Kadeduse päev. Niimoodi on Soomes traditsiooniliselt nimetatud eraisikute tulumaksuinfo avaldamise päeva. Maksuandmed näitavad, kui palju teenivad kõige rikkamad soomlased. Mõni tunneb kadedust, aga tänapäeval ka imetlust.

Soome on saabunud uus rikkuse kultuur, kus rikkust ja rikkaid inimesi väärtustatakse üha enam. Nii on Jyväskylä ülikoolis sotsioloogia dotsendina töötav Hanna Kuusela koos kolleegiga kirjutanud raamatu Soome enimteenivast promillist (tuhandikust) ja uurinud, mis rikkuses paelub, vahendab Helsingin Sanomat.

Rikkuse kultuur tuli välja, kui Kuusela analüüsis Soome majandusväljaannete Arvopaperi ja Talouselämä kirjutisi 1980. aastatest tänapäevani.

„Veel 1980. aastatel isikliku rikkuse fenomeni meedias ei olnud. See on aastakümnetega kõvasti kasvanud,” räägib Kuusela. „Rikkast saab väga nähtav tegelane ja teisest küljest julgustatakse kõiki inimesi rikkaks saama.”

Sissetulekute erinevused Soomes on rahvusvahelises võrdluses endiselt väikesed, kuid ka siin on selgeid erinevusi. Kuusela uurimuses teenib kõige paremini teeniv promill 22 korda rohkem kui elanikkond keskmiselt.

Sissetulekute erinevuste asemel pööraks Kuusela aga tähelepanu varanduslikele erinevustele, mis on kasvanud ka Soomes. Värskeima hinnangu kohaselt omab Soome jõukaim kümnendik leibkondadest üle poole kogu varandusest.

„Rikkuse erinevused õhutavad ka sissetulekute erinevusi. Mida rohkem on inimestel jõukust, seda rohkem saab tulu kanda ka vähemmaksustatud kapitalituludesse,” ütleb Kuusela.

Tema sõnul pole madalam maks ainus eelis. Uuringud on leidnud, et suuremad varad kasvavad kiiremini kui väiksemad ja nende tootlus on suurem. Raha tuleb raha juurde.

Seega on omand koondunud jõukate hulgas. Viimasel varamaksu aastal, 2005. aastal kuulus soomlaste jõukaimale tuhandikule ehk umbes 4500 inimesele ligi 11 protsenti kogu varandusest. Soome aktsiaturu varandusest omab kõige rohkem teeniv protsent üle 70 protsendi ja tipmine promill üle 20 protsendi.

Kuusela sõnul on investeerimisrikkus Soomes palju rohkem koondunud jõukamate hulka kui näiteks Saksamaal.

Lisaks rikkusele antakse rikastele paremad ametikohad. Kuusela võtab eeskuju ülikoolimaailmast: iga viies Soome ülikoolide nõukogu liige kuulub kõige rohkem teenivasse tuhandesse.

„Tipp-palgaliste esindatus on nende statistilise arvuga võrreldes 200-kordne,” märgib ta.

Soomes on ka rühm rikkaid inimesi, kelle rikkus põhineb pärandusel. Rikkad pärijad kuuluvad sageli perekondadesse, kes on müünud ​​oma esialgse ettevõtte ja muutunud investeerimismajadeks. Tehaste juhtimise asemel haldab pere oma investeerimisfirmade väärtpabereid.

Kui vara on üle maailma laiali ja perevaral on palju pärijaid, nõuab kogu koosluse kooshoidmine erilist tööd. Seda harrastatakse juba noorelt. Omanikperede lapsed võivad esialgu töötada abilistena oma vanemate firmades.

Rikas pereisa asutas ettevõtte üksi koos lastega, et nad saaksid ärielust aimu saada. Näiteks olid ettevõttel kinnistud ja neis üürnikud.

„Üks mu vanem poeg hoolitseb ja kurdab alati, et neil on seal jälle midagi. See tähendab, et nad õpivad asjade eest hoolitsema,” ütleb isa Kuusela ja Helsingi ülikooli kommunikatsiooniprofessori Anu Kantola raamatus „Suure tulu teenijad – Soome rikkaim promill” (2019).

Pärijad ei saa omandiõiguse koolitust ainult kodus. Nad kasutavad erinevaid väliskonsultante ja koolitajaid. Kuusela ütleb, et näiteks auväärne Oxfordi Ülikool pakub jõukatele peredele ja nende lastele haridusprogramme, kus nad saavad õppida perevara haldama ja teiste omanikperedega suhtlema.

„Soome pered räägivad avameelselt ja uhkelt, kuidas nad on aktiveerunud just pere ühtsuse, perekonna järjepidevuse ja omandi kaitsmisel,” ütleb Kuusela.

Vara pärandajal on üks probleem. Pärandatud vara omandab keegi teine ​​– kasvõi sugulane. Tänapäeval väärtustatakse meritokraatiat, mis tähendab, et inimesed saavutavad edu oma teenete alusel.

Ettevõtlusjuhid ja ettevõtjad sobivad hästi meritokraatiaga, sest nad saavad apelleerida oma tööle ja pingutustele. Ettevõtjad rõhutasid ka Kuusela ja Kantola raamatus, et ka nende järeltulijad ei saa elada ainult pärandist. Selle asemel peavad lapsed õppima ennast oma tööga ülal pidama.

Üks ettevõtja ütles koguni, et ähvardas oma lapsi, et raiskab kogu oma varanduse kasiinodes, kui nad koolitööd korralikult ära ei tee.

„Kogu moderniseerumine ja kapitalismi areng on olnud eraldumine perekonna ja esivanemate võimu juurest ettevõtlikkust ja enda eluvalikuid rõhutavasse ühiskonda. Pärimine on suures vastuolus täna valitsevate väärtushinnangutega,” ütleb Kuusela.

Kui pärijad ei suuda oma rikkust õigustada väitega, et teenisid raha ise, lähtuvad nad muudest kaalutlustest. Nende väitel pole vara selleks, et pärijad saaksid luksuslikku rantjee-elu nautida. Pigem rõhutavad nad, et päritud perevara on justkui laenuks kaasas ja seda tuleb ka oma lastele edasi anda.

„Rikkuse kasvatamine on omamoodi kohustus. See on põlvkondade ahela jätk ja kohustus nii möödunud kui ka tulevaste põlvkondade ees,” sõnab ta.

Perekonnapäranduse kaudu rikkaks saanud inimesed rõhutavad ka oma positsiooni kodumaise kapitali kandjana. Sellise mõtteviisi järgi on rikkad väärtuslik osa rahvamajandusest, sest nad saavad oma investeeringutega luua soomlastele töökohti.

Sarnane seisukoht ilmnes ka uuringus, kus Kuusela grupp küsitles investeerimisfondide portfellihaldureid. Oma raha on sellistesse fondidesse pannud üle miljoni soomlase.

Finantsspetsialistid usuvad, et rikkad on majandusele kasulikud, sest nad on osavamad ja pikaajalisemad investorid kui tavalised aktsiainvestorid.

Portfellihaldurite hinnangul suudavad rikkad võtta suuremaid riske, sest nad ei pea kartma oma toimetuleku ohtu seadmise pärast. Nad saavad endale lubada muutumist „ingelinvestoriteks” paljulubavates, kasvu ihkavates ettevõtetes, mis alles üritavad oma väljatöötatud tootega läbimurret teha.

Kuusela märkas hämminguga, kui märkimisväärsete mänguritena näevad finantsprofessionaalid rikkaid isikuid. Justkui ilma rikasteta ei saaks raha koguda ja nutikatesse äritegevustesse suunata. Kapitali saab aga koguda ka muul viisil, märgib teadlane.

„Soomes on ju tõesti tugevad tarbijaühistud nagu S-grupp ja OP-pank, mis on edukad ettevõtted ega põhine erarikkuse kogumisel. Varem mõisteti riiki samuti kui olulist kapitali allikat ja omanikku,” sõnab ta.

Samuti pole garantiid, et omanikpered investeerivad pigem kodumaale kui välisfirmadesse, märgivad Kuusela ja Kantola oma raamatus. Vaid vähesed ütlesid, et eelistavad oma investeerimisotsustes Soome ettevõtteid. Mõni võiks väga hästi elada ka mujal kui Soomes.

Rikkust idealiseerivas ühiskonnas ei ole rikas omanik pelgalt osa majandusest, mida peetakse kasulikuks. Teda nähakse ka osava isiksusena, kes väärib imetlust ja erilisi hüvesid. Kuusela sõnul on neist eelistest olulisim varanduse madalam maksustamine.

Kuigi meedias on hakatud maksupäevadel rõhutama, kui palju raha suure sissetulekuga inimesed riigikassasse toovad, pole asi Kuusela sõnul nii lihtne.

„Mina pööraksin jutu sellele, et kui tippgrupid maksavad palju makse, siis nemad saavad ka päris palju,” sõnab ta.

Paljud tipppalgalised saavad oma raha just nimelt kapitalituluna, mis koosneb näiteks dividendidest, intressi- ja üüritulust ning varade müügist saadavast kasumist. Seda kapitali kasvutulu maksustatakse madalama protsendiga kui palgatulusid.

Kui teenida kapitalituluna 150 000, siis maksustatakse vaid 34 protsenti, samalt palgatulult makstakse 46 protsenti maksu. Palgatulu maksumäär tõuseb tulude kasvades, kuid miljoneid kapitalitulu saab omandada ilma, et maks tõuseks.

„Meie maksustamine on regressiivne, nii et kõrgeima sissetuleku tipus olevad inimesed maksavad suhteliselt vähem makse kui neile alla jääv kõrgem keskklass. Maksustamise õigluse mõttes on see minu arvates massiivne probleem,” ütleb Kuusela.

Kui kapitalikasumit maksustataks rohkem, kas rikkad jookseksid oma rahaga minema? Kuusela sõnul uuringud selliseks hirmuks põhjust ei anna.

„Näiteks turvalisuse ja finantstegevuse keskkonna stabiilsusega seotud asjad on rikastele soomlastele nii olulised, et maksustamisest iseenesest ei piisa paljudel põhjustel ära kolimiseks. Ränded on rohkem üksikjuhtumid,” sõnab ta.

Kuusela sõnul üllatas teda rikaste uurimisel paljude jutust välja tulnud rahulolematus.

„Paljud olid oma sõnavõttudes rahulolematud ja agressiivsed, kuigi võite ette kujutada, et nad on olnud edukad ja ühiskonnas on asjad paremini läinud. Aga see on ka meie ajale omane. Poliitika liikumapanev jõud on inimestevaheline viha tekitav eraldatus,” sõnab ta.

Suurettevõtete juhid ja ettevõtjad tõid Kuusela ja Kantola raamatus välja oma töökuse, pealehakkamise ja iseseisvuse: „Nii kaua olen pressinud, kui teised kukuvad kõrvalt ära,” nentis üks ettevõtjana jõukaks saanu.

Raske töö eetika varjukülg on karmilt kõlav suhtumine neisse, keda ettevõtjad pidasid laisaks või saamatuks. Nad teatasid, kui palju inimesi Soomes tööd põlgavad.

Kuusela sõnul on selline sõnakasutus sagenenud, kuid kõige kehvemal kujul on seda näha tippu tõusnud ettevõtjate seas.

Paljud rikkad tegevjuhid kurtsid selle üle, et inimesed saavad sotsiaaltoetustest liiga kergesti ära elada ja helde sotsiaalkindlustus ei soodusta töötamist. Algatusvõime on väidetavalt välja suremas.

Ka ettevõtete juhid rõhutasid, kui palju nad peavad pingutama. Mõned ütlesid, et tegid 70-tunniseid nädalaid. Keskmist sissetulekut mitmekordselt ületavate sissetulekute ühe põhjendusena tuuakse välja töömaht. Juhtide hinnangul peegeldab palk ebastabiilset positsiooni, sest nagu ütles üks intervjueeritutest, „olete ainult nii hea, kui viimase kvartali tulemus”.

Nende arvates väärivad nad seetõttu hüvitist ebakindluses elamise eest.

Samas kinnitavad paljud juhid, et nad ei tee oma tööd suure sissetuleku tõttu. See on veidi üllatav ka seetõttu, et nagu Kantola ja Kuusela kirjutavad, põhjendatakse juhtide kompensatsioonisüsteeme sooviga raha saada.

Mänge tootva firmaga Supercell rikkaks saanud Ilkka Paananen, kes on üks Soome enimteenivaid inimesi, on saavutanud avalikkuses õnneliku maksumaksja maine.

„Oleme ühiskonnalt palju abi saanud ja nüüd on meie kord tagasi maksta,” ütles Paananen kunagi väljaandele Helsingin Sanomat.

Mõned Kantola ja Kuusela raamatu tippteenijad suhtuvad pooldavalt heaoluühiskonda. Turvalisust hindavad eriti rikkad, mistõttu saavad nad elada vabamalt kui paljudes teistes riikides. Kuusela sõnul ei pruugi nad aga näha, et see heaoluriik ja turvalisus on suures osas maksuvahenditega tagatud.

„Eelkõige soovitakse madalamaid makse iseendale. Pärijad sooviksid, et pärandimaks kaotataks, suure kapitalitulu saajad kapitalimaksu või ettevõtte tulumaksu alandamist. Palgatulu saajad tahaksid palgatulu maksu alandada,” räägib Kuusela.

„See on üsna inimlik. Poliitiliste otsustajate ülesanne ei ole kuulata üksikuid huvigruppe, vaid mõelda tervikule,” märgib ta.

Kokkuvõttes ei näe rikkad Kuusela sõnul piisavalt seost enda jõukuse ja ühiskonna ebavõrdsuse vahel. Ühes oma uurimuses on ta nimetanud seda rikkuse kaugnägelikkuseks: teisisõnu, rikkad näevad lähedale halvasti.

„Soomes puudub endiselt rühm rikkaid inimesi, kes vaataksid kriitiliselt läbi omaenda rahalised privileegid. USA-s on selline arutelu tekkinud. Seal on ka rikkad hakanud rääkima näiteks kõrgema maksustamise ja väiksemate jõukuse erinevuste vajadusest,” lausub ta.