On reede õhtu metsaga kaetud sõjaväebaasis Lääne-Soomes. Rühm naisi, kes on riietatud kaitsevärvi rõivaste ja vastavate lillade mütsidega, istuvad pimedas telgis ja arutavad, kuidas nende vaatenurgad on muutunud pärast Venemaa laiaulatuslikku sissetungi Ukrainasse.

„Ma ei uskunud, et see on reaalne oht, et Venemaa meid ründab,” ütleb 42-aastane Sari, kes töötab müügialal ja elab lähedalasuvas linnas. Kuid siis lisab ta: „Nad ründasid Ukrainat. Nägin, et on võimalik, et oleme järgmised.”

Ennast „realistiks” nimetavat kahe lapse ema ajendasid selle nädalavahetuse kestva „elektrita ellujäämise” kursusega liituma isamaalised väärtushinnangud, kuid ta soovib olla ka igapäevasteks praktilisteks oskusteks rohkem valmis. Ta on üks umbes 75 naisest, kes osalevad.

Kuigi elektrikatkestus on olukord, mille võib tuua kaasa torm – nagu juhtus läinud nädalal kümnete tuhandete inimestega kogu Soomes –, on need ka oskused, mis võivad osutuda otsustavaks Venemaa võimaliku sissetungi või hübriidrünnaku korral.

Nasta nime all tuntud koolituskursus on üks 40-st naiste riikliku hädaolukorraks valmisoleku ühingu poolt Soomes korraldatud kursusest. Teised hõlmavad küberjulgeolekut, vaimset vastupidavust, põlislooduse oskusi, mootorsaaniga sõitmist ja infoga mõjutamist. Pärast sissetungi Ukrainasse kasvas taotluste arv kursustele hüppeliselt. Soomel pole mitte ainult sõdade ajalugu oma naabriga, vaid neil on ka 1340-kilomeetrine ühine maismaapiir.

36-aastane Tytti on suhete pärast Soome vaenuliku naabriga tundnud nii suurt ärevust, et on selleteemalisi uudiseid vältinud. Ta ütleb, et kursusel osalemine on tema viis oma hirmudele vastu astuda.

Mõlemad naised on viimase aasta jooksul käinud ühepäevastel laskekursustel, kuid neile ei meeldi relva käsitseda.

Lühiajalises perspektiivis kardab 67-aastane Hannele pigem sellist hübriidsõda, mida Soome juba kogeb, nagu kübersõda ja desinformatsioon, kui peatse sõjalise lahingu väljavaadet. Ta on üllatunud, kui palju noori naisi on relva kätte võtnud. Siiski on tal uudishimulik: „Mis tunne on midagi tulistada?”

Veel paar tundi tagasi ei tundnud teineteist enamik naisi, kellest noorim on 18- ja vanim 70-aastane. Kuid sel miinuskraadidega lumisel ööl Kokkola aleviku lähedal Lohtajas on nad juba tõrvikuvalguses kõrge männivõra alla laagri üles seadnud, suure sõjaväetelgi keskel asuvasse ahju puudega tule teinud ja planeerinud, kus keegi magab.

Kogu nädalavahetuse jooksul õpitakse rühmas, kuidas kriisiolukorras ellu jääda – sealhulgas kuidas teha ja kustutada tuld, õues süüa teha, esmaabi anda, sooja hoida ja tualetti ehitada.

Lõkke üleöö hoidmiseks on vahetused. Mõned rühmaliikmed kasutavad telgi lekke parandamiseks suurt presenditükki.

Kuigi kahe naabri vahel ametlikku sõjalist tegevust ei toimu, kirjeldavad Soome luureteenistused Venemaad kui Soome suurimat rahvusliku julgeoleku ohtu ja ei kahtle, et käimas on hübriidsõda.

Eelmisel nädalal tegi Soome välisminister Elina Valtonen oma Saksa kolleegiga ühisavalduse, milles väljendas oma „sügavat muret” kahtlustatava sabotaaži – üks kahest Baltikumis – Soome ja Saksamaa vahelise merealuse kaabli purunemise üle.

„Asjaolu, et selline juhtum tekitab kohe kahtlusi tahtlikus kahju tekitamises, räägib meie aja muutlikkusest,” öeldakse. Soome on pärast seda alustanud ühisjuurdlust Rootsiga, kes on sarnaselt Soomega saanud NATO liikmeks pärast sissetungi Ukrainasse.

Helsingi süüdistab Venemaad ka varjupaigataotlejate kasutamises oma naabri ärritamiseks; on olnud kahtlasi sissemurdmisi veepuhastusseadmetesse ja probleeme GPS-i segamisega.

Nasta kursusi on korraldatud alates 1997. aastast. Kuigi väljaõpe on mittesõjaline, rahastab seda osaliselt Soome kaitseministeerium ja see saab märkimisväärset toetust Soome Riigikaitse Koolitusühingult. Selle liikmeskond on ligikaudu 100 000. Pärast Venemaa sissetungi 24. veebruaril 2022 tõusis huvi enneolematule tasemele.

Kursustele pani end kirja nii palju inimesi, et süsteem kukkus kokku, ütleb Nasta kommunikatsiooni- ja korraldusjuht Suvi Aksela, kes võrdleb mõnele toetatud kursusele koha saamist defitsiitsete kontserdipiletite hankimisega. „Mõnikord saavad kursused täis ühe minutiga.”

Sissetungijärgsetel päevadel telefonikõned „lihtsalt tulid ja tulid ja tulid”, ütleb ta. Esimene küsimus oli sageli „mida ma saan teha?” Ja teine ​​oli „kus ma saan õppida, kuidas tulistada?” Kolmas, lisab ta, oli „kuidas ma saan infot oma varjendi ehitamiseks?” Siseministeeriumi hiljutine inventuur näitas, et Soomel on 5,6 miljoni elaniku kohta 50 500 varjendit, mis rajati pärast Nõukogude Liidu katset tungida riiki Teise maailmasõja ajal.

„Tulistamise huvi üllatas mind,” ütleb Aksela. „Sest meil on oma sõjaväelased – sõdurid, professionaalid –, siis on meil tohutult reservväelasi. Kui mina olen see, kes peab relva kätte võtma, siis oleme ikka sügavas hädas.”

Laskmise populaarsus Soomes on viimasel kahel aastal hüppeliselt kasvanud. Valitsus teatas selle aasta alguses plaanist avada enam kui 300 uut lasketiiru, et julgustada inimesi sellega tegelema seoses huviga riigikaitse tugevdamise vastu. Oluliselt on tõusnud ka soomlaste hulk, kes taotlevad relvaluba.

Aksela soovitab helistajatel alustada kodustest ettenägematutest olukordadest. Soome leibkondi julgustatakse varuma hädaolukorra tarbeks piisavalt varusid, et ilma abita ellu jääda vähemalt 72 tundi – toit, vesi, ravimid ja juurdepääs akutoitel raadiole.

Kursused on kõige populaarsemad Helsingi piirkonna ülikooliharidusega keskealiste naiste seas, ütleb Aksela. Lisaks Venemaa lähedusele Soomega mängib olulist rolli ka kollektiivne mälu Nõukogude Liiduga võitlemisest Teise maailmasõja ajal, andes märku, kui tõsiselt suhtub Soome avalikkus Venemaast lähtuvasse ohtu.

„See on meie ajaloo tõttu. Ilmselgelt on see tingitud meie asukohast. Naaber pole eriti sõbralik, pole olnud – isegi enne [2022]. Seega oleme riskidest väga teadlikud. Paljud riigid loobusid ajateenistusest, Soome ei teinud seda kunagi. Nii et meie jaoks on see terve mõistus,” ütleb Aksela.

Riigikaitsesse panustamise kohustus on osa Soome põhiseadusest ja kõik mehed on kohustatud läbima ajateenistuse (naised võivad kandideerida, kuid vabatahtlikult).

Soome luure- ja julgeolekuteenistus Supo on hoiatanud, et Venemaa kohtleb Soomet kui ebasõbralikku riiki ning spionaaži ja „pahatahtliku mõjutustegevuse” sihtmärki.

Supo asedirektor Teemu Turunen ütles, et hübriidsõda tuleb mitmel kujul, sealhulgas vahendajate, küberrünnakute, kriitilise infrastruktuuri ohu, desinformatsiooni ja spionaaži kaudu. Tema sõnul kasutab Venemaa varjupaigataotlejaid kui „tööriistu oma eesmärkidel”, valvates ebaadekvaatselt Vene-Soome piiri, mistõttu on Soome idapiir jäänud suletuks ja on olnud suurema osa viimasest aastast.

„Vene luureteenistuste tööviis on agressiivsem, see on tõsisem oht ​​ja nad kasutavad muid vahendeid,” ütles ta, sealhulgas ohtu kriitilisele infrastruktuurile ja sabotaaži.

Ta lisas: „On väga selge, et see on oht number üks Soome riiklikule julgeolekule: Venemaa riigiga seotud osapooled. Ja isegi piiride hägustamine vahepealsete kuritegelike organisatsioonide või muud tüüpi vahendajate kasutamise vahel.”

Kuid tema sõnul on oluline mitte eeldada, et Venemaa on iga võimaliku intsidendi taga. „Oluline on mõista, et Venemaa ei ole kõikvõimas. Nad üritavad oma võimetega liialdada.” Ta lisas, et Venemaal on Soomest pakilisemad prioriteedid, nagu tema enda stabiilsus ja sõda Ukrainas. „Seega ei ole nii, et Venemaa saaks teha midagi, igal pool ja igal ajal. Nad püüavad meid panna seda kartma, kuid see pole nii.”

Küsimusele, kuidas Donald Trumpi valimine mõjutab Soome julgeolekut ja valmisolekut, hoiatas ta, et „Vene poolelt tulenev oht ei kao kuhugi” ja et kuna USA pöörab üha enam tähelepanu Hiinale, peab Euroopa „valmidust suurendama ja parandama”.

Soomlased on tema sõnul „ohu suhtes üsna külmad”, kuid valmisolek on selle keskmes. „Arukas valmisolek ja ka ühiskondlik vastupidavus. See kõik on osa kogu ühiskonda hõlmavast lähenemisest, mis Soomel on ja on meil olnud juba pikka aega.”

Kuid Nasta kursusel on paljusid aktiveerinud värskemad sündmused.

Hommikusöögilt laagrisse tagasi jalutades, kui maa on kaetud valge värske lumega, räägib Aija, et proovis esimest korda kursusele registreeruda 2022. aasta kevadel. „Olin varem selliseid kursusi näinud, teadsin, et need on olemas, aga lõplik otsus oli selle sõja tõttu,” räägib 58-aastane traktoritehases töötav naine. „Tahtsin saada rohkem teavet ja kuidagi valmistuda.”

67-aastane Rovaniemi pensionil pangajuht Merja, kes on oma kodulinnas desinformatsioonikursusi läbi viinud, ütleb, et ärevuse tasemest annab tunnistust tõsiasi, et sadu naisi on neid kursusi tegema sõitnud üle Soome.

Ta lohutab end sellega, et ta ei ela Venemaa piiri lähedal. „Kui ma elaksin Lapimaa idaosas, oleksin veelgi rohkem mures.”