Teatavasti pole Ukraina sõda Venemaa vastu kulgenud probleemideta ning raskusi on loetlemiseks piisavalt. Puudu on olnud näiteks õhutõrje mahust, suurtükiväe laskemoonast ja kauglöögivõimest. Kui üks väljakutse on lahendatud, ootab sageli nurga taga teine.
Mitmel juhul on probleemid leevenenud, kui Lääs on suurendanud sõjalist abi või suurendanud tootmisvõimekust. Praegu varitseb kogu Ukraina relvajõudude vastupidavuse taga kriitiline probleem, mida saab mõjutada ainult Ukraina. Jutt on meeste nappusest, st uusi sõdureid pole piisavalt, et asendada senised kaotused ja suurendada väe hulka, vahendab Iltalehti.
Probleem on olnud teada juba ammu. Praeguse olukorra mõistmiseks on vaja teada olukorra lähiajalugu. Praegune suursaadik, endine Ukraina relvajõudude ülem kindral Valeri Zalužnõi tõstatas teema avalikult juba 2023. aasta detsembris ehk paar kuud enne komandöri kohalt lahkumist.
Ukraina president Volodõmõr Zelenski ütles samal ajal, et Ukraina sõjaväe juhtkond teatas, et relvajõududesse on vaja veel 500 000 meest. Sel ajal polnud Zelenski ilmselt eriti veendunud vajaduses ja eriti selle mastaapsuses.
Eelmise, 2023. aasta lõpus oli Ukrainal seljataga ebaõnnestunud suvine pealetung, mille rünnakud jätkusid ka sügiseni, kulutades vägesid, kuigi eduks tingimusi enam polnud. 2023. aasta oktoobris alustas Venemaa oma rünnakuid Avdijivka piirkonnas. Initsiatiiv libises Ukraina käest ära.
Sõjaväe juhtkond tahtis meestepuudusega toime tulla ilmselt juba enne suvist pealetungi. See, et sellist teemat avalikult arutatakse, tähendab, et seda teemat on sisemiselt arutatud juba pikka aega. Uutele mobilisatsiooniseadustele jõuti alla kirjutada alles tänavuse, 2024. aasta kevadel. Mobiliseeritavate vanusepiiri langetati 27 aastalt 25 aastale.
Peaaegu aasta pärast esmaseid avalikke mureavaldusi ollakse olukorras, kus probleem on endiselt aktuaalne, senisest kroonilisem. Uute mobilisatsiooniseadustega ei värvatud süsteemi piisavalt inimesi ja ühiskond ei leia mobiliseeritavatele lisaks piisavalt vabatahtlikke.
Paljud põgenevad ka oma kohustuste eest või väldivad neid erinevaid vahendeid kasutades. Mõned loodavad, et ülekoormatud ühiskonna õigussüsteem ei jõua neid korralikult karistada, isegi kui nad otse koolituskeskusest põgenevad. Pidevalt halvenev olukord rindel praegu paljusid ei tõmba.
Vaadates olukorda Ukrainas, on hästi näha, et protsentuaalselt võitleb endiselt üsna piiratud protsent inimesi. Põhuseks on toodud demograafilised asjaolud, mille tõttu poliitikud ei taha kõige nooremaid vanusegruppe sõtta paisata.
Lühidalt öeldes on sündimus Ukrainas erakordselt madal ja rahvastiku keskmine vanus rahvusvahelises võrdluses kõrge. Poliitiline eesmärk on, et sõjas hukkuks võimalikult vähe noorimaid vanuserühmi. Paljud peavad seda seotuks Ukraina riigi võimega end pärast sõda uuesti üles ehitada.
Muret teeb ka riigieelarve, sest sadade tuhandete noorte mobiliseerimine tähendab otse- ja alternatiivkulude näol tohutut rahakulu. Hinnasilt võib olenevalt arveldusviisist ja meeste arvust tõusta tublisti üle kümne miljardi euro.
Teisest küljest peab Ukraina praegu eksistentsiaalset sõda. Kui ta ei leia oma ridadesse piisavalt sõdureid, hakkab rinne keskpikas perspektiivis veelgi tõsisemalt mõranema.
Juba praegusel kujul edeneb Venemaa pärast 2022. aasta suve kiiremini kui kunagi varem. Olukorda ei saa väga kaua taluda, sest Venemaa tunneb juba vere lõhna ja pressib täiest jõust peale. Inimesed tuleb lihtsalt panna täitma langenute ülesandeid, isegi kui see mujal probleeme tekitab.
Lahinguväljal tekitab meeste puudus palju probleeme. Väed suudavad oma ülesandeid täita piiratumalt, sest rivist on puudu palju sõdureid. Ka võitlejad väsivad ja on oma vastupidavuse piiril, sest rotatsioonide ja puhkuste korraldamine muutub aina keerulisemaks. Inimmõistus talub vaid piiratud hulgal suurtükituld, droonirünnakuid ja pidevat surmahirmu.
Ukraina riikliku julgeoleku- ja kaitsenõukogu peasekretär Oleksandr Lõtvõnenko teatas hiljuti, et Ukrainal on vaja mobiliseerida lisaks praegusele 1 050 000 sõdurile veel 160 000 sõdurit. Tema sõnul võimaldaks see tõsta brigaadide isikkoosseisu taseme 85 protsendini.
Avaldus viitab sellele, et enamik Ukraina üksusi võitleb seetõttu kõvasti alla 85 protsendi. Tõenäoliselt koonduvad kaotused eelkõige brigaadide lahinguüksustesse, nii et näiteks rindel olev pataljon võib keskmiselt kannatada väga drastilise meestepuuduse käes. Kaotuste täielik asendamine nõuaks seega veelgi suuremat arvu mehi.
Ukraina tava töötada koos väljaõppel olevate meestega toob kaasa ka omad väljakutsed. Ukraina eelistab praegu uute brigaadide loomist olemasolevate täiendamise asemel. See tähendab, et relvajõud toodavad kogenematuid vägesid, kusjuures kogenud väed tühjenevad ja saavad piiratud arvu abivägesid.
Ukraina kindralstaabi pressiesindaja kapten Dmõtro Lõhovi sõnul teeb Ukraina seda seetõttu, et ka Venemaa suurendab pidevalt oma vägede arvu, tuues lahinguväljale uusi üksusi. Lõhovi sõnul saab uusi brigaade kasutada reservina keerulistes olukordades ning uued brigaadid võimaldavad vanade rotatsioone.
See võib põhimõtteliselt kõlada loogiliselt, kuid samas võib selle ka kahtluse alla seada. Peamine probleem seisneb selles, et Ukrainal pole lihtsalt piisavalt ressursse selliseks tegutsemiseks. Valik on vaid see, kas moodustada uus üksus või tugevdada vanu. Mõlema jaoks ei jätku inimesi ja varustust on raske saada.
Ukraina saab kas moodustada uue brigaadi või täiendada mitut olemasolevat brigaadi sama arvu meestega. Täiendus suurendaks lahingujõudude operatiivvõimet, tugevdaks brigaadide võimet reageerida erinevatele olukordadele ning võimaldaks vähemalt pataljoni tasandil mingisuguseid rotatsioonikorraldusi, isegi kui kogu brigaadi ei õnnestu välja vahetada. Samuti saaksid sõdurid oma praktilisi kogemusi täiendusele paremini üle anda.
Üha keerulisemaks muutuva meeste olukorraga maadlevad brigaadid on samuti sunnitud tegema valikuid, mis nende pikaajalist tegevust veelgi nõrgendavad. Brigaadid peavad mehi teistest rollidest otsestele lahinguülesannetele üle viima ja halvimal juhul võivad spetsialistid sattuda kaevikusse ilma uue rolli jaoks korraliku väljaõppeta.
Üleminekud uutele ülesannetele ei ole ainult brigaadide sisesed, vaid neid tehakse nüüd ka laiemalt. Ukraina on püüdnud puudujääki korvata näiteks tugiülesannete ja muude kaitseharude personali üleviimisega jalaväkke. Lünki on püütud täita ka vangide ja desertööride värbamisega.
Ukrainal on üsna vähe alternatiivi. Õppustel olevaid brigaade võidakse laiali saata ja olemasolevaid üksusi nende meestega tugevdada. Samuti on arutletud naiste mobiliseerimise üle. Uued mobilisatsiooniseadused võiksid ümber arvutada ka meeste vanusepiirangud.
Võrreldes Venemaaga on Ukraina olukord eriti raske. Venemaa suudab endiselt vabatahtlikult relvajõududesse saada piisavalt inimesi, kuigi värvatavate sõdurite palgad on tõusnud. Uue mobilisatsiooni käivitamise laine lähenemisest pole veel kuulda olnud, kuid kahjusid saab suures osas hüvitada ja uut jõudu juurde luua.
Venemaa edeneb Ukrainas praegu erakordselt kiiresti, kiiremini kui kunagi varem alates 2022. aasta suvest. Samal ajal on Venemaa kogemas ka oma sõja suurimaid kaotusi. Seevastu Ukraina võitlus enda meestepuudusega viitab sellele, et ka kaitsjate kaotused on suured.
Lähikuud on ilmselt Venemaa jaoks koht, kus minnakse riski peale välja. Praeguseid kahjunumbreid ei taluta lõputult, kuid ei peagi seda tegema. Kui Ukraina ei suuda oma probleeme kiiresti lahendada ja murdub surve all, parandab Venemaa oluliselt oma positsiooni nii lahinguväljal kui ka läbirääkimiste laua taga.
Nüüd on eesmärk võita verine kurnamissõda, jahvatades lõplikult Ukraina relvajõude ja halvimal juhul kogu ühiskonda, isegi kui Venemaa enda mehed langevad ja saavad haavata tuhande kaupa päevas.
