Üks tuntumaid Vene kirjanikke Mihail Šiškin võrdleb tänapäeva Venemaad Natsi-Saksamaaga. Samas nendib ta, et Ukraina on teel kaotusele sõltumata sellest, kes valitakse USA järgmiseks presidendiks. Põhjuseks on lääneriigid.

Oktoobris Helsingis raamatumessi külastanud Mihail Šiškin ei karda oma kirjutistega Venemaad ja Putinit kritiseerida. Tema uus esseekogumik on Vihkamine ja armastus. Oma kirjutistes sõjast, kunstist ja Venemaa ideest mõtiskleb ta kunsti ja kultuuri rolli üle diktatuurile vastupanus ning avab muuhulgas Putini hingemaastikku.

Šiškini eelmine esseekogu oli Sõda või rahu. Venemaalt ja läänest pärit kirjutisi (2023) on Soomes müüdud üle 30 000 eksemplari.

MTV uudised kohtus autoriga 2023. aasta jaanuaris raamatu Sõda või rahu ilmumise ajal. Tookord rõhutas Šiškin, et Venemaa peab oma süüd sõjakuritegudes vastu võtma täpselt nii nagu Natsi-Saksamaa omal ajal. Pea kaks aastat hiljem nendib ta, et Venemaa suund on olnud vastupidine.

„Iga päeva, iga pommi ja iga uue sõjas osaleva sõduriga triivib Venemaa tavalisest humaansest riigist kaugemale,” nendib ta.

Šiškin mõtiskleb oma uues teoses Saksa kirjaniku Thomas Manni abiga tänapäeva Venemaa ja Natsi-Saksamaa sarnasuste üle.

Mann kirjutas Natsi-Saksamaa kohta muuhulgas, et „saksa rahvas kohaneb kõigega, vabadus tähendab nende jaoks hüljatust ning riigi moraalne ja intellektuaalne tase langeb nii, et pole vaja jahmatuseks vajalikku julgust leida”.

Šiškini sõnul on sarnasus tänapäeva Venemaaga hämmastav.

Eelkõige tahavad venelased korda. Nad ei mõista vabadust, sest neil puudub sellest tegelik kogemus. Nende jaoks on valikuteks nõrk juht ja kaos või tugev juht ja kord, räägib Šiškin.

Šiškin on üllatunud, kui oluliselt on Lääne toetus Ukrainale pärast esimest kahte sõja-aastat vähenenud. Tema sõnul tõrjuvad lääneriigid Ukrainat kaotuse ja külmutatud konflikti poole, lükates tagasi tema palved piisava relvaabi saamiseks.

Läänemaailm sunnib Ukrainat alistuma. See juhtub kas sel või järgmisel aastal, ütleb Šiškin.

Ta ei usu, et Ukraina jaoks omab suuremat tähtsust, kas USA järgmiseks presidendiks valitakse Donald Trump või Kamala Harris.

Kui Trump valitakse, tuleb Ukraina lüüasaamine kiiremini. Kui Harris osutub valituks, tuleb kaotus nagunii, aga veidi aeglasemalt, ütleb Šiškin.

Venemaa tuleviku kohta ütleb Šiškin, et ta on lühiajaline pessimist ja pikaajaline optimist. Praegu ja ilmselt veel pikka aega on Venemaa diktatuur.

Šiškini sõnul pole riigil demokraatiale vajalikke tunnuseid: ta pole oma sõjakuritegusid tunnistanud, riigis ei korraldata vabu valimisi ja kriitiliselt mõtlejaid pole.

Miljonid potentsiaalsed demokraatliku Venemaa rajajad on Venemaalt lahkunud, nendib Šiškin.

Isegi Vladimir Putini surm ei muuda suunda, sest Šiškini sõnul on kõik oma rollis ja pärast teda tuleb järgmine diktaator.

Putin on väike, hall ja kuri mees, kes valiti diktaatori rolli. Diktaator kaitseb oma trooni kuni oma surmani. Pärast teda tuleb teisik ja siis veel üks.

Šiškin märgib, et diktatuurid elatuvad sõjast ja mõistavad ainult jõudu. Hetkel on vaba maailm ja diktatuurid jõudu katsumas.

Vaba maailm peab olema tugevam kui diktatuurid. Kui vaba maailm näitab nõrkust, lüüakse otse kõhtu, räägib Šiškin.

Kõigele vaatamata usub ta, et demokraatia on Venemaal kunagi veel võimalik.

Demokraatiat üritati Venemaal üles ehitada 1917. aastal pärast Veebruarirevolutsiooni ja 1990. aastatel, kui Nõukogude Liit lagunes. Kolmas võimalus ei pruugi tulla meie eluajal, aga ühel päeval see tuleb, arvab Šiškin.

Šiškini sõnul on kultuur alati olnud Vene režiimi peamine vaenlane, sest rahvast tahetakse sundida vaikima. Tema jaoks on see relv diktatuuri vastu.

Sellele orjastamisele vastu seismiseks saab kasutada kultuuri ja kunsti. Seetõttu tahetakse luuletajad, kirjanikud ja muusikud alati vaikima sundida.

Šiškini sõnul soovib Venemaa valitsus ainuõigusi inimeste mõtetele ja keelele ning nende poolt toodetavale kultuurile.

Praktikas on Venemaal kultuurisektoris töötavatel inimestel kolm võimalust: toota isamaalist ja propagandakultuuri, vaikida või kolida välismaale.

Šiškin ise on elanud koos perega aastaid Šveitsis, kust on püüdnud toetada vene kirjandust ja kultuuri. Tema sõnul on kultuuri ja kunsti vaja uue sideme loomiseks, kui sõda ühel päeval läbi saab.

Kes ehitab uue silla Venemaa ja Ukraina vahele? Seda ei tee poliitikud, vaid kirjanikud, poeedid, kunstnikud ja muusikud, märgib ta.

Venekeelse kirjanduse toetamiseks asutas Šiškin Dari auhinna, mis antakse välja parimatele kaasaegse venekeelse kirjanduse eeskujudele, olenemata rahvusest.

Tema soov on, et vene ja venekeelne kirjandus eraldataks Putini Venemaast.

Vene keel pole Putini keel, vaid maailmas laialt levinud kultuurikeel, sõnab ta.

Dari peaauhind on võiduraamatu tõlge mitmesse keelde. Kui vanasti tehti suur osa venekeelse kirjanduse tõlgetest Vene riigi toel, siis tänapäeval põrkuvad tõlked sageli vastu seina.

Minu ülesanne on praegu kaitsta oma keele väärtust, ütleb Šiškin.