Teadlaste meeskond ütleb, et on lõpuks aru saanud, kuidas tekivad Siberis paiguti avastatud hiigelkraatrid, edastab USA väljaanne CNN.
Esimene kraater avastati Loode-Siberis Jamali poolsaarel 2013. aastal ning pärast seda on tehtud mitmeid uusi avastusi. Kraatrite ümber olevad maatükid ja jää on juba pikka aega toetanud mitme teadlase teooriat, et kraatrid tekkisid igikeltsa all toimunud metaani plahvatuse tagajärjel.
Nüüd väidab uus uuring, et on välja selgitatud, kuidas plahvatused toimuvad. Põhjuseks tuuakse inimeste poolt kiirendatud kliimamuutusi ja Siberi piirkonna ebatavalisi geoloogilisi iseärasusi.
Uuringus osalenud Cambridge’i ülikooli teadlane Ana Morgado rääkis CNN-ile, et tema meeskond lähenes mõistatusele samamoodi nagu detektiiv oma tööle. Alguses mõtlesid teadlased, kas plahvatused võisid tuleneda keemilistest reaktsioonidest. Teooria lükati aga kiiresti ümber.
Raportites ei olnud midagi, mis viitaks keemilisele põlemisele, ütles Morgado.
Keemilise reaktsiooni asemel pidi see olema füüsikalistel põhjustel toimunud plahvatus.
Nagu rehvi purunemine, täpsustas Morgado.
Selles konkreetses Siberi piirkonnas asub pinnase all paks igikeltsa kiht, mis koosneb külmunud pinnasest ja kividest. Mitme meetri paksuse igikeltsa all aga paikneb metaanhüdraadi kiht, võib mis kujutab endast vesijää sees olevat metaani
Metaanhüdraadi kihi ja igikeltsa vahele jäävad aga umbes meetri paksused taskud, mille sees on vedelal kujul soolane vesi.
Globaalse soojenemise tagajärjel sulab tundra pealmine kiht, mistõttu pinnases olev vesi voolab läbi igikeltsa soolase veega taskute suunas. Taskutes pole aga ruumi lisaveele, mistõttu kogunenud rõhk põhjustab igikeltsa lõhenemist kuni maapinnani.
Pragude tekkimine põhjustab metaanhüdraadi kihis kiire rõhulanguse, mille tulemusena eraldub plahvatuslikult gaas.
CNN-i info kohaselt ei usu veel kõik Mordago uurimisrühma teooriat. Moskvas asuva Skolkovo Teaduse ja Tehnoloogia Instituudi teaduri Jevgeni Tšuvilini sõnul on töörühma järeldused piirkonna keeruliste tunnustega võrreldes siiski „liiga üldised”.
Tšuvilini sõnul on Siberi igikeltsas ebatüüpiliselt palju jääd ja metaani. Seega ei jõuaks pinnakihist äravoolav vesi kunagi soolaveetaskutesse. Teadlase enda teooria kohaselt koguneb metaan igikeltsa ülemiste kihtide õõnsustesse, mis rõhu tõustes lõpuks plahvatab.
Tšuviliniga nõustub ka Hawaii ülikooli geofüüsik Lauren Schurmeier, kelle sõnul on nüüd esitletud uurimused teoreetiliselt mõttekad, kuid võimalikke gaasi allikaid kraatrite tekkeks võib siiski olla palju.
Kuid enamik teadlasi nõustub, et kliimamuutus mängib kraatrite tekkes rolli. Kliima soojenedes võivad tulevikus siiski uued kraatrid tekkida. Viimane uus kraater avastati tänavu augustis.
Kliimamuutus on ilmselt peamine tegur. Need [kraatrid] on hirmutav märk sellest, et Arktika on muutumas, ütleb Schurmeier.
