all millalgi 19. päeval hävitasid. Kõigepealt lendas sisse kaks-kolm „Iskanderi” ja siis lõpetati liugpommide ja tankidega. Kaotasime 90 hukkunute ja haavatutena,” lisas ta.

„Iskanderide” rünnak 36. brigaadi võitlejate kogunemiskohale raudteesilla juures, mida venelased siis, 2023. aasta oktoobris oma Telegrami kanalites kajastasid, oli merejalaväe esimene suurem kaotus selles operatsioonis.

Pärast seda sündmust jätkas 36. brigaad vasakkalda hõivamise ülesannet. Esmalt suundus see varem määratletud Poimale, seejärel hõivas koos 38. brigaadiga „Kljuška” ja päikesepaneelid.

„Meile lubati suurtükiväge, palju vahendeid, mis meie huvides töötavad: „HIMARS töötab nagu kuulipilduja!”. Aga lõpuks saime petta,” lisab 36. brigaadi allikas.

„Kes teile lubas?” küsis ajakirjanik. „Komandör, kindral Sodol,” vastab sõdur.

Oktoobri lõpus – novembri alguses, kuna kolme sillapead ei olnud võimalik korraga hoida, jätsid merejalaväelased maha neist kaks: Antonivi raudteesilla ala ja ala hüüdnimega „Kljuška”, ja koondasid oma jõud Krõnkile.

Sel ajal oli Krõnki ilmselt kõige suurema neisse sisenenud inimeste arvu tõttu – eriti 35. brigaadi tõttu – vasakkalda pealetungi edukaim suund. 36. ja 38. brigaad liikusid Krõnki poole, olles juba oma sillapeade loomisel kaotusi kandnud. 38. brigaad oli UP-le teadaolevalt ainus, kes viis varustuse vasakkaldale.

Juba paar nädalat pärast selle algust oli Krõnki piirkonna kitsenenud vasakkalda hõivamise operatsiooni peamiseks väljakutseks tee just sellele kaldale. See on tehnilisest seisukohast äärmiselt keeruline ja venelased pommitasid seda pidevalt.

Krõnkisse jõudmiseks pidid merejalaväelased sõitma paadiga üle laia Dnepri jõe, laskuma saartele maha, kõndima paar kilomeetrit jalgsi, mõnikord ootama minimaalses varjualuses (aukudes) ja ületama Konka/ Krõnka jõed. Üldiselt võis teekond ühelt kaldalt teisele kesta mitmest tunnist päevani.

„Kas olete näinud filmi Anakonda? Siinkandis on nii suur hirm, ikka tulistatakse igasuguste relvadega. Ja paadiga minna kuskil 12,5 kilomeetrit,” rääkis üks 35. brigaadi sõduritest UP-le.

Saartel oli võimatu kanda kinnitada. Need nägid välja nagu soine ala, mis oli kaetud pommikraatrite ja mahalangenud puudega. Nendesse oli võimatu süveneda: niipea, kui sa mitu korda labida „mulda” pistsid, täitus potentsiaalne varjualune veega.

Seetõttu muutusid samad kraatrid sageli varjupaigaks suurtükiväe rünnakute eest. Droonide eest olid „varjupaigad” merejalaväelaste aruannete kohaselt pärast suurvee taandumist Kahhovka HEJ plahvatuse tõttu puudesse kinni jäänud rusud.

Mõned sõdurid „eksisid” meelega saartele, et mitte vasakule kaldale minna.

Selle loo kaks kangelast, kellest üks on droonioperaator, said käsu paigutada saartele positsioonid, et olla vaenlasele lähemal. Kuid nad keeldusid komandöride antud käskudest, sest see oleks olnud enesetapp.

Alates umbes 2023. aasta detsembrist, pärast väikeste jõgede demineerimist, muutus marsruut Hersoni piirkonna kontrollitud rannikult Krõnkisse pidevaks ja võttis palju vähem aega – 40-50 minutit.

Kuid see tõi mereväelastele vaid osalise leevenduse, sest operatsiooni planeerimise üks peamisi puudusi oli paatide ja elektroonilise sõjapidamise vahendite tohutu puudus.

Osa veesõidukeid operatsiooniks eraldas merevägi, kuid suurem osa hangiti iseseisvalt – peamiselt vabatahtlike abiga. 36. brigaadil näiteks oli operatsiooni alguses vaid 8 oma paati, 38. brigaad laenas need kohalikult TRO-lt, mis oli juba liikunud saartele ja vasakkaldale.

Kõik ei jõudnud vasakkaldale, nagu ka kõik ei tulnud sealt tagasi.

Kõige traagilisemate juhtumite hulgas, mida selle loo kangelased jagavad, on see, kuidas nad pidid autokummidel paremale kaldale tagasi pöörduma, kuna paate polnud, kuidas inimesed olid sunnitud logistika puudumise tõttu Dneprist vett jooma, kuidas haavatu tegi evakuatsiooni puudumise tõttu enesetapu.

„Algul meil olid paadid ja siis hakkasime neid kiiresti kaotama. Esimeses oli 8-10 inimest ja kui nad kõik hävisid, läksime kolmekesi paatidega. Et mind välja saada, kui olin haavatud, siis me näiteks kaotasime kolm paati,” räägib Hans 35. brigaadist.

Paate sai osta, aga need pole odavad. Näiteks ühe kummipaadi maksumus, mille andis meremeestele Serhi Prõtula sihtasutus, oli 388 000 grivnat (8800 eurot).

„Sellist asja ei olnud, et igal üksusel oli oma paat. Seal oli teine ​​kaater ja juht, kes sellega sõitis. Mäletan, kuidas keegi 38. brigaadist helistas mulle kuskilt ja küsis, kas meil on paat, sest nende oma läks katki, ja nad pidid sellega ära tooma oma „300” (haavatu). Me ei öelnud: „Me ei anna”, sest me peame omad ära tooma.

Muide, meil ei olnud lihtsad kalapaadid, vaid head ameerika omad, mis on õhupallidega tugevdatud. See ei päästa FPV-dooni otselöögist, kuid kui mürsk kukkus vette ja paati jõudis vaid killuke, võis paat ohutult kaldale jõuda. Pump lülitati sisse, mis pumpas selle automaatselt tühjaks.

Elektroonilisi vahendeid paatides peaaegu ei olnud. Seal oli üldine suur süsteem, millega üritati katta maabumiskohti,” rääkis 501. pataljoni luurerühma ülem.

Vasakul kaldal olevad paatidelt mahatuleku kohad olid UP allikate sõnul peamised kohad, kus Ukraina sõdurid said kõige sagedamini vigastada ja hukkusid. Venelased tõmbasid nad kiiresti suurtükitulega maha.

Maabumisel oli vaja säästa isegi mitte minuteid, vaid sekundeid. Seetõttu loobusid näiteks 501. pataljoni skaudid, kes treenisid maabuma täies laskemoonas ja päästevestides, nendest vestidest operatsiooni enda käigus.

„Vesti lahtivõtmiseks kaldal kulub umbes pool minutit, selle aja jooksul võib juba ohvreid olla,” ütles 501. pataljoni luurerühma ülem.

Väikesed merejalaväe üksused, mida kutsuti „kaameliteks” või „logistideks”, olid tavaliselt tegevuses kalda lähedal. Need pidid aitama äsja paadiga saabujaid.

Mereväelaste ja selle operatsiooni ettevalmistamisega seotud allikas kinnitas intervjuus UP-ga, et liitlased olid valmis varustama merejalaväelasi kõigega alates paatidest kuni vestideni. Ukraina ise aga kukkus siin läbi. Kõrgem väejuhatus, kes väidetavalt sai merejalaväelastelt 2023. aasta kevade lõpus nimekirja kõigest vajalikust, neid nimekirju partneritele ei edastanud.

Sõjaväelise hierarhia ja bürokraatia reeglite järgi pidi merevägi, mida juhtis viitseadmiral Oleksi Neižpapa, olema vahendajaks merejalaväe ja kõrgema väejuhatuse vahel.

Mereväe pressiteenistusest vastati UP küsimustele selle operatsiooni kohta, eriti Neižpapa rolli kohta selles, et ta ei olnud sellega praktiliselt seotud. Ja kõigi küsimustega soovitasid nad pöörduda peastaabi poole.

Peastaap vastas UP küsimusele, kes vastutas operatsiooni tagamise eest, aga ka kõikidele teistele küsimustele, et see „puudutab riigisaladust ega kuulu avalikustamisele”.

Selle loo kaks omavahel mitteseotud tegelast mainisid vestluses UP-ga Neižpapa ja Sodoli keerulisi suhteid.

Operatsiooni alguses, oktoobris – novembris 2023, nagu 35. brigaadi sõdurid ütlevad, nägi Krõnki endiselt välja nagu asula. Eramutel olid kontuurid ja isegi katused, ühes neist said poisid endale lubada isegi sõjaliste standardite enneolematut luksust – teisel korrusel magamist.

Aasta 2023 sügisel Krõnkis enam tsiviilelanikke ei olnud. Ainult kassid, koerad, kanad, nutria ja üks hobune. Hans 35. brigaadist, kes 27. oktoobril 2023 oma ründerühma esimest korda Krõnkisse juhtis, meenutab seda päeva nii:

„27. oktoobril sattusin veidi paanikasse, aga üritasin seda mitte teha. Maabusime kaldale, kukkusime muda sisse, kaotasin magamiskoti, automaadi, jäi ainult kuulipilduja. Arvati, et giid juhatab, aga teda polnud, juhtub nii (naerab – UP). Ma nägin enda ees roostikku ja selle vahele jooksime varju.

Rühma vanemseersant Judžik oli vööni mudas kinni. Andsin käsu teisele võitlejale Antonile ta kätte saada. Anton vastas, et tal pole jõudu, väsisime siis juba ära. Võtsin Antoni asjad ja ta sai Judžiki kätte. Seejärel jätsin nad keldrisse, naasin kaldale ja karjusin (järgmistele Krõnkisse saabuvatele meeskondadele – UP), et nad järgiksid mu häält. Paat võttis peale 3 inimest ja meid oli grupis 13 inimest.

Seadsime end sisse kaldal mahajäetud orkide kaevikutes ja kohtusime järgmistega. Meie ees seisis meie tugevaim, 137. pataljon – see oli kiilutud Krõnki keskusesse. Ja läksime kasakalaagritele lähemale. Me hävitasime venelasi tänav-tänava haaval, olime enda üle uhked.”

Hansu 13-liikmelises grupis ei olnud kogu operatsiooni ajal ainsatki surnut – mille üle ta on kohutavalt õnnelik. Kõik said küll vigastada, neist kolm raskelt.

Neist üks, 42-aastane võitleja hüüdnimega Jazva, sai 2023. aasta detsembris käest haavata. Ta üritas Krõnkist kahel korral paadiga lahkuda, kuid teisel katsel lendas Vene droon veesõidukist üle, vigastades ka Jazvat külje pealt.

Ühe käega kaevas ta end saarele ja kõndis kuus tundi järjest, 11. detsembri südaööst hommikul kuueni, täiesti märjana mööda kallast, et mitte ära külmuda. Hiljem said relvavennad teada, et Jazva jäi ellu, kuid jäi ilma käeta. Tal amputeeriti käsi Hersonis. Jazva läks sõjaväest erru.

Peaaegu kõik Hansu rühma võitlejad läksid pärast rehabilitatsiooni üle teistesse üksustesse.

Kahe UP allika sõnul sõitis operatsiooni ülem kindralleitnant Sodol Krõnkisse operatsiooni alguses, 2023. aasta sügisel. Et näidata väejuhtidele ja sõduritele, et nende seatud ülesanded on reaalselt täidetavad.

Paralleelselt Krõnki enda rünnakutega püüdsid merejalaväelased mõlemal pool küla, st kasakate laagrite ja Korsunka suunas venelastelt metsa tagasi võtta. Kuid seda oli raske teha tihedas metsas, kus on raske isegi näha vaenlast, kellel on ka stabiilne logistika. Ja külmade ilmade saabudes muutus kaitsemehhanismide hoidmine metsaaukudes, okstega katmine ja perioodiline soojendamine üha talumatumaks. Mõned veetsid kaks kuud metsas.

Samal ajal, nagu merejalaväelased vangide ülekuulamistest jutustasid, oli kogu mets vene sõdurite surnukehadega üle puistatud. See tähendab, et idee vaenlast hävitada töötas. Peamiselt hukkusid venelased Ukraina suurtükiväe ja droonide tõttu.

Mida kauem operatsioon kestis, seda rohkem kannatas üle jõe Ukraina logistika, mida jällegi planeerimisetapis läbi ei mõelnud. Mereväebrigaadid pöördusid selles küsimuses abi saamiseks Serhi Prõtula fondi poole, ütles UP-le fondi juht Andri Šuvalov.

„Otsisime lahendust, kuidas vedada lasti üle jõe – laskemoon, toit, vesi, kõik maailmas. Koos mereväelastega leidsime heksakopteri, mis suudab kanda kuni 20 kilogrammi. Homka firma eraldas meile seitse miljonit grivnat ja ostsime 8 heksakopterit ja 40 „Mammutit” – kümnetollist FPV drooni, millega saaks transportida lasti igasse brigaadi. 35, 36, 37, 38 – andsime üle 2 heksakopterit ja 10 „Mammutit” See töötas, poisid olid väga tänulikud,” rääkis ta.

Seejärel toimetati droonidega sõna otseses mõttes kõik vasakule kaldale – isegi, nagu ühe üksuse lahingumeedikud UP-le ütlesid, verd ülekandeks.

Ajavahemikuks, mil olukord vasakkaldal hakkas oluliselt halvenema, nimetab enamik UP allikaid talve 2023–2024. Venelased olid selleks ajaks juba oma dessantväelased sinna tõmmanud, liugpommide FAB-idega hävitanud suure osa külast, jõeteed, eriti pöörded, kus paat aeglustab, ja maabumiskohad. Kõik manöövrid aeglustusid ja Krõnki ise muutus Kuu-maastikuks.

„Iga meie pataljoni katse ajal läks olukord hullemaks. Inimesed läksid ja hukkusid. Me ei saanud üldse aru, mis toimub. Kõiki mu tuttavaid, kes varem Krõnkisse läksid, polnud enam seal,” ütles üks 36. brigaadi õhuluureohvitser, kes lendas kuus kuud Krõnki kohal.

„Kusagil talve lõpust kevade alguseni läks väga kurvaks. Tegelikult paadid enam vasakkaldale ei jõudnudki. Konkasse ülesõidul tulistati juba sissepääsu. Paadid said löögi lähenemistel või paadil oli aega siseneda, ta võttis inimesed peale ja hävis väljasõidul.

Ühel hetkel ei pääsenud ükski paat läbi. Ja kõik said aru, et me ei saa sealt enam oma inimesi ära tuua. Viskasime oma viimastele droonidega meestele vestid ja nad ujusid tagasi,” räägib mereväeohvitser.

Käesoleva, 2024. aasta talvel hakkasid Ukraina väed järk-järgult vasakkaldalt taanduma, Vene väed aga vastupidi, koondasid oma reserve. Mais muutus olukord katastroofiliseks. 2024. aasta juulis lahkusid kaldalt viimased merejalaväelased, 35. brigaadi võitlejad.

Peaaegu kõik selle loo tegelased on veendunud, et väljatõmbamise operatsioon viibis vähemalt mitu kuud.

„Vähemalt kevadel oli vaja välja minna, kui oli veel udu. Siis sai ikka kõik vähehaaval välja. See oleks inimeste elusid päästnud. Ja nii me jõudsime hetkeni, mil ei saanud enam midagi teha. Kuni viimase, viimase hetkeni,” hääldab mereväeohvitser intervjuus UP-le vaevaliselt oma sõnu.

Paraku ei võimaldanud vasakkalda dessandioperatsioon Ukraina armeel Krimmi maakitsusele ega isegi maanteele M-14 ehk 5-7 kilomeetri sügavusele rannikule edasi liikuda.

UP allikad kaitsekomisjonis, aga ka dessandis osalenud ohvitserid ja sõdurid nimetavad Krõnki operatsiooni peamiseks saavutuseks vaenlase isikkoosseisu märkimisväärset hävitamist ja selle eemaldamist teistest suundadest.

Krõnkist põhja pool asuvas Korsuntsi külas tulistas Ukraina armee kaasaegseid Vene tanke T-90, rääkis 36. brigaadi õhuluure ohvitser UP-le.

Venelaste edasitungitempo Donetski oblastis, Harkivi oblastis ja Zaporižjas oli vasakkalda operatsiooni ajal tõepoolest madalam kui täna, kui korraga liiguvad kaks suunda – Pokrovski ja Kurahove. Siiski on ebatõenäoline, et põhjus peitub eranditult vaenlase samaaegses liikumises Hersoni piirkonda.

Vasakul kaldal hävitatud vaenlase või tema varustuse arvu kohta, nagu näiteks Kurski puhul, operatsiooni 10 kuu jooksul ja pärast seda pole andmeid. Peastaap lisas oma vastuses UP taotlusele need andmed isegi kategooriasse, mis „moodustavad riigisaladuse ja ei kuulu avalikustamisele”.

Nii sõjaline kui ka poliitiline juhtkond, kes pidi seda operatsiooni liitlastele näitama, vaikivad Krõnkist sagedamini kui räägivad. Toonane juht Zalužnõi seda operatsiooni avalikult ei kommenteeri. President Zelenski piirdus „sillapea usaldusväärse hoolduse” mainimisega.

Mäletate, kui palju samas Bahmuti kohta räägiti?

Suvel teatasid Slidstvo Info uurijad politseile viidates, et Krõnõkis jäi 2023. aasta oktoobrist 2024. aasta juunini kadunuks 788 Ukraina sõjaväelast. See teave raputas ühiskonda. UP-le on teada, et operatsiooni käigus hukkus ainuüksi ühes merejalaväebrigaadis ligikaudu 700 inimest.

Kas selle operatsiooni otstarbekust ja põhjendatust on võimalik hinnata? Ilma täpsete andmeteta – ei.
Kas seda operatsiooni oleks saanud paremini planeerida ja kindlustada? Kindlasti, jah. Õigel ajal küsida partneritelt paadid, vestid, organiseerida logistika.

Kas vasakkaldal oli võimalik venelasi hävitada ilma seal maabumata? Selle loo tegelased mainisid korduvalt, et Vene armee kandis suurema osa oma kaotustest vasakul kaldal Ukraina suurtükiväe tabamuste tõttu. Lähivõitlused toimusid peamiselt operatsiooni esimesel-teisel kuul.

Üks mereväeohvitser, keda selles loos on tsiteeritud kinnitas, et kui Ukraina armee poleks vasakkaldale maabunud, poleks venelastel olnud vajadust sinna oma reserve koondada. Ehk siis poleks olnud kedagi „jahvatada”. See tähendab, et töö venelaste peal paremalt kontrollitud kaldalt ei oleks andnud soovitud tulemust.

Kas Krõnkisse oli põhimõtteliselt võimalik mitte minna? Teoreetiliselt muidugi. Praktiliselt – arvamused erinevad olenevalt sellest, kui lähedal oli operatsioon seda hindavale inimesele.

UP allikas kaitsekomisjonis, so väljaspool merejalaväe korpust, kuid olles väga teadlik operatsioonist ja üldisest olukorrast rindel kinnitas, et Ukraina ei suuda inimeste ja laskemoona puudumise tingimustes lihtsalt  pikka aega kaitses vastu panna. Lõppude lõpuks laguneb see kaitse lihtsalt kokku, mis praegu Donetski oblastis toimub.

Kaitsevägi peab võtma riske ja haarama initsiatiivi lahinguväljal. „Sõjas on palju vorme ja meetodeid, mida kasutatakse võidu nimel, mitte konkreetses lahingus,” resümeerib mees.

Teine allikas, ühe operatsioonis osalenud brigaadi ülem nimetab operatsiooni tegelikult surnult sündinud lapseks. Lõppude lõpuks, isegi kui merejalaväelastel õnnestuks vallutada kolm väljakuulutatud sillapead vasakul kaldal, poleks neil ikkagi piisavalt jõudu nende hoidmiseks.

„Ma poleks seda operatsiooni tema (Sodoli – UP) asemel teinud. Isegi kui kõik, mis me plaanisime, oleks õnnestunud, poleks lõpuks midagi olnud. Sest siis peaksime (sillapead – UP) täiendama. Ja kellega neid täiendada – tühjad brigaadid, kes seisavad ilma rotatsioonideta. Kus on reservid? Aga see ei olnud Sodoli asi, see oli poliitilise juhtkonna asi,” rääkis brigaadi ülem.

Hansu rühma võitlejad 35. brigaadist, kelle lugusid eespool kirjeldati, palusid selles loos märkida, et nad tahavad Krõnki operatsiooni vaadates tõesti, et riik hindaks merejalaväelaste panust võitlusesse selles sõjas. Ja ka seda, et tsiviilisikud toetavad jätkuvalt Ukraina armeed.

Endine merejalaväe ja vasakkalda dessandi ülem kindralleitnant Juri Sodol luges UP ajakirjaniku sõnumit palvega seda operatsiooni kommenteerida. Aga ei vastanud. 1. novembril sai teatavaks, et Sodol astus sõjaväearstliku komisjoni otsusega kaitseväest välja.

Toonane kaitseväe juht Valeri Zalužnõi töötab praegu Ukraina suursaadikuna Suurbritannias.

Suure sõja kolmanda aasta lõpus on kogu Hersoni oblasti vasak kallas Vene armee kontrolli all. Osa saartest on kaitseväe info kohaselt Ukraina kontrolli all.

„Nii nagu meil oli Krõnkis mõni kuu tagasi sillapea, ei lakka vaenlane püüdmast haarata samasugune sillapea meie paremal kaldal,” ütles Lõuna kaitseväe pressiesindaja Vladõslav Vološin.

Mereväe brigaadid jätkavad võitlust maismaal – Pokrovski ja Kurski suundades. Sõda jätkub.