Betoonist püramiidid ilmuvad otsekui eikuskilt teepervele keset lainetavat põllumaastikku. See on Eesti kaguosas, mõne kilomeetri kaugusel Vene piirist. Kui algas Venemaa laiaulatuslik rünnak Ukrainale, tõi Eesti kaitsevägi Selise külas oma „hambad” metsatee harule.

Draakonihammasteks nimetatud betoontõkked on esimesed märgid Balti riikide idapiiride kindlustamisest, vahendab Helsingin Sanomat.

Käesoleva, 2024. aasta alguses leppisid Eesti, Läti ja Leedu kokku oma piiri kindlustamises Venemaa ja Valgevene vastu, et need moodustaksid ühtse Balti kaitseliini.

Peagi teatas ka Poola, et tugevdab oma piire Venemaa ja Valgevene vastu. Ka Soomes on endine suursaadik Washingtonis ja Moskvas Mikko Hautala pakkunud välja praegusest ulatuslikuma idapiiri sõjalise kindlustamise.

Balti kindlustuste liin algab Soome lahe kaldalt Narva-Jõesuust ja kulgeb Eestis mööda maismaapiiri lõunasse kogupikkusega ligikaudu 165 kilomeetrit. Nende vahele jäävad jõed ja järved, mis moodustavad peamiselt Eesti idapiiri.

Eestis kulgeb kindlustuste liin piirist umbes 40 kilomeetri sügavusele. Lisaks draakonihammastele koosneb liin 600 raudbetoonpunkrist, tankitõketest ja okastraadist, loetleb Kaitseinvesteeringute Keskuses osakonnajuhataja Kadi-Kai Kollo. Ta joonistab paberilehele punkrid, mille ümber lookleb kaevik.

Visandil on kujutatud kompanii kaitsekeskust, mis koosneb viieteistkümnest punkrist. Igas punkris on kümme narivoodit, kirjutuslaud, taburetid ja pliit. Pindala on 35 ruutmeetrit.

Kaevikud kaevatakse enamasti hiljem. Seejärel paigutatakse tankitõrjemiinid ja muud lõhkeained, kui sõdurid kohale tuuakse.

See kõlab praktiliselt ja konkreetselt, kuid räägib ka sõjahirmust. „Muidu me seda ei teeks,” ütleb Kollo.

Projekti esialgne eelarve Eestis on 60 miljonit eurot. Eesmärk on heidutus. „Oleme nii valmis, et siia ei tasu tulla,” märgib ta.

Kaitseinvesteeringute keskuse kodulehel on nimekiri kindlustuse kohta enamlevinud küsimustest. Esimene on: „Kas Eesti valmistub sõjaks?”

Vastuse järgi on tegemist Eesti kaitsevõime tugevdamisega. Idapiiri on varemgi kindlustatud.

See on aja võitmiseks Venemaa sõjalise rünnaku korral. Reaalses olukorras ei piisaks ilmtingimata ajast ettevalmistuseks, ütleb Eesti kaitseväe kolonelleitnant Ainar Afanasjev telefoni teel.

Afanasjev vastutab Eesti Kaitseväe diviisi pioneeriohvitserina kindlustamise eest. Kaitseliin kulgeb osaliselt samades kohtades, mis Teise maailmasõja ajal, mis on tingitud maapinna reljeefist.

Rahuaegne kindlustamine on tänapäeval Euroopas erandlik. Afanasjev toob eeskujuks Lääne-Saksamaa ja Soome külma sõja aegse kaitseliini.

„Oleks rumal mitte valmistuda,” ütleb Afanasjev.

Uued betoonpunkrid paistavad maastikul silma kühmudena. Maapinna all olevad punkrid peaksid vastu pidama 155 mm suurtükimürskude löögile. Kaitseinvesteeringute keskuse videos on kuulda plahvatusi ning kühmudest kerkivad liiva- ja suitsupilved.

Kui Eesti oma punkreid oktoobris katseplahvatustega katsetas, olid katset jälgimas ka Läti, Leedu ja Poola esindajad. Kutsuti ka Soome.

Eestis on kindlustuste ettevalmistustest räägitud suhteliselt põhjalikult. Afanasjevi sõnul on avatus osa heidutusest. Lisaks näevad maksumaksjad, millele raha kulutatakse.

Afanasjevil oleks huvitav teada, milline kindlustus Soomel praegu on ja mida sellest õppida oleks.

„Soomel on olnud 50 aastat rohkem aega valmistuda,” sõnab ta.

Nii palju on teada, et Soome ehitab idapiirile tara. Lisaks on Soome kaitsevägi eraomanikega ennetavalt sõlminud salajasi maakasutuslepinguid erandlike asjaolude vajaduste rahuldamiseks.

Eestis peaks punkrite ehitamine algama järgmisel aastal kohe, kui eramaaomanikega on saavutatud kokkulepe maa väljaostmise või rentimise osas.

Lõpuks peaksid punkrid sulanduma maastikku kühmudeks, mille ümber saab näiteks vilja külvata.

Praegu on valvel oleku tunnet näha konkreetselt otse piiri peal.

Piusa piiripunkti juht Romet Niilus sõidab politseiautoga Kagu-Eestis Koidula piiripunktist lõunasse metsa. Piir on piiratud kahe aiaga. Ühe ees on Eesti mustvalge piiripost 290, teise ees Venemaa puna-roheline post.

Esmapilgul tunduvad rohelised võrkaiad sarnased, kuid Niilus täpsustab: „Meie tara võrk on tihedam.”

Mida tihedam on võrk, seda raskem on seda murda. Piirdeaed on nii tugev, et seda ei saa tavaliste tangide ega ketaslõikuriga lõhkuda, ütleb ta.

Mõlema aia peale on spiraalselt keritud nn NATO traat ehk lõiketeradega okastraat.

Ainult Eesti poolel on traat tihedam, juhib piirivalve tähelepanu.

Ka Venemaa näib oma piiri tugevdavat.

Kui Niilus valmis piiri esitleb ja autoga patrulliteel sõidab, pöörduvad pilgud autoaknast Vene aiale: kolm töölist ja auto. Okastraadi rullid ootavad paigaldamist auto katusel ja muruplatsil. Vene piirdeaed valmib sammu võrra hiljem kui Eesti oma.

Traditsiooniliselt on Venemaa tara olnud kaugemal piiritsoonis. Piiri äärde rajatava uue aia otstarvet võib vaid oletada.

Üks põhjus võib olla see, et Venemaa soovib takistada oma elanike riigist põgenemist.

Niilus mäletab venelannat, kes kaevas paljaste kätega Eesti aia alla käigu ja taotles varjupaika.

Viimastel aastatel on õppused mõlemal pool piiri sagenenud. Kui Venemaal on õppus, on seal palju liikumist. Samuti sulgeb Venemaa umbes pooleks tunniks piiripunkti.

Niiluse sõnul on piiri tagant kostuvad tulistamise helid rutiin, mis pole aastate jooksul muutunud. Need kostavad Krupa küla lasketiirust.

Koostöö Eesti ja Venemaa piiriametite vahel takerdus kümme aastat tagasi, kui Vene kaitsepolitsei FSB tabas Venemaa piiriposti lähedal eestlasest kaitsepolitseiniku Eston Kohveri.

Piir nägi siis hoopis teistsugune välja kui praegu. Piirivalvur Romet Niilus pidi tuvastama sündmuse jäljed metsas, kus paistis vaid tallatud rohi.

Pärast juhtunut otsustas Eesti piiri taastada. Nüüd jätkub tara patrullteedega pontoonidel kaugele sohu.

Metsaloomadele on ette nähtud avad, kuhu neid juhitakse näiteks rajale lanoliini pritsides.

Pool tarast, umbes 65 kilomeetrit, on valmis. Ehituse käigus on droonide lendamine üle piiri kasvanud.

Piirialal loata lendavate droonide vaatlused on iganädalased. Kahtlasi droone on märgatud ka kriitilise infrastruktuuri läheduses, vahendab piirivalve juht Veiko Kommusaar e-kirja teel.

Lennuliiklust on ilmselgelt rohkem kui piirivalve tuvastada suudab.

Püütud droonide lennupäevikus on näha mitmeid lende edasi-tagasi üle piiri, ütles siseminister Lauri Läänemets kevadel Eesti avalik-õiguslikule ringhäälingule ERR-ile.

Eesti eesmärk on droonimüür, mis ulatuks Poolast läbi Balti riikide ja Soome kuni Norra piirini Venemaaga. Kuue riigi siseministrid on selles küsimuses esialgseid läbirääkimisi pidanud.

Droonimüür tähendaks fikseeritud vaatlussüsteemi, mis sisaldaks kaameraid, sonde ning heli- ja raadiolainete andureid. Tõrjeks kasutataks signaali segamist ja füüsilisi vahendeid, näiteks võrke.

Huvi Venemaa piiri vastu on kasvanud samaaegselt valveloleku tundega.

Lõunanaaber Läti teatab pidevatest hübriidrünnakutest oma piiril. Läti tõrjub igal nädalal kümneid salajasi katseid Valgevenest metsapiiri ületada.

Eestis teavitavad kohalikud piirivalvurid iga päev võõrastest. Selle aasta üheksa kuuga pandi Eestis toime 115 piiririkkumist, kuid peamiselt panid need toime turistid ja puhkusereisijad.

„EL-i riigi kodaniku jaoks on põnev, kui saate end Vene poolel pildile,” ütleb Saatse piirivalvepunkti ülem Renet Merdikes.

Eesti kagunurga piirivalve ülemad Niilus ja Merdikes näitavad piiri keset maanteed.

Tee kulgeb kilomeetri jagu nn Saatse saapas, mis on piirijoone kuju ja kohaliku Eesti küla järgi nime saanud Venemaa piirkond. Saabas pidi Eestisse jääma, kui kahe riigi piirilepingut ette valmistati. Nüüd meenutab see kokkuleppe puudumist ja on turistide pildistamise koht.

Mõnede Eesti idapiiril ekslevate turistide motiivid on hägusad. Hiljuti tabasid piirivalvurid metsapiiril prantslase. Ta ütles, et läheb Venemaale kalale.